Täna nägin unes oma naabrimeest, ta on sportlane.. jooksja, tal on laps.. kes on 2 aastane.. ta käis lapsega jalutamas ja siis üks hetk pani lapse istuma ning hakkas ta jalgu pikemaks venitama, et lapsest saaks ka kunagi hea jooksja. Laps karjus ja nuttis, aga isa oli enda eesmärgis kindel. Mõtlesin bussis, et kas see on kuidagi seotud minu elu ja minu otsustega ning mõistsin, et on. Mu isa tahab teha minust kedagi kes ma pole, mu ema ei luba mul tegeleda asjadega mis mulle meeldivad sest ta peab neid mõttetuks. Mu vanemad ei taha et ma otsustaks suuri asju ise, sest ma "ju ei oska ega tea mis on parim", võibolla on neil õigus aga ma olen varsti täiskasvanud ja mul peaks ikkagi olema võimalus rohkem ennast ise maksma panna. No mitte et ma poleks seda teinud aga siiski..
Viimasel ajal olen aru saanud, et i love my friends and life.. i love my band.. and members..
