Memory Lane

Love is the harmony, desire is the key..

Different lifestyle in summertime

Heiii!!!


Suvi on käes ja see on ikka nii käes, et muud ei teegi kui ainult seda naudin. Väljas on päeval nii soe, et sees on nii palju külmem kui väljas. Kohati tekib selline tunne nagu oleks kuskil soojal maal, sest see õhk on hoopis teistsugune.. selline lämbe ja soe - siuke suurlinna suvi. Tahaks koju, aga siin on palju teha ning see on väljakutsuv. Vaatasin just igasuguseid vanu pilte kodust ja suvest ja nii kadedaks läks meel kõigi peale, kes saavad suvel Eestis ringi trippida ja käia maal, ujumas ja üldse.

Ma otsin praegu E'ga koos tööd, et ennast suvel siin ära elatada. Täna käisime cv'sid jagamas ja homme uuesti Shoreditch'i kanti. Ma arvan, et meil läheb hästi sellega..ma tean et läheb. Täna tahtsime minna veel London Fieldsis asuvasse välisbasseini äärde, kus kõik hängivad, aga me otsustasime, et läheme ühel päeval kui saame hommikust juba seal olla.

Siin linnas on suvel täiesti teine aura kui talvel ja see teeb siin olemise praegu ka kuidagi eriti maagiliseks, sest mul on suures toas praegu suured aknad lahti ja mõnusat suveõhtu tuult puhub sisse.

Kui te tahate teada kuidas mul läheb, siis ma ei oska üldse vastata sellele küsimusele, sest ma pole nii ammu 'mõelnud' sellele. Esiteks sellepärast, et ma olen väga vähe üksi iseendaga, sest koguaeg on kellegagi koos olla. Ma ei teagi mis aeg on, ilmselt praegu on vaikus enne tormi. Ei tea muidugi, mis see torm endaga toob. Kuna E on siin, siis me üritame käia koguaeg igal pool, et nautida seda linna nii palju kui võimalik. Ma tunnen ennast väga kodus siin ja ma ei teagi enam, kuhu ma paremini sobin kas siia või päris koju koju. Ühesõnaga on rõõmus meel ja kõik on hästi. Tahaks juttu rääkida ja kuulda kõikide mõtteid, kes kaugel ja kellega pole ammu rääkinud.. ühel heal päeval.. teeme tasa.


Lubadus selleks suveks on, et üritan JÄÄDVUSTA VÕIMALIKULT PALJU!
Alustasin sellega siis vaikselt juba.


Much love,
J.

Sum-up

Hei teie, kallid inimesed!

Nii, praegu on viimane nädal käimas ülikoolis see aasta. 2 päeva veel 17 ja 18 mai, kus on 2 eksamit ja üks muusikavideo analüüs, mille võis ise valida. Nii raske oli valida muusikavideot, sest nii palju häid on ja sellist, mida saaks just analüüsida selles võtmes, et kuidas see on tehtud, et kokku sobida vastava artisti, visiooni, zanriga jne. Viimasena esitasime päeviku-vormis essee, kus pidime siis kirjeldama lühidalt, mida me oleme oma Artist Development'i aine kursusel õppinud see aasta. ( panin selle üles ka, et kui keegi on huvitatud saab lugeda : http://www.scribd.com/doc/93479357/Reflective-Journal )

Hetkel sajab veits vihma ja ma vaatan meie maast laeni aknast kuidas mingid tsurkad lähevad reisile vastasmajast oma kohvritega ja mõtlen, et tahaks jooksma minna, aga mingit imelikku häma sajab taevast alla, mis tegelikult ei ole muidugi takistus. Mul on juba jooksuriided seljas ka, niiet ilmselt ma ikka lähen. Eile öösel mõtlesin siis kõik välja, kuidas asjad hakkavad nüüd edasipidi olema. Ühesõnaga, ma üritan olla vähem 'sophisticated' ja rohkem 'fun&creative'. Mõtlesin hästi palju sellele ka eile õhtul, et kui erinevalt elavad oma elu inglased ja eestlased ja KUI erinevalt nad ennast müüvad ja näitavad välja seda millised nad on. Eestlased on alati sellised alalhoidlikud, pigem eemalolevad ja üritavad nii ennast tõestada, aga inglased on just see, et fun ja rõõmus ja hästi soojad mingilmääral, aga samas mitte nii sügavad jälle. Mõlemal rahvusel on oma miinuseid ja plusse, aga nüüd ma siis mõtlesin, et peaks potsatama kuhugi sinna keskele ja võtma inglastelt natukene seda 'olen fun ja teen nalja', aga samas olema ikka eestlaslikult hingega asja juures (mida inglased minuarust väga teha ei oska).

Pluss nüüd on mul põhimõtteliselt kogu aeg vaba aeg, kuni selleni, et ma pean mingi töö hankima pärast 18 maid ehk siis mõtlesin, et teen tervise-nädala ja käin jooksmas ning söön hommikul putru!

O'ga ükspäev rääkisime, et me oleme kuidagi sellised inimesed, kes hullult palju mõtlevad endast, just nagu enda arendamisest ja enda sihtidest, koguaeg ja igal pool. Nagu mõtleme välja, kes me maailma silmis olla tahaks ja siis kuidas me sinna saaks. See on huvitav, sest ma ei teadnud, et keegi seda peale minu veel teeb.

Suve plaanidest ei teagi midagi, kui vaid seda, et tahaks minna Hispaaniasse siis kui mu vanemadki sinna lähevad, et mina tuleks Londonist ja siis saaks seal kokku. Sünnipäeva ilmselt veedan Londonis ja muidugi kõik oleneb sellest ka, millise töö ma nüüd peatselt saan ja kuidas sellega saab olema, sest kui see on mingi töö, mis mulle meeldib, siis ilmselt ma ei riskiks selle kaotamisega Eestisse tulles.

Aga veits usumatu ja et see esimene ülikooli-aasta nüüd niimoodi läbi saabki. Just ju algas ja just kirjutasin blogisse, et ohooo rongiga on nii lahe sõita ja õppejõud on ikka meeletult inspireerivad. Õppinud olen nii palju ja kõige rohkem seda, et kunagi ei tohi karta unistada suurelt, sest ma mäletan paar aastat tagasi, ma ei osanud arvatagi, et ma selliste asjadega võiks hakkama saada - ma olen ju kõigest laps! Aga nüüd ma olen siin ja see on parim valik, mis ma olen oma elu jooksul praeguseks teinud ja ma ei kahetse elu sees, et ma võtsin selle riski, elasin kõik need ma-ei-saa-hakkama momendid üle, kirjutasin akadeemilises inglisekeeles 2000 sõnalisi management essee'sid ja asutasin White Bedroom Records'i. Ma poleks mitte midagi siin teinud, kui mul ei oleks olnud toetavat pere, kes on mulle olnud nii palju toeks miljonis erinevas mõttes ja isegi kui me ei räägi igapäev, siis ma tean, et me ei peagi rääkima igapäev.. me räägime inglite keeles omavahel, telepaatia toimib. Mu korterikaaslased, kes kuulasid mu mõtteid ja päevamuljeid ning inimesed, kes käisid külas ja tegid siin oleku aja kõige meeldejäävamaks üldse. Ma tean, et see on alles algus - aga oli ka algus eksole!


Nüüd tuleb ju suveaeg ja ma arvan, et see tuleb küll üks palav suvi! Igas mõttes üldse!

Nautige elu ja..

unistused pole piisavalt suured, kui te ei karda neid!
Kartke unistusi, aga püüelge nende poole, forget reality for a second!


J.

The Lion's Roar

Mifflin D - Lights Lights Lights

Kuigi ma naeran siin terve selle video aja kui ma seda vaatan, on see siiski mega cool, et inimesed tegid minu laulule video ja see ongi põhiline!!!

Overjoyed

Tere kallid sõbrad,


Ma mõtlesin, et ma kirjutan, sest mõned on kurtnud, et ma olen viimasel ajal 'kadunud'. See on huvitav lähenemine ja ma mingil määral olengi ilmselt.

Esiteks muidugi see, et ma üritan elada võimalikult palju päris-elu ja mitte tegeleda internetis suhtemisega, sest täna avastasin, et isegi tänaval ringi käia, muusikat kuulata ja jalutada koju poest on palju parem kui istuda kus iganes interneti-maailmas rääkides ükskõik kellega. See lihtsalt on palju reaalsem, parem ja pärast sa ei pea kuhugi tagasi minema. Internetist sa lähed alati 'tagasi' reaalsusesse, aga kui seal koguaeg olla, siis on see cool. Mulle meeldib reaalsus, sest näen koguaeg nii palju inimesi, kes selle eest konstantselt põgenevad. Tekib selline vastuhaku-tunne, et mina-ei-ole-üks-nendest, kes ei suuda händelida seda maailma milles ta elab.


Ühesõnaga, mis ma siis teinud olen..

Käisin Matt Corby kontserdil Islingtonis üksinda, mis oli nagu minu ja Londoni date. Vähemalt ma nimetan seda ise nii, sest keegi teine lihtsalt ei saanud või ei tahtnud tulla, haha. Ennast võib ju veits lohutada.

Külalised käisid, kellega sai palju head ja toredat kvaliteet-aega koos veedetud ja palju huvitavaid asju räägitud ja avastatud. Meil oli korraga siin nii palju rahvast ja siis hommikust peale juba hakkasid igasugused tegevused peale alates turisti-ringidest lõpetades pargis istumistega. Ilus reaalsus.

Inspiratsiooni mul ei ole ja ma isegi ei tea, mis suunas ma nüüd edasi liigun. Ma ei tea,  praegu on aeg mingil määral aeg nagu 'taassünniks' ... ma mõtlen ennast muusikuna just. Mu sõbrad väitsid, et nad ei kuulaks mu muusikat vabalajal ja siis me hakkasime arutama nagu miks ja kas nad ei connecti või mis põhjustel ja ma siiamaani mõtlen, et see on omamoodi väljakutse, samas mu eesmärk ei ole teha muusikat vaid oma sõpradele, aga see on ja huvitav, et nad connectivad minuga aga mitte mu muusikaga. Jõudsime järeldusele, et ma nagu teeks muusikat kellelegi teisele kuskil mujal ja ma ei tea kes see on..ja kas ma päriselt ka kunagi nende inimesteni jõuan. Keeruline.

Kõik on palju selgem, kui ei ole armumis-tunnet. Maailm on puhas ja selge voolav kristallselge vesi. Armastus rikub kõik ära, sest see on nii pimestav ja sa ei näe mitte ühtegi asja, isegi mitte oma nina ette, sest selline tunne nagu sa seisaksid täpselt prozektor näos ja ei näeks kaugemale, ainult palav on koguaeg. Mul on hea tunne, et see nüüd minust ära läks ja kõik reaalsus nüüd tagasi tuli. Ma vihkan seda taganutmist millega inimesed tegelevad. Üleeile K innustas mind lausega: "Love is like fart, if you have to push it, it's shit."

Tulevikust võin rääkida nii palju, et mai keskel on mul viimased eksamid ning hetkelgi on kool nii tagaplaanil ja ma mul on põhimõtteliselt koguaeg 'vaba päev', mis annab nii palju võimalusi teha ükskõik mida ja see on meeletult mõnus. Ärkan millal tunnen, teen vaikselt hommikusööki, räägin B'ga juttu all korrusel ja koristame tavaliselt eilse õhtu jääke. E kolib meile 18 mai, täpselt siis kui T läheb Eestisse tagasi mõneks ajaks. Selline inimeste sisse-ja-väljaränne on koguaeg, aga see on tore. Täpselt 18 mai lõppeb mul ametlikult kool, ehk siis hakkab officially suve-periood, kus ma otsin mingi töö ja sellest tööst oleneb kõik kuidas suvel olema hakkab. Eks siis selgub. Ma tahaks internship'i ka teha, aga ilmselt ei saa hetkel, võibolla siis sügisel või kevadel. Põhi eesmärk on saada XL Records'isse internshipile. Ma juba korra proovisin, aga proovin uuesti nii kaua kui ma saan, sest ma tahan seda nii väga väga väga.

Selle kommuunieluga on lahe ka see, et kuna sa oled koguaeg kellegagi koos, siis sul ei ole aega üldse elada kuskil internetimaailmas vaid alati on keegi kes tahab minna kuhugi, teha midagi, rääkida midagi, arutada midagi, mängida midagi.. see on nagu endless rollercoaster. Pure joy!


Hetkel kuulan taustaks Florence + the Machine'i live Royal Albert Hall'is, mis kestab poolteist tundi, aga kellel on aega ja tahtmist, soovitan.