Meenutustes

Kas ma juba mainisin, et parim suvi viimase 10 aasta jooksul oli just SEE. Ma ei saa siiamaani aru mis tegi sellest just nii hea või ägeda suve, aga ma ei oska enam ollagi kohe teades et see on läbi, ma olen nii kurb.

Coming back

Nii-nii. Mina siis hakkan nüüd jälle kirjutama.

Täna ärkasin kell pool 3, päeval ikka. Eile õhtul läks pikale Liina saunaruumides. Tähistasime siis minu ja Liina viimast tööpäeva ja väga toredad inimesed olid kõik kohal, niiet tuju oli ka kohe hea. Peale selle käisime veel eile õhtul "Breakfest at Tiffany's" vaatamas katusekinos. Suht maagika ikka. Vaatad taevasse, siis seda ragisevat videolinti, kõrvaklapid peas ja kahe pleedi all, ilus suvi.

Töö ja töö ja töö on tapnud mind, aga samas mitte üldse selle kõige halvemas tähenduses. London ja Soome ja Võsu ja Haapsalu ja Tartu ja.. need tripid see suvi. Ma ei mõtlenud ega oodanud midagi sellelt suvelt. Ootasin vaid puhkust, relaxi ja iisi-flowd, aga panen nüüd alles tähele, et pärast seda kui ma 18 sain, teen ma actually asju, mida ma luban. Äkki minus on kasvamas mingi teatud täiskavanulikkus, see oleks küll ju päris huvitav. Naiseks veel saada ei tahaks, aga selline sponta-lubaduste-täitmine peab küll saama tavaks. Homme teeme parimate sõpradega suvelõpu-lõunasöögi boheemis ja räägime kõik suure laua taga juttu ja naerame ja muljetame, oeh. Ma ei tea.. ma olen ikka veel õnnega koos, et nad kõik mul on.

Igatahes selle suve soundtrackid on olnud klassikalised, alustades sellega, kuidas me Londonis metrooga sõitsime ja järsku tänavakitarrist hakkab mängima The Beatles - Here Comes The Sun ja see kuidas ma avastasin enda jaoks The Smiths'i on ka eriti tähelepanuväärne. Kamera - Borderline on ka kindlasti üks bussiga sõitmise laul, The XX - Crystalised meenutab mulle Protesti, The Script - Talk You Down oli põhilaul pärast Londonit mul, muidugi Patrick Wold - To The Lighthouse.. kunagi kuulan, siis löövad ehk välgud ja pildid ja videod silme eest läbi..

Ma armastan, tegelikult ka.