When I'm alone

(muusika on see kord keskel, mis tuleb siis mängima panna kui selleni jõuate)

Tere siis taas,

Mõtlesin, et kuidas ma siis mitte ei kirjuta. Pean ikka kirja panema.

Ülikool - mul on siis 2 uut ainet. Marketing ja Economics, mis mõlemad tunduvad megapõnevad. Martketing'i annab suur energiline mustanahaline mees, kes tahab hullult suhelda koguaeg terve seminariga ehk siis me pmst juba laulame gospelit näiliselt, aga ta teeb seda väga veenvalt. Economics'it annab üks Hollandi suurima dance ja electronica festivali endine korraldaja, kes on maailma kõige haigema huumoriga..teeb koguaeg enda üle nalja, mis on kokkuvõttes eriti naljakas. Kui ma H'ga ükspäev koolist tulin, siis ta küsis, et mis tunne on kirjutada teises keeles 2000 sõnalist esseed ja siis ma hakkasin mõtlema, et see on mega imelik, et enamus inglased ei tea ühtegi teist keelt peale inglise keele. Üks poiss, kes meil külas käis ka, ütles et ta ei näe vajadust õppida ühtegi teist keelt, sest tal nagu nii ei lähe kuhugile ja kõik mõistavad teda nagu nii igal pool. Minuarust see on nagu easy-way-out ehk siis mingil määral lollus.. ta arvas, et me mõistame teda, aga tegelikult ma lihtsalt ei tahtnud talle öelda kui ebaintelligentse mulje see temast jätab.

Ma tahaks umbes igast inimesest kirjutada essee, keda ma olen vahepeal kohanud, sest inimestel on nii nii erinevad põhimõtted ja vaated maailmast ja kuidas asjad nende jaoks toimivad. Näiteks üks mu tore sõber küsis mult ükspäev..ise on 28 töötab psühhoterapeudina ja vabal ajal on muusik.. küsis siis mult: "Kuidas youtube'i videosi laadida saab?" Ja siis ma mõtlesin küll, et kus kohas need inimesed elavad? See on nagu naljakas, et eesti noored tegelikult oskavad nii palju kasutada. Enamus, keda mina tean oskavad videoid kokku lõigata, Photoshoppi kasutada, mis iganes muusika programme kasutada, convertida ümber faile..aga need inimesed siin ..neile oleks nagu kõik ette ja taha ära tehtud, aga kus on nende uudishimu ise asju õppida või katsetada?

Narkootikumid siin linnas. No see on ikka ulme, ma ei tea, kas ma tohiks sellest nii avalikult kirjutada, aga ma olen siin näinud rohkem narkootikume, nende tegemist ja inimesi selle mõju alla, kui kunagi oma elus varem isegi kui kaasarvata filmid. Inimesed teevad 10 korda tugevamaid asju kui kokaiin ja põhjendavad seda imepäraselt. Ükspäev ma küsitlesin ühte noormeest, kes tegi seda sama 10 x tugevamat ainet kui kokaiin ja küsisin talt, et miks ta seda teeb ja mis mõju ja kuidas ja kaua ta seda teinud on ja ta vastas ja põhjendas kõik enda argumendid ära. See, et narkarid on mingid eluhammasrataste vahele jäänud inimesed ei vasta tõele. Väga võimukad ja targad ning intelligentsed inimesed, kes teavad täpselt mida nad teevad, selle mõjust ja põhjustest, miks nad seda teevad. Naljakas, et mul on alati olnud selline pilt, et narko tõmbab elukvaliteeti alla, aga osadel inimestel see just parandab seda mitmeid kordi. Võibolla nad oskavad neid aineid siis lihtsalt nii targalt kasutada, aga see on väga huvitav teema minuarust, sest minu väljavaated on täielikult muutunud. Mul endale ei teki mingit kiusatust, aga minuarust on põnev kuulata teisi ja nende arvamusi, eriti siis.. kui need on hästi ära põhjendatud.

Eile teiste eestlastega rääkides, nad imestasid, et kuidas me nii hästi elame! Ja ükskõik kui palju me ei vingu siin oma korteris, on meil ikkagi vedanud, et meil on oma koht ja me ei pea mitte midagi kellegi võõraga jagama. Koju tulles oli küll hea tunne, et ma võin actually igal pool olla muretsemata, et mingi suvaline vastu jalutab.

Täna on laupäeva õhtu ja ma ei teagi mis saab. Meile tuleb külla kohe S'i boyfriend Mo, kes on meeletult tore ja armas poiss! Ilmselt me istume kõik meie suurestoas kuulame mussi, naerame, vaatame mingeid videoid ja räägime elust ja olust. Eilsest on kõik meil kodus nii surnud, et igal pool on nii vaikne. Keegi kuulab kõrval toas Hilary Duff'i hetkel, mis on minuarust isegi naljakas. Mul on tulnud see periood peale, et ma võin kuulata ükskõik mida, aga ma pean endajaoks ära põhjendama, miks. Näiteks kui mina kuulaksin praegu Hilary Duff'i eksole, siis ma kuulaksin teda selle pilguga, et mis see temas mis tegelikult peale läheb. Iga ilus ja normaalse laulu häälega tüdruk ei saa Hilary Duff'iks eksole. Seda ma olen õppinud ülikoolis, et ükskõik mis asja sa vaatad, olgu see sinu maitsele kasvõi kõige tülgastavam, sa pead muusika tööstuses olema objektiivne ja suutma aimata masse. See on minuarust psühholoogilisest aspektist vaadates väga huvitav. Igatahes üks päev ma pidin seletama miks ma pole muusik või õppin põhimõtteliselt muusika äri. Ma enne ei oleks isegi teadnud, aga kui ma kord vastasin sellele, siis muutus kõik palju selgemaks. Ühesõnaga vastasin siis, et ma pole veel valmis. Minu arust peab igal muusikul või artistil olema see oma "edge", mis kuidagi haakub inimeste külge ja inimesed võtavad selle omaks, aga ma ei ole lihtsalt hetkel veel päris kindel, mis see minu "edge" on ja kas ma üldse kunagi leian selle ja üldse kuidas ma inimestele lähen. Muusika on tegelikult iga inimese jaoks väga isiklik teema ning see kuidas keegi võtab ühte artisti ja ole sama kuidas teine inimene seda sama artisti võtab. Ühesõnaga jah.. minu põhieesmärk on olla muusika tööstuses, ükskõik kas ma olen siis artisti või muusika-äri-inimesena, sest see kõik on piisavalt dirty ja mysterious..exacly the way I like it ning ma tahan elatuda sellest, aga kui ma läheks seda teed, et "Ei, ma tahan olla muusik!", siis probably oleks mul suurem võimalus lotovõitu võita kui elatuda hästi ära muusikast..tänases maailmas.

Ühesõnaga viimasel ajal on asjad väga ulmeliselt kulgenud. Järsku on meile tekkinud kümneid sõpru juurde ja tundub, et nad ei lähe ära! Ja seda ainult kõige paremas mõttes! Kodus käivad meil koguaeg külalised ja kõigil meeldib meie juures olla. Eile oli üks pikk õhtu, sest me jõudsime käia ära peol, kohata pubi wc eestlasi ja nad endaga kaasa võtta, siis koju tulla ja siis uuesti ühele majapeole minna. See oli meeletult lahe korter, kus oli eriti äge puitpõrand ja kõik inimesed tantsisid isegi köögis. Väga lahe oli lõpuks käia ühel õigel londonlaste majapeol ära. Seal majapeol oli ka üks mees Liam Bailey, kelle nime keegi ei tea, aga kelle häält kõik teavad.

Ühesõnaga, kunagi ei oleks võinud arvata, et kuskil Roman Road'i küljes asuval tänaval on sellised inimesed koos ja selline pidu käib! See oli üks lahe kogemus. Õnneks või kahjuks pidi kõik lahkuma suht koht kohe kui me sinna jõudsime, sest kell näitas hommikut. Kuna me elasime üpris lähedal otsustasime meie juurde edasi minna. Meil lõpuks kokku 8 inimest ja me enne veel poest läbi ja suundusime meie juurde. Mina andsin alla kui kell oli 8, aga teised olevat pea kümneni veel edasi jauranud. Ühesõnaga, meil on nüüd ikka inimesi kellele helistada!

Te võiks tegelikult ise küsida midagi ja kirjutada need kommentaaride alla, millest ma kirjutada võiks, sest ma võiks umbes miljonist asjast kirjutada, aga mul mõte lihtsalt ei tööta koguaeg.

Olge tublid ja pidage külmale vastu!

J.

all the letters that I have never sent

Hey all!

Pole ammu kirjutanud, sest on olnud tunne nagu otseselt poleks midagi öelda või siis ei tahaks lihtsalt midagi öelda. Pole olnud seda väljendamisvajadust või vähemalt oma mõtete jagamisvajadust. Ma olen natuke nagu kadunud, aga samas väga selges kohas oma elu ja asjadega. Põnev on praegune aeg sellepärast, et see oleks nagu vaikus-enne-tormi. Ma ei tea, kas te usute sellistesse asjadesse, aga mina küll. Olen lugenud hiljuti raamatuid ja kogunud mõtteid igasuguste oma põhimõtete toeks või siis pigem just kõigutamiseks. Näiteks hiljuti olen palju mõelnud sellele, et võib olla karma ei olegi see, mille pärast peaks muretsema, sest kõik inimesed koguaeg vaatavad nii palju tagasi, kui pigem teeks uusi asju. Ja selle üle mis on "püha" ja mida need asjad tähendavad minujaoks, mis on "pühad". Mis on sinu jaoks püha? Sellele ka, et julgus ja tahe on nii erinevad asjad. Julged inimesed on need, kes lähevad ja teevad, aga inimesed tahtega, saavutavad palju rohkem kui julged inimesed. Sellega ma tõlgendan oma mingit kaugenevat hoiakut mingite asjade ja inimsuhete vastu, sest minu jaoks pole tähtis olla "julge", vaid pigem tähtis on omada mingit tahet ja läbi sihikindlusega saavutada see, mida enamus teevad julgusega.

Ma räägin nüüd oma everyday life'ist ka veits. Ühesõnaga kolis kolmapäeval meile Stina. Hästi armas ja meie-moodi-inimene, kes tõi endaga kaasa nii palju värsket energiat, mida meie majja oligi vaja. Hetkel on veel külas I, kes muidu ei ela Londonis küll aga Inglismaal. Ühesõnaga on meil selline kommuuni-elu olnud jälle see nädalavahetus ja meeletult palju on olnud mäletamistväärt hetki. Meie esimene sõit autoga läbi Londoni, kus 4 inimest istuvad taga, muusika on täiega põhjas ja me kõik lihtsalt tunnetame seda ürgsust! Iga päev on tegelikult juhtunud midagi uut, ainult mul ei ole enam tunnet, et ma peaks seda kõike jagama. Ma ei tea kas see on halb? Hea? Ma olen nagu ülesaanud sellest, et tahaks-kohe-kõik-blogisse-kirja-panna. Ma pole ju ometigi enam mingil reisil vaid ma elan siin. Mul oli semptembri blogis kuus mitu tuhat vaatajat ja nüüd on vaevalt paar sada ja ma tegelikult olen isegi õnnelik, sest nii palju lugejaid tekitab täiega sellise tunde, et ma pean kellelegi koguaeg midagi pakkuma ja mingitel teatud standartidel oma juttu kirjutama, et see oleks piisavalt loetav. Ma otsustasin, et ma ei taha enam nii. Ühesõnaga, ma kirjutan ikka vahel, kui on midagi öelda, aga hetkel jätan selle all-the-time postitamise natukene katki ja üritan elada elu ilma selleta, et peaksin ennast koguaeg virtuaalmaailmas nähtavaks tegema. Ma tahaksin nii väga facebook'i ära kustutada ja ennast igal poolt ära lõigata, samas kõik on siin ja siis ma oleksin ainuke taun, kes pole. See ei ole ka nagu variant, aga just hiljuti kui tegin siin uuringuid, siis statistika näitas, et alates 2008 aasta inimesed istusid 20 minutit keskmiselt facebook'is päeval ja nüüd on see vähemalt tund. See on ju kohutav. Või noh vähemalt mina arvan, et see virtuaalmaailm ja enda selle läbi väljendamine on nagu põgenemine reaalsusest või nii. Muidugi see on super hea viis hoida kontakti ja teada tervet elu, mida su lasteaiakaaslane nüüd teeb, aga kas see päriselt on vajalik? Miks on vaja teada, mida keegi iga hetk teeb või kus käib? Aitab see kuidagi kedagi edasi? Palju küsimusi aga järjekordselt vähe vastuseid. Ühesõnaga, loen raamatuid, kuulan muusikat (jah, konkreetselt tegelen ainult muusika kuulamisega) ja võtan ülikooli tõsisemalt kui kunagi varem. (esimese essee sain 60 punkti, mis on 2:1 ehk siis 4 pmst eesti keeles, ehk siis hästi!)

Mul on viimasel ajal nii palju plaane ja ideid tuleviku jaoks ja ma varsti panen need kõik kirja ning otsustan, mis on reaalsed ja millega peaks tööle hakkama ning heidan kõrvale need, mis ei tundu nii reaalsed. Aga vähemalt mul on tunne, et ma olen jälle kuskilt mingi juhtlõnga leidnud. Ei, midagi ei ole muutunud, lihtsalt mina olen muutunud.

Kõigile, kes on vahel kadunud panen mõtetele ühe lause, mis mind on kummitanud sellest ajast peale kui seda esimest korda lugesin 14-aastaselt.

"Once you're lost in twilights's blue, you don't find your way, the way finds you..."

J.

More than meets the eye

Kell on 5 hommikul ja mul läks uni ära lihtsalt. Väljas on veel täiesti pime, ainult mõned tänavavalgustid paistavad mu aknast sisse. Viimasel ajal on nii naljakas aeg, sest mul pole konkreetselt ühtegi kohustust. Ma lihtsalt olen ja ma tegelikult täiega naudin seda aega, sest see kuidagi on minu puhkus 2011 aastast. Terve 2012 aasta algus, ma olen lihtsalt vegeteerinud ja käinud trennis. Põhimõtteliselt on mu päevad näinud sellised välja, et ma ärkan, söön, lähen trenni, tulen koju, vaatan paar filmi ja ühte uut sarja "New Girl" mis on ülilahe ja that's kinda it. Täna tuleb tegusam päev muidugi, sest ma lähen nimelt tööintervjuule ühte klubisse. Enne seda lähen toon oma teatripileti ära Hammersmith'st, kuhu ma lähen mais NO99 etendust "Three Kingdoms" vaatama. Ühesõnaga ja, see aasta on väga huvitavalt hakanud ja ma tean millegipärast, et just see aasta 2012 muudab mu elus väga palju asju. Mitte võibolla just nagu 'asju', aga seda mida ma teen ja kuidas ma kõigest mõtlen - ühesõnaga muudab mind mingilmääral sisemuses. Mul on lihtsalt selline eelaimdus.

Lubasin, et kui oma post-rock zanri essee ära saadan, siis panen selle ülesse ka, et te saaksite natukene aimu, millest mu lemmikaine ülikoolis rääkis see sügis.(http://www.scribd.com/doc/77601224/Genre-essay-POST-ROCK)

Paljud inimesed kunagi ei jaga oma ülikoolitöid, aga mul on tunne, et need teadmised ei peaks ainult mulle kuuluma, niiet sellepärast ma annan inimestele võimaluse ennast arendada kui soovi on. Minuarust on nii tore jagada teadmisi, sest ma ei saa aru mis mõte on üksi teada ainult neid asju. See võtab pool lõbust ära, sest kellegagi pole arutada nendel teemadel.

Eile käisin väljas ja mul oli millegipärast tunne, et kevad tuleb. Nii soe ja mõnus oli jalutada. Talvemantel on juba ammu nurka visatud. Mul on tunne, et sügised on siis külmemad kui talved.

Olen viimasel ajal väga palju vanemat muusikat kuulanud. Öeldakse, et see on nagu osa suureks kasvamiset, et sa hakkad muusikas nagu pigem tagasi vaatama ja leidma sealt asju, mis kõnetavad palju paremini kui hetkel tehtav muusika. Tegelikult mind kõnetab ka väga palju muusika, mida tehakse praegu, lihtsalt väga raske on leida seda muusikat üles endajaoks, sest nii palju on kanaleid ja nii raske on sorteerida rämpsu heast. Sellega seoses pean kõigil soovitama vaadata filmi "Press Pause Play". See film on youtube'is üleval HD's, niiet keda huvitav mingigi kunstivaldkond ja selle suhe digitaalmaailmaga siis see film on kohustuslik. (Suur tänu sulle E, et sa mulle seda filmi soovitasid!)

2012 kevad tuleb ilus, sest London on kevadeti väga inspireeriv ja mõnus. Saab juba varakult käia ilma mantlita ja istuda pargis sõpradega..õppida kuskil murul ja lihtsalt kuulata head muusikat. Kõik tänavafestivalid ja üritused hakkavad toimuma väljas, mis on nii äge. 2012 Suvi tuleb nagu nii nii vägev ja täis väga palju erinevaid trippe festivalidele, kuna kõik sõbrad on maailmapeal laiali, siis suveks tulevad ikka enamus koju tagasi, sest kes tahaks maha magada neid suveöid Eestis.. ja mis kõik nendel maagilistel suveöödel juhtub! (Sellega ma panen südamele inimestele, et kes tahaks suvel Londonis olla, saab mu tuba rentida. Mõtteainet.)

Kõik on vaikne.. kõik magavad.. samas keegi on alati üleval.. keegi alati valvab kuskil.. inspiratsioon on õhus..

J.

cheers 2012!

Sleeping awake

Wolf Gang - Back To Back

Heyhoo

Jälle siis tagasi Londonis. 5 jaanuar on. See aasta on nii hämalt hakanud, kuidagi tuli ja nüüd ongi käes 2012. Ma pole üldse jõudnud mõelda eelmise aasta peale ja seda kuidagi kokku võtta, samas midagi ju ei lõppenud otseselt mu elus. Lihtsalt mingi aeg sai läbi, mille keegi on välja mõelnud. Minujaoks ei saanud midagi läbi. Ma kirjutan oma post-rock esseed praegu ja see on vist üks huvitavamaid ülesandeid, mis ma kunagi olen pidanud tegema, aga sellega tuleb ka kaasa üks halb asi, nimelt see et ma tahan et see oleks ideaalne, nii et kui mu õppejõud seda loeks, oleks ta et vau, sa actually pingutasid ja otsisisid materjali ja viisid mu sinna maailma. See teeb selle essee kirjutamise väga raskeks.

Ma olen hetkel täiesti sellise bändi nagu Wolf Gang embuses, ma isegi ei tea miks, ilmselt sellepärast et nad on nii lihtsad ja inglaslikult imelikud. Nemad ise ütlevad selle kohta 'quirky'. Mulle meeldib see. Pluss see sobib ilmaga ka. Torm on väljas. Meil lendas pool aeda ära. Nüüd jagame naabritega aeda. Normal.

Mul on hea meel jälle siin tagasi olla. Käisin just poes. Mulle meeldib hommikuti toidupoes käia ja siis tulla koju süüa tegema, sellel on kuidagi mingi võlu. Jalutasin poodi, ei läinudki bussiga. Käisin pargist mööda ja ma polnud kunagi tähele pannud, et see park nii ilus on ja need majad ja see tee, et see tegelikult on täiega õige. Ma olen seda nii enesestmõistetavana võtnud või noh võtangi, et ma siin elan, aga tegelikult see pole üldse nii, tegelikult see on nii äge ja tegelikult ma ju elan oma unistust, mida ma kunagi lootsin ja tahtsin saavutada.

Ma olen viimasel ajal olnud koguaeg inimestega koos, ehk siis üldse mitte mingit aega üksi olla ja mõelda oma mõtteid ning teooriaid kõige juhtunu kohta. Nüüd ilmselt tuleb see aeg, kus ma saan hakata mõtlema järgi ja uusi plaane ellu viima. Ma sain Eestist tegelikult nii palju uut energiat, et siin teha nii palju põnevaid asju ja lihtsalt trippida ringi ja vaadata ja imeda endale seda inspiratsiooni, mida siin on tegelikult nii meeletult palju. Käisime just ükspäev Brixtonis, mis on seletamatult haige koht, aga kõik mis seal on, on kuidagi nii teistmoodi, et see juba annab nii palju inspiratsiooni üldse. Mul on mingil määral kahju, et ma varem väga palju ei trippinud ja ei avastanud uusi kohti, vaid pigem käisin vanu häid radu. Something to do.

Tööd mul pole, ma isegi praegu ei otsi. Peaks vist otsima hakkama. Kirjutan ilmselt essee lõpuni lähimate päeva jooksul ja siis hakkan CV'sid jälle jagama nagu augustis. Siin ei toimi väga see internetis saatmise süsteem, sest siis võistled miljonitega ja väga võimatu on ennast CV nii hullult tõestada, et keegi võtaks kohe tööle. Pigem siis näost näkku olla parim mis võimalik.

Ma tegelikult olen põnevil sellepärast, et kevad tuleb ja siis saab jälle pargis istuda, süüa ja chillida väljas, igalpool, olla meie terrassil, lebotada seal diivanil ja vaadata tähti ja rääkida kõigist maailma asjadest, kuulata head muusikat ja lihtsalt tsillida. Neid aegu ma ootan. Kevad tuleb uue energiaga ja see on nii meeldiv. Sügis ja talv imevad energiat nii et lõpuks ongi selline tunne, et ei jaksa mitte midagi teha ja üldse mingit tahtmist pole, aga varsti..it's a new beginning...

Mul on uue aasta lubadused ka tehtud.

1) Õpi rootsi keelt

2) Tee plaat (nagu mitte et lihtsalt topin kõik oma salvestatud lood kokku, vaid et sellel plaadil oleks nagu mingi kindel sisu ja eesmärk)

4) Tee rohkem videoid

5) Jälgi märke ja ole rohkem spontaanne

6) Armasta ja hoolitse oma inimeste eest

7) Jaga

8) Ära unusta, kes sa oled (sest seda on nii kerge unustada)

Pidage vastu ja olge õnnelikud seal kaugel, kus iganes, siis keegi ka ei oleks..

J.