these things I do

"Olla kodus ja kõndida õues,
minna metsa ja rääkida puuga,
tunda tuksumist oma põues..."

Nii on kirjutanud Juhan Viiding ja täpselt nii tunnen mina ennast hetkel. Ma ärkan kell 2 ülesse, täpselt siis kui uni ära läheb. Teen süüa ja checkin meilboxi, panen oma lemmikmussi peale ja chillin.. lihtsalt olen.. ning vahepeal nopin peenralt maasikaid. Käisin õhtul perega Linnateatris "Scaplini kelmusi" vaatamas. Väga raske ja humoorikas, kuid mitte minu lemmik. Lemmik on mul ikka "Bilox'i Blues" mis oli ja on täiesti fantastiline! Täna teatris neid inimesi enne etendust vaadates taipasin, miks mul meest pole. Sellepärast, et ma lihtsalt käin täiesti valedes kohtades. Hella pargist ma endale ilmselgelt meest ei leia.. obviously! Aga noh, nende meeste pärast ma ei viitsi oma trajektoori muuta, sest varsti on LONDON! Ja seal on ikka valikut igal pool ja igal ajal, haahaa.

Üks muhe pilk ka lõpetuseks ;)

my stars

Istun oma toas ja kuulan Chaka Khan'i Eye to Eye'd. Täna koristasime terve maja ära, pesime mõlema vanema autod ära ja sõime tortillasid, mämmm. Ühesõnaga - naudin täiega kodus olemist ja perega koos olemist, sest see on lihtsalt nii kvaliteetaeg.

Varsti tuleb mul sünnipäev, mida ma tähistan koos sõpradega endajuures ja koos perega OKO's.

Ma ei oska midagi öelda selle ära minemise kohta, kuigi tahaks. Tahaks hästi palju öelda, aga kui ma hakkan ütlema, siis ei tule mitte midagi välja, kõik jääb kuhugi taha kinni. Ma ei tea, millal mul kurb hakkab..okei nüüd kohe hakkabki..aga ma mõtlen tegelikult seda päris kurbust ja neid valusaid pisaraid, mis tulevad kuskil seest ja ei lõppe ära. Seda, et reaalselt mind ei ole enam olemas nende inimeste jaoks 3 aastat. Mu pere, keda ma hakkan nägema 2-3 aastas, mu sõbrad, kes on laiali mööda Eestimaad, hullem veel..mööda maailma..mis ma nendega peale hakkan? Mu õde, kes peab kogema gümnaasiumi valusid ilma minu abita?! Ma nii loodan, et internet aitab meid kõiki selles osas ja Skype on teemas, aga ikkagi, see kõik on nii hirmutav ja kartustäratav. See, et kõik võib minna valesti ja ma võin tunda ennast võõrkehana. Samas usun ma viimaselajal iga hommik on ilusat tuba imetledes, et vahel andes ära hea, saad sa vaid parima... niiet võibolla selleks, et ma saaks parima oma elust võtta, pean ma loovutama kõik selle siin - turvalisuse, heaolu, muretuse. Otsused on tehtud, nüüd on vaja vaid uute reeglitega harjuma hakata ja varsti ka mängu alustada...

days go..days go

Praegu on ülichill aeg ja kõik läheb kuidagi sujuvalt. Kuigi need lõpupeod ja kõik see taipamine, et see kooliaeg nüüd saigi läbi, on olnud päris hull. Jaanipäev on kätte jõudnud ja väljas sajab vihma. See on natukene kurb, sest tahaks minna Vääna E maale ja rannas ujuda ja igalpool trippida. Vihm võtab natuke lõbu ära, samas võibolla annab topelt just tagasi.
Mul on viimasel ajal alkoholiga mingi väga huvitav suhe. Nimelt pärast 1-2 jooki ma muutun mega mega hyperaktiivseks ja siis alati on väga põnev ja kõigiga juttu jätkub kauaks. Kahjuks ma tunnen ennast tol hetkel nii hästi, et mõtlen - võiks veel paremini minna ja siis pärast seda mõtet ja pärast paari tegu, on kõik see hea läinud. Väga imelik ja huvitav samal ajal.
Ühesõnaga saatsin ülikooli ära oma lõputunnistuse ja hindelehe(millel pole pitsatit peal, haahaa). Nad nagunii arvavad, et me elame 17. sajandis, niiet äkki neid ei huvita. Kui huvitab, siis peab veits tõmblema.. aga eks paista. Lennukipilet on meil ka juba ostetud - ühe otsa oma. OUMAIGAAD. Igakord kui ma seda meenutan, käib mul külm tuul kõhust läbi ning adrenaliini tase veres kahekordistub.
Täna öösel nägin unes, et ma olen arst ja O'ga juhtus õnnetus, et ta ei saanud oma jalgu liigutada ja siis ma suhtlesin kiirabiga telefoniteel ja kirjeldasin neile ülidetailselt, mis verejooksud ta sees võivad olla ja nii edasi. Väga hull, et ma selliseid asju kuskilt ajusopist võtta oskan.
Tiger Lou - Second Time Around

happenings

Käisin täna terve päev poest poodi ja otsisin lõpukingi. Täiesti lootusetu ning ilmselt tulen paljajalu. Isa ütles sellepeale, et see oleks ka ju päris äge. Kindlasti.
Ühesõnaga on juhtunud miljon tuhat hetke ning mitu väikest elu on juba vahepeal ära elatud. Tööl käidud ja tutvutud uute inimestega. Mõttetult tõmmelnud mõttetute asjade nimel.. aga tegelt on ka juhtunud palju lahedaid asju - lõpureis Leetu, sõpradega lõpureis Amsterdami.
Kirjutan siis üles oma mälestused nendest reisidest, sest muidu ajapikku aju tahab need panna kuhugi taha soppi ja ma ei leia neid sealt enam kunagi ülesse.
Leedu. Palanga. Ida-Euroopa kuurort. GHB. Lillepeenar. Kleptomaania. Mäluauk.
Need on need sõnad, mis võiksid iseloomustada seda reisi. Olime siis põhiliselt kõik 9'kesi koos..juhul kui keegi muidugi parasjagu kadunud ei olnud või midagi muud sellist. Alustan siis esimesest märksõnast Leedu. No tõesti.. ma ei soovita mitte kellelegi sinna minna reisile, sest see on tõesti kõige õudsam koht üldse ja põhipoeks on neil maxima ning kõik inimesed keda tänaval nägime olid nii koledad ja vaimuvaesed, rääkimata sellest, et nad peale vene keele muud võõrkeelt kindlasti kohe ei räägi(okei mõni exeption oli). Palanga's/l oli 1 põhitänav, mida me põhiliselt rüüstasime ning kus toimus põhitegevustik. Seal oli kummitustemaja, purskkaev, paar jäätiseputkat, palju lilli ning ka mõni restoran-klubi. GHB( Peale mõju lahtumist jääb kasutaja sageli paariks tunniks magama ning ärgates võib tal olla suuri raskusi selle meenutamisega, mis juhtus enne GHB võtmist ja selle mõju ajal) on siis väidetavalt see jook, mida sai C oma joogi sisse klubis, kus värvati Ida-Euroopasse prostituute ning mis oli umbes põhimaffia koht ja ilmselgelt me just sinna läksimegi(ise muidugi seda kõike teadmata). K valetas klubis, et on Vin Dieseli tütar Kiara ning peagi oli tema klubiboss, kuigi alguses tahti teda 2 korda välja visata kuna kandis klubis terminaatori kiivrit. Ei tea küll miks. Mina ja K varastasime strippari riietusruumist(ilmselt see see oli) 2 parukat. Ühe roosa ja ühe brüneti pikajuukselise paruka. Viimase panin mina pähe ja kandsin seda rõõmsalt kogu õhtu. Hommikul mõtlesin, et mis see haiseb ning kuidas ma olin võimeline seda kandma. ÕUDNE. E tahtis terve õhtu vältel väga tungivalt ujuma minna "lainetesse" - merre, kus lained käisid üle pea ning kraade oli 15, ise muidugi veidi šwipsis. Suutsime veenda teda, et ka purskkaev on samaväärne. Lõpuks olid 4 tsikki pesu väel ja purskkaevus. Esimese asjana T muidugi suutis oma koljuga vastu purskkaevu betoonäärt kukkuda niiet ilge kolks käis. T tõusis 3 sekki pärast reipalt püsti ja ütles "AI:)" ja jooksis rõõmsalt edasi. Ühesõnaga lõpuks kõik ronisid mingi kuju otsa mis oli purskkaevu ääres ja sealt alla tulles E kukkus peenrasse, niimoodi et käsi täitsa paistes ja sinine. Selletõttu sai ta ka mitmeid hüüdnimesid nagu Peenra-Ellu ja Mulla-Iff. Ki võitis kleptomaania võistluse kuna varastas pubis külmkapist 2 siidrit. Kõik nägid ja plaksutasid talle. K lõi R'l nina veriseks ning jooksis värisevate kätega tuppa, ise üleni verine. A oli lifesaver selle tripi ajal ning S oli niisama tore, purjus ja õhutas kõiki hullusteks. Mina olin vetevana, oma väga..huvitava..paruka pärast.

Amsterdami reis oli ka ikka üks ulme. Kahjuks see materjal on liiga valgustkartev, et seda siin niimoodi kirjutada, aga kes teab mis oli, see mõistab mis oli.

PS. Kui ma pole ammu jälle kirjutanud, siis see on väga südantsoendav kui te ütlete, et kirjuta!

J.