Photobooth vol.1000

It's like lightning

Hello!

Joon siin oma ilusat Cabernet-Merlot ja mõtlen, et elu on ikka seiklus küll. Täna oli mul töölt vaba ja kooli ka polnud. Käisin A töökaaslase boyfriend'i trumme salvestamas stuudios ja nüüd kohe Hoxton Underbelly'sse Holly üritusele, kuhu tulevad ka kõik teised kursakaaslased. Eelmine nädalavahetus olin Jamie Oliver'i inimestega väljas ja mul oli üks elu parimaid õhtuid, me lihtsalt rääkisime kõigest- jumalast, poliitikas, muusikast, tööst, rahast, igapäeva elust ja asjadest.. see oli lihtsalt nii imeline leida inimesed kellega on nii hea klapp ja veel nii kiiresti. Ma olen nii õnnelik, et ma seal töötan, just inimeste pärast. Ma ei saa aru, mida ma üldse mujal teinud olen. Inimesed on nii tähtsad eriti veel siis kui töö on mõttetu. See reede käisime väljas Queen of Hoxtonis ja kõik kadunud eestlased saime ka Londoni pealt kokku ja tekiila maitses hästi! Praegu on kuidagi siuke aeg, et ma suudan täiega ennast jagada kõikide erinevate 'elude' vahel mis mul on. Kodu-elu, töö-elu, ülikooli-elu, sõprade-elu, tuttavate-elu, armastuse-elu. Väga huvitav, ma pole varem kunagi suutnud olla nii tasakaalukas kõikide asjade suhtes.  Mõtlesin vist enam-vähem välja millest kirjutan oma järgmise aasta lõputöö ka ja mis ma suvel teen ja mis ma White Bedroom Records'iga teen ja kuidas ma tahan, et asjad hakkaksid liikuma. Inspiratsiooni on palju ja ma suudan seda kõike hallata, näha eemalt, samas olla rohkem kohal kui kunagi varem. Ma ei tea kas ma suudan kirjeldada seda nii nagu see tegelikult on, aga ma üritan.

Ma ootan juba Austriat, et saaks kõrvaklapid mäest alla sõita lauaga ja mängida õhtul kaarte ja teha süüa oma kõige kallimate inimestega. Milline tore puhkus tuleb sellest. Mu manager ei olnud üldse kuri, et ma tahan puhkust nädalaks kuigi ma just alustasin, mis oli veel eriti suur pluss ja me saame üldse nii hästi läbi, et see on täiesti uskumatu. Ma ei saa aru lihtsalt, mis toimub. Kas asi on minust või asi oma kõigis teistes või maailm on lihtsalt transformeerunud kuidagi mulle sobivas suunas. Müstika!

Soovin kõigile kõige paremat ja ütlen ka seda, elu on seiklus, seigelge siis, öelge jaa!


Musid-kallid ja näeme varsti.

xxx

Photobooth

Pilte!

 London Fields - käisin La Bouche'is värske mindi teed joomas ja kooliasju kirjutamas.

 Broadway Market Streetart

 Elin joonistamas at Hurwundeki

 Korea kööök at Hurwundeki

Tereeee!

 Kõndisin kooli, päike paistis.

 Baker Street

Bucks New UNI

 Bucks New UNI raamatukogu

 Töööl pausil at Jamie's Italian

X

Eyes like wild flowers

Leidsin oma arvutist 2 aastat vana faili, mille pealkiri oli 'Minu elu raamat'. Nii palju oli seal kirjas ja ma copy'n selle nüüd siia. Peaks selle raamatu ära kirjutama, nii palju oleks asju millesti kirjutada..

"Need külmad sügised, mis aknast mulle hetkel näkku puhuvad, meenutavad lapsepõlve. Meil oli mähel hästi väike maja ja ma alati käisin seal vanaisa ja vanaemaga nädalavahetustel. Me käisime enne seda ka ühest väiksest poest läbi ja ma võisin alati kohukest ja kohupiimakreemi endale võtta. Jõudsime sinna, siis seal olid lehed maas ja puud raagus, vana pink keset aeda suure männi all nukralt ootamas. See oli tüüpiline nõuka aegne suvila, 1-kordne, heleroheliste seintega, millelt koorus värvi ning katuselt kasvasid ronitaimed, nagu see maja oleks nende alla maetud. Seal olid suured aknad ning toas akna ees oli alati puidust laud ning mõlemal pool lauda üks voodi. Tagatoas oli ka üks voodi, see oli mu vanavanaema Anette tuba. Paar aastat tagasi lugesin tema päevikut ja ta oli sinna vahele mälestuseks jätnud roosiõied, mis mu tädi talle emadepäevaks oli kinkinud umbes 30-40 aastat tagasi. Ma ei suutnud hoida pisaraid tagasi. Veel oli ta kirjutanud minu kohta, et ma olin nagu laululinnuke ja tema väike silmarõõm. Alati kui väiksena vanaisal ja vanaemal Sõstras külas käisin, läksin tema tuppa temaga mängima. Tal oli alati hästi palju põnevaid postkaarte ja siis ma esinesin talle - inglise keeles, endal polnud muidugi õrnagi aimu, ta muudkui plaksutas ja oli õnnelik. Tal oli alati marie küpsiseid, need olid ta lemmikud.

Igatahes seal Mähel oli alati äge, sest seal oli hästi palju põõsaid ja nurgataguseid, kus sai igasuguseid põnevaid asju mängida, kasvõi üksinda olles. Vanaema alati koristas ja kraamis ning vanaisa lõhkus puid või tegi mingeid remonditöid. Aga alati oli külm, selline jahe - kas varakevadene jahedus või hilissügine jahedus. Ma olen alati arvanud, et need külmused on kuidagi erinevad ja tegelikult ongi, aga hetkel kui mulle puhub see peale, siis ma ei teagi, kas mul tulevad pigem kevade või sügise mälestused. Mul on liiga mugav asend, et akent kinni lükata - niisiis, ma siin mõtlen."

Mu klassijuhataja ütles kunagi mulle, et ma ei oska kirjutada kirjandit, aga ma oleks ülihea kirjanik ja ta ostaks mu raamatu. Parim kompliment ever. Aga ma ütlen ühel heal päeval kirjutan ma kõik üles. Mul on kuradima hea mälu.