Mu toas pole kunagi nii pime olnud. Taevas on täis vatitupse, millega võiksin eemaldada meiki, mida olen pannud viimase kümne aasta jooksul ehk liigagi palju näkku. Vahel sooviksin, et see meigieemaldaja oleks atsetoon ja pärast kukuks mul nägu põledes tükkideks. Oleksin siis vähem väärtusetu? Jah. Üritasin astuda piiridest välja, läksin naabriaeda. Naaber enam ei kiitnud mu lillekasvu, ei kadestanud mu muru tihedust. Läksin koju tagasi, lõin ennast ülesse. Läksin uuesti naabri juurde, naaber oli kade kõige pärast mis mul on.