Where I end and you begin

Vaatan praegu oma koduarvutist pilte ja mõtlen, et see aasta on olnud nii nii nii ulmeline aasta. Mida kõike juhtunud ei ole ja kus igalpool ma ära käinud ei ole. Ma tavaliselt valin iga aasta lõpus oma 'aasta lemmik inimese', kes on mind sel aastal eriti palju mõjutanud või aidanud..ma ei teagi kuidas täpselt, aga ilmselt kuidagi müstilist moodi. Hakkasin mõtlema sellele nüüd ka ja ma ei suuda valida, sest nii palju inimesi on mind toetanud ja aidanud läbi nende suurte muutuste, kes on olnud toeks vaimselt ja kes on olnud toeks füüsiliselt. Kõik mu lähedased, sõbrad ja tuttavad on see aasta nii suure panuse andnud minuarust, et see oleks lihtsalt kõige ebaõiglasem kedagi eraldi välja tuua, sest ma võiksin kõigile anda karika ja teha suure kummarduse selle eest, et nad lihtsalt on olemas olnud ja mind kuidagi omamoodi vähekene jälle edasi aidanud. Mõni on kirjutanud mulle paar lauset, mõni paar kirja ja mõni inimene on talunud mind päevast päeva Londonis või mõni on mind Eestis päevast päeva tagasi oodanud.. mitte kedagi ei saa võrrelda, sest igal ühel on olnud oma oluline roll, sest see aasta on olnud kõige keerulisem ja raskeim aasta, mida ma üldse olen pidanud elama oma elu jooksul. See on siiamaani veel keeruline ja ma ei tea siiamaani, kas ma olen seal, kus ma tahan olla ja ma pole mitte millestki kindel. Ma ei oota enam mitte midagi, ega looda, vaid lihtsalt elan päev korraga ja vaatan, mis saab. Mis saab minust, kui ma enam ei tööta pidevalt mingi suure suure eesmärgi nimel. See ei tähenda, et ma annan alla, aga ma lihtsalt ei jaksa enam otsida midagi suurt ja vägevat, sest seda ei ole. Üksi oleks igatahes kõike seda raskem teha ja täna jõululauas ma taipasin, et mul on tegelikult siin kõik, mida ma vajan, aga ma otsustasin minna ja hüpata pea ees tundmatusse, mille eest ma muidugi endale tänulik olen, sest riske peab ju võtma. Tõestasin endale, et ma sain hakkama sellega. Ma sain hakkama Londonis elamisega ja ma tulin endaga toime. Nüüd ma olen nii palju targem ja võiksin kirjutada ilmselt romaani, mida ma kõike endaga valesti olen teinud, aga mis on mind tegelikult lõpuks kuhugi palju paremasse kohta välja viinud. Ma olen praegu jälle kodus ja mitte miski ei tee mind õnnelikumaks, kui siin olemine. Siin linnas olemine, teadmine, et kõik mu kallid inimesed on 20 km raadiuses ja see, et ma tunnen ennast nii värske, rõõmsa ja heana.. see on lihtsalt maagiline..puhkus.
2011 kokkvõte: kooliasjade ajamine, lõpuetendus, London, Amsterdam, lõpetamine, Jaanipäev Väänas, sünnipäev, Rapla-tripp, London, Tallinn. Ja aastalõpp sõbradega Londonis. Ja nii see elu käibki.

Lights will guide you home

Viimasel ajal pole asjad üldse hästi läinud ja ma ei teagi, mis asi see nüüd täpsemalt mulle kätte otsustas maksta või siis ette maksta..ehk siis varsti tuleb midagi head, loota ju võib. Ühesõnaga töölt öeldi mulle laupäeval, et kui ma jõuludel ja aastavahetusel tööl ei ole, siis nad peavad uue inimese võtma. Ma tegelikult rääkisin neile juba oktoobri kuus ja siis oli ok, et ma lähen, aga tundub, et nad muutsid meelt. Mis seal ikka. Kurb oli natukene, aga tuleb uus ja parem koht. Kuidas nüüd öeldaksegi..kui sulgub uks, avaneb aken või siis 'their loss'? Nojah, võib ju ennast lohutada sellega. Mul oli pühapäeval suht halb tuju selle kõige pärast ja kõik tundus nii masendav, lisaks sadas terve päeva vihma ja üldse see oli üks nendest päevadest kui lihtsalt kõik asjad tunduvad nii mõttetud. Esmaspäeval oli juba kõik parem, kool teeb millegipärast alati kõik paremaks, ma ei tea, kas need on need inimesed või lihtsalt tulevad uued asjad peale ja kustutavad vanad halvad mõtted.

Ma tegelikult arvan, et kõik oligi liiga kaua 'hästi' olnud ja millalgi pidi tulema mingi muutus. Või tegelt..ma kunagi mõtlesin endamisi, et tahaks uut tööd ja äkki jälle 'the secret' toimis ja võttis mind kuulda ja korraldas maailma niimoodi, et ma enam seal ei töötaks. Tegelt igal halval asjal on mitu head külge ja see on lahe. Ma saan nüüd vaadata mingeid palju ägedamaid kohti, kus töötada, sest ma juba tean, kus mis ja mida vaadata. Ma ütlen, see endast välja kirjutamine aitab, sest see teeb kõik asjad palju selgemaks ja ma polegi lõpuks enam nii kurb kui enne võibolla.

Üks õhtu ma mõtlesin, et see ülikoolis käimine kuidagi paneb kõik nii paika. See nagu on mingi suur suunamärk, mis näitab suunda ja kuna see on nii kindel, siis ma hakkasin täiega kartma, et kas see ongi see mis tegelikult minust saab? Alati on koguaeg olnud see situatsioon, et nii-palju-aega-on-otsustada, aga nüüd järsku on kõik kuidagi ühel kindlal suunal ja see on hirmutav. Mis siis kui see ei tee mind õnnelikuks? Ma olen nii kindel, et ma pean elama oma elu täpselt nii nagu ma seda kõige õigemini ja paremini ette näen mu enda jaoks, aga ma ei tea.. vahepeal on jälle selline tunne, et ma kaotan selle kõige õigema suuna endajaoks ja kõik läheb oma teed..kuhugi täiesti vales suunas.

Nädalavahetusel tegelt oli häid külgi ka, näiteks see, et mu kaks väga kallist inimest Eestist olid mul külas ja see tekitas jälle hea tunde, et mul on ikka veel need inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin nii väga palju. Seda pere tunnet ei suuda vahel ikka miski muu ületada..ja sellepärast ma igatsengi nii väga koju ja maale, et kallistada ja näha häid inimesi enda ümber, süüa kõik koos ja tunda piinlikust selle üle, et keegi ühtegi luuletust ei oska lugeda. Ma loodan, et lumi tuleb jõuludeks maha ikka. Täna on juba kolmapäev ja ma lähen reede vara-hommikul koju, mis on tegelikult nii kohe-kohe. Lennukisõit tuleb üle elada ja siis on kõik chill!

Ja ongi käes see hetk, kus ma istun viimast korda rongile ja sõidan kooli see aasta! Polegi nagu usutav. See pool aastat on nii kiiresti läinud, et tundub naljakas seda isegi kirjutada. Aitäh kõigile, kes on jälginud mu blogi - lugenud, kommenteerinud ja innustanud mind seda kirjutama. Ilusaid jõule ja ägedat aastavahetust kõigile siis. Näeme järgmisel aastal ka ?!

Ja aitäh Coldplay, et sa kirjutasid nii ilusa laulu nagu 'Fix You', sest lights do guide you home...

Leave nothing on the street to explore

Kuna me koolis peame olema koguaeg kursis, mis toimub pop-maailmas, lugema 24/7 kõiki muusika väljaandeid ja kui keegi esmaspäeva hommikul ei tea, mis nädalavahetuse jooksul maailmas toimus, on põhimõtteliselt out. Ma olen sunnitud kuulama ja arutama kõigi praeguste pop-artistide üle..niiet ka sunnitud neid kuulama, mida ma väga ei naudi, aga ma pean tõdema, et Lady Gaga 'Marry The Night' on minumeelest üks selle aasta parimaid pop laule, sellepärast panin selle selle postituse taustaks ka. Pole varem nii populaarset muusikat oma postituste taustaks kasutanud, niiet pakun vaheldust.

Eelmine nädal olí esimese essee tähtaeg, milles pidin rääkima manager'i ja artist erinevatest suhtlustasanditest, lepingutest ja kõigest, mis puudutab üldse seda suhet. (esseed saab lugeda siit: http://www.scribd.com/doc/74780817/Manager-and-Artist-relations-essay)Hetkel tegelen juba järgmise essee kirjutamisega, milles pean kirjutama kolme erineva muusikakompanii struktuursti, integratsioonist, globaliseerumisest, sünergiast ja konvergentsist. Tegin endale kondikava valmis, nüüd on vaja vaid lihast treenima hakata. Mäletate, kui ma tegin videopostituse, et ma ei kujuta isegi ette, et ma kõik need asjad ära kirjutan ja nüüd.. ma kirjutan neist asjadest. See tundub nii haige ja imelik. Ma ei suuda siiamaani veel täiest objektiivselt tegelikult hinnata seda muutust, mis minus on toimunud aga ma tean, et midagi on teistmoodi. Ma olen lihtsalt nii palju targemaks saanud ja nüüd ma mõistan, kui hullus pimeduses mina ja kõik teised muusikasõbrad kompavad. Nii palju uskumatuid fakte ja sündmusi, mis annavad nii palju mõtteainet.

Kolmas essee ootab ka kohe kirjutamist, mille teemaks on ühe muusika zanri põhjalik teoreetiline analüüs ehk siis viimase 40 aasta vältel tekkinud muudatused selles zanris ning nende põhjused, sümbolid, käitumismaneerid, tehnilised reeglid, ideaalid jne. Ma valisin zanriks post-rock'i, sest minuarust on see väga huvitav zanr väga paljude 'kirjutamata' reeglitega, aga siiski reeglitega, sest miks muidu post-rock inimesi väga sürrideks peetakse. Kui ma selle ühel ilusal päeval valmis kirjutan, siis panen selle ka üles, et saaksite lugeda. That's called spread-the-knowledge.

Laupäeval juhtus tööl nii palju naljakaid asju. Seal käib nii palju imelikke inimesi, keda mujal kunagi ei kohta. Viimasel ajal olen hakanud märkama seda suurt vahet põhja ja lõuna Londoni vahel. Thames'ist põhja pool on kõik palju soliidsemad, kunstilisemad ja tunduvad intelligentsemad. Lõunas on kuidagi väga teistmoodi kõik. Inimesed juba metroos on nii imelikud ja käivad hoopis teistmoodi riides kui põhjas. See on nii huvitav kuidas järsku metroos vahetuvad kõik inimesed ja see muutus on veel nii kontrastiline. Igatahes, laupäeval tööl. Mul on tööl oma 'kodubaar' nüüd, kus ma töötan iga nädalavahetus ja ma töötan seal koos ühe poola tüdrukuga, kes on alati hästi vihane kõigi peale, sest kõik küsivad hästi palju lolle küsimusi ja siis ma alati naeran ta üle. Vahepeal kui tal midagi vaja on, siis ta karjub mind üle baari, aga ta hääldab nii naljakalt mu nime, et ma peaaegu kunagi ei saa aru, et ta minuga räägib.

Reedel oli meil kodus esimene 'house-party' ja inimesi oli isegi oodatust rohkem. Terve alumine korrus oli rahvast täis ja kõik tegelesid erinevate asjadega, kes tantsis keset elutuba, kes istus shisha nurgas ja kes oli üldse üleval korrusel päris out'is omadega. Õnneks kõik jäi terveks ja pidu lõppes enne hommikut. Pärast külaliste lahkumist sai M'i jalg veits vigastada, sest ta ruttas trepist alla ja komistas õnnetult - ilmselgelt paar promilli mängisid ka oma rolli. 2 päeva oleme mõelnud, et kas peaks traumapunkti minema, aga praegu on tal juba päris okei, kui mitte arvestada seda, et ta väga kiiresti ei liigu.

Eile ööse kell pool 4 sai lõpuks see kuu aega kestnud salvestus-sessioon läbi, sest M'l oli tänaseks vaja 3 oma lugu kirjutada ja salvestada ning viimased lihvid said veel eile öösel rutates tehtud. Nüüd on natuke aega rahu ja saab öösiti vähemalt magada.

Mul on täiega dilemma selles suhtes, et kas ma peaksin järgmine aasta High Wycombe'i kolima, et keskenduda rohkem koolile ja õppimisele. Sellel on palju plusse nagu näiteks see, et ma saaksin ülikooli välistest tegevustest rohkem osa võtta ja ma elaksin rohkem selles õpi-keskkonnas. Samas ma ei kujuta ette, et ma pean minema õhtuti magama ja kui mu und ei ole, et ma lihtsalt passin lakke ja tunnen ennast maailma kõige üksikuma inimesena üldse. Siin kodus on ikka keegi, kes juttu rääkida ja alla teed tegema minna. Ma ei kujuta ette, kas ma oleksin üldse kõik selle siin üle elanud, kui ei oleks neid oma inimesi siin ümber. Kõik kes tahavad kuhugi õppima minna välismaale..või tööle, siis mina ütlen oma kogemusest, et üks sõber peab vähemalt olema, sellepärast, et muidu avastad ennast varsti hetkest, kui sul on kõik halvasti ja pole kellelegi sõnumit saata ega helistada, sest kõik on edasi oma eludega läinud..

..ja nüüd karjutakse teisest toast "JANNUuuUUuu", nii et sinna ma ka kaon!

J.