Black and grey, fade away

Nii naljakas, et see ongi mu kodu siin. Mul ei ole enam rohkem kodusid. Mul on mu vanemate kodu Silgu tänaval, aga see pole enam nii "minu". Siin on mu raamatud, voodi ja kõik, mis teeb selle päris minu enda omaks. Kõik asjad on ise ostetud ja kõik on nii nagu meie arvame, et oleks lahe.

Vahel jõuab see kohale, et sõpradega on ikka eriti lahe koos elada .. need päevad läbi kestvad naljad, kus keegi ehmatab kedagi või teeb mingi eriti debiilse nalja, teeb kedagi järgi või käib kõigi tubades, et näidata kuidas terve lõug on ketsupine. Me oleme lihtsalt kõik koos siin nii debiilsed, et see on lõppude lõpuks nii naljakas. Öeldakse, et sa jääd nende inimestega alati lähedaseks, kellega koos sa oled elanud, sest näed neid hoopis teistmoodi kui teised. Ma olen õnnelik tegelikult, et need ajad on käes ja nii palju neid aegu on veel tulemas siis kui uued sõbrad tulevad siia meie juurde ja vanad leiavad oma tee ja lähevad edasi, aga meil on alati nagu üks koht, kuhu kõik võivad alati tulla.

Me oleme üksteist nii teistmoodi tundma õppinud, teame täpselt kuidas keegi midagi teeb, kaua magab, kuidas hommiku käitub, kuidas õhtu käitub, mida sööb, millal kodus ei ole. See kõik on kuidagi nii äge, et sa näed tegelikult täiesti teisest küljest oma sõpru, kellega varem sai ka palju aega koos veedetud, aga mitte nii, et iga hommik jälle sama nägu tuleb su toa uksele ja narrib sind, sest sa magad väga debiilses asendis või räägib mis ta unes nägi. Ja ma küll pole tüdinenud. Vahel tekivad hetked, kus uksed pauguvad ja keegi on kellegi peale nii vihane, et sellist pinget on tunda õhus, et mõtled kas nüüd tuleb keegi bazuukaga või mitte. Aga siis tuleb keegi jälle rõõmsalt ja ütleb, et "mõelge nüüd, te täiustate üksteist!" Siis kui keegi seda ütleb, siis ollakse ikka vihane, aga kaua sa ikka oled vihane inimese peale, keda sa tead, et sa näed homme ja ülehomme ja üle ülehomme. Vahel on kõik nii väsinud, et lamavad koridori põrandal ja vahel on kõik ühe inimese toas ja räägivad, mis toimub. Vahel teeme big-band'i köögis kõigi pottide, pannide, kahvlite ja nugadega, mis kellelgi parasjagu juhtub käeulatuses olema, see juhtub kõik samal ajal kui me süüa teeme. Eelmine kord oli näiteks külmkappi uks basstrumm. See on isegi linti võetud, ehk kunagi saame vaadata ja naerda. Me üritame hullult palju jäädvustada kõike, aga me otsustasime, et see on nagu aint mälestuseks meile endale, mitte kellelegi teisele, sest mingi eneseväärikus peab ju säilima eksole.

Meil on kodus nii õhkuesed seinad, et kuuled kõike mida teised räägivad teises toas või vaatavad. Koguaeg oleme me põhimõtteliselt koos ja kui keegi tutvub kellegi uuega siis see on umbes aasta sündmus ja sellel teemal arutatakse pikalt ja laialt. Kuna meil on hästi suur elutuba, kus saaks korraldada täiega laheda peo. Ja elutoast läheb maast laeni suur aken aeda. Me nii kujutame ette kuidas meil on aias värvilised tuled ja terve maja on paksult rahvast täis, igalpool mingid oma seltskonnad ja omad jutud. Sellised ajad on veel nii tulemas!

Ma üldse ei kujuta enam ette, mis tunne on kodu uksest sisse astuda. Kui ma 16.detsembril sealt sisse astun, hommiku valguses, kedagi pole kodus.. see võib suht maagiline olla. Ma juba mõtlesin, kuidas ma kõik teen. Panen muusika peale ja tripin toast tuppa, vaatan terrassil vastasmaju ja naudin seda vaikust ja talve kargust.

Nädalavahetusel käisime Rhythm Factory's peol, kus oli mingi huvitav 'jungle' pidu, not my favourite, aga huvitav ikkagi. Eestist on meil H külas ja peol oli ta boyfriend ka kaasas, kellega ta tutvus Eestis, sest see tüüp mängib "Three Kingdoms"is mis on NO99, Müncheni ja Londoni ühine teatriprojet. Ta on siis üks londonlastest, kes seal mängib. Ta rääkis prooviperioodist ja üldse kuidas no99 näitlejad on ja mida nad mõtlevad, nii naljakas oli kuulata ja tegelikult täiega head arvamused olid tal. Käisime peol kõik koos ja sõitsime taksoga, mida pole ammu teinud. Järgmine reede korraldame kodus hästi suure party, kuhu kutsume kõik kellega oleme siiamaani tutvunud ja see tüüp lubas oma sõbrad kaasa võtta ja E peix lubas oma sõbrad kaasa võtta ja..niiet, tulge Londonisse peole, reedel meile!

Jätkub mu lemmik loeng nüüd.. Music Cultures. Simon Poole just ütles eriti sarkastiliselt "Never apologize, never explain." Kõik mis ta räägib, ma lihtsalt tahaks endale ajju graveerida. Meeletu.

Stay black,

J.

Destroy upon command

Istun siis jälle oma kooli raamatukogus ja vaatan seda linna udus. Mõtlesin, et kirjutan ühe korraliku blogi, sest ammu pole seda teinud ilusti.

Eile käisin esimest korda Londonis olevas Eesti Majas ja see oli päris lahe. Mu ema koguaeg rääkis, et mine ja suhtle nendega, aga ma pigem alati hoidsin eemale. Ma vaatsin kunagi ammu, et nad teevad mingit projekti noortele, et kaasata Londonis elavaid eesti noori, kes tegelevad huvitavate asjadega ja on põnevad isiksused. Niisiis see "Noored Londonis" projekt hakkab kajastama, mida eesti noored teevad Londonis, mis elu siin elatakse ja kuidas ja kellega. See on dokumentaal seeria ja me kõik, kes me seal eile käisime, paneme selle kokku - mõtleme mis seal võiks näidata, kus filmida, keda filmida ja kuidas. Meid oli eile seal mingi 15 inimest - ilmselt kõik inimesed, kes töötavad Londonis Eesti meedia heaks või teevad oma magistrit siin. Näiteks oli seal "Pealtnägija" endine toimetaja, kes teeb oma magistrit Londonis ja tema oli see, kes rääkis põhiliselt mida, kuidas ja millal ja miks. Ma tahaks, et see tuleks eriti äge, mitte mingi järjekordne tere-mina-siin-niisama-töötan-hostelis-ja-olen-lahe. See võiks olla mingite eriti ägedate kaadritega dokk, mis kajastaks reaalselt Londonis elavate noorteelu, mis kaasaks klubikultuuri, noorte hobisid ja väljuneid, sest neid on siin nii palju ja nii palju on ägedaid noori, kes teevad nii coole asju siin, aga keegi ei tea nendest. Ühesõnaga, selline projekt siis. Ilmselt esimene dokk jõuab ETV'sse kevadel nagu ma aru sain ja algselt hakkab ilmuma veebipõhiselt.

Reedel käisime peol, kus T kukkus oma näo katki, mina sain molli ja M sai seljatrauma. Päris hästi läks. Me otsustasime välja minna, sest nii ammu polnud käinud ja läksime Shoreditch'i ringi trippima...tantsisime ja rääkisime inimestega juttu. See kuidas T kukkus oli lihtsalt nii õnnetu, et juhuslikult lihtsalt oli äärekivi ja käsi ilmselgelt ei jõutud ette ja siis järsku tõuseb püsti ja ninast hakkab niimoodi verd jooksma, et tal terve pihk verd täis ja jooksime siis ühte klubi/pubisse sisse ja seal WC ajasime inimesi närvi selle verega. Mina sain molli nii, et T oli kuskilt saanud mingi Iphone'i ja ta oli täiesti kindel, et see on tema oma. Kuna ta ise sellega tol hetkel väga osav ei olnud, siis ma pidin sealt midagi vaatama. Ei saanud ja ei saanud ja koguaeg mingi Charlie helistas ja ma küsisin T'lt, et kes on Charlie ja miks ta sulle helistab. Ma võtsin vastu ja siis mu kõrval mingi tüüp ütleb, et ta on Charlie ja see on ta sõbranna telefon. Andsin siis telefoni tagasi, ilma mitte midagi arusaades, miks T'l kellegi teise telefon oli. Siis tuli see sõbranna, kelle telefon see oli ja süüdistas mind, et mina varastasin selle telefoni. Ma olin veits shokis, aga lõpuks läksin ka närvi ja hakksin talle vastu ja küsisin, et kelleks ta end peab. Siis ta läks nii närvi, et virutas mulle rusikaga näkku, niiet ma siiamaani ei saa ühe suupoolega süüa, aga väljaspoolt pole õnneks näha midagi. Päris huvitav õhtu igatahes. Ma olin pärast seda nii shokis, et ma isegi ei jõudnud mitte midagi teha. Ma lihtsalt ei saanud aru, miks see vajalik oli ja miks üldse keegi tuleb lihtsalt lööma, kas me oleme 8 aastased ikka veel või? Igatahes, ma tean seda, et see jääb tema karma peale ehk kõik asjad tulevad ju ringiga ikka tagasi. Võimalik, et sellel tsikil oli lihtsalt väga halb päev. Ma lihtsalt ilmselgelt olin valel ajal, vales kohas, vale telefoniga.

Kirjutasin eelmine nädal oma esimese essee valmis ja saatsin oma õppejõule ka mustandi, et ta vaataks üle. Ta ütles sellepeale, et see essee on "FINE" mis on minuarust kõige nõmedam kommentaar, niiet ma nüüd üritan tõestada, et ma suudan olla parem kui lihtsalt "fine". Ta õnneks kirjutas mulle väga pikad kommentaarid, niiet on mida parandada. Ta ütles, et mu inglise keel on vahepeal nii segane, et ta ei saa üldse aru mida ma öelda tahan, aga ta saab aru, et ma räägin õigetest asjadest.. hea seegi.

Vahepeal saatsin kirja ühele tüübile, kes esines oma bändiga CLUBLAD'il. Ma tahtsin ta kohta uurida, sest nende muusika oli väga hea ja meeldejääv, aga neil polnud ühtegi demo ega mitte midagi. Nad laval ei tundunud üldse nii lapsekingades, kui tegelikult. Varsti saame kokku ja ilmselt ma aitan neid mingilmääral, et saada kogemust selle kooliprojekti jaoks, kus ma pean ühte artisti võtma ja teda promoma ja temaga töötama. Hiljem youtube'ist tahtsin seda tüüpi vaadata, et äkki on mingeid live videosi või midagi ja siis avastasin, et see tüüp on Ellie Goulding'u kitarrist. Endamisi mõtlesin siis, et varsti ma pidutsen siis selliste inimestega haha.

Kodu on meil ilusasti jõulumeelne ja väljas on jahe jahe jahe. Viimaselajal olen nii vaimustatud mingitest hästi imelikest asjadest. Järsku on mind hakanud nii paljud asjad huvitama. Näiteks see kuidas inglise keel on nii mutanteerunud siin multikultuurses keskkonnas ja huvitav, kas keegi on täheldanud ametlikult ja akadeemiliselt seda ja uurinud neid muudatusi. Mul tulevad vahepeal nii äkk-mõtted, et ohh, tahaks hoopis seda asja uurida või seda teada saada. Mingi imelik teadmistejanu ja ma ei saa aru, kas see tuli ülikooliga või kuidas see nüüd minuni niimoodi jõudis. Kui minust endast rääkida, siis ma olen endale kodus nii palju vastutust võtnud, sest mina olen see, kes kodus maksab arveid ja ütleb teistele, et millal mulle on vaja raha anda. Tegin tabeli meile seinapeale, et kes millal koristab ja kes prügi välja viib. Olen nagu mingi "ema" meie majas, sest muidu keegi ei liigutaks lillegi ja me elaks kuskil prügihunniku otsas. Päris põnev amet on mulle osaks langenud.

Me siin vaiksel teeme juba suveplaane ja mõtleme, et tegelt tahaks Londonist ära saada Olümpia ajaks, sest siis oma umbes 10 korda rohkem rahvast ja ma arvan, et siin ei mahu liikumagi. Samas oleks hea tööd teha just sel ajal, sest siia linna saabub ikka väga palju klientuuri sel ajal ja see tähendab ka seda, et palju raha. Augustis mõtlesime trippima minna kuhugi maailma peale, aga eks see paistab, kuidas kõik läheb, sest tegelikult ma tahaksin kuhugi muusika tööstusega seotud asutusse tööle minna, kasvõi tasuta, et saada kogemust. Kõik avaldused on juba saadetud suurtematesse ja väiksematesse, niiet vaatab, mis elu toob.

"You can't hide what you intend, it glows in the dark."

J.

Out of here

Out Of Here by jnom

Üks järjekordne katsetus ... laulu saab download'ida ka klikkides Out Of Here'i peale.

Let them know it's christmas time!

Ja nii hakkasidki meie esimesed ettevalmistused jõuludeks kodus, Londonis..

Be

Sügis on täiesti kätte jõudnud. Ilmal pole vigagi, sest mantliga on ikka mõnus käia, aga salli peab küll 3 korda ümber kaela panema. Meil on kõik kodus tõbised ja mul on tunne, et ma ka varsti, aga ma üritan seda iga hinna eest vältida - ingverit ja küüslauku!

Järgmine nädal on mul koolist vaba nädal - Guided Learning Week, ehk siis nädal, mille me kõik peame veetma kodus raamatuid lugemas. Kavatsen selle nädalaga kirjutada ära ka oma 3 esseed, mille tähtajad varsti hakkavad kukkuma. Eile tulingi koolist 8 raamatuga, viis pressisin kotti ja 3 hoidsin käes. Raamatukogus ma läksin muidugi puhta hulluks ära, sest iga raamat tundus nii põnev. Ma lihtsalt istusin seal riiulite vahel ja lappasin need 30 raamatut läbi, mis ma olin välja valinud. Kohutavalt palju põnevaid asju, alustades sellest, kuidas narkootikumid on pop-muusikat mõjutanud kuni lõpetades sellega, kuidas popmuusika lüürika on üles ehitatud ning mis on need reeglid. Igal lausel lüürikas on mingi kindel eesmärk. Iga rida vastab küsimusele umbes "kus sa oled".. järgmine rida "mida sa tunned". Kõik on täiesti raamis, nii naljakas. Ühesõnaga istusin seal maas ja lugesin neid raamatuid nagu hull. Nii raske oli sorteerida. Ma muide kavatsen väga palju õppida, sest siis ma kunagi tean, millest ma räägin. Ühesõnaga on veel nii palju õppida, teha ja näha. Ma ei kujuta ettegi lihtsalt! Tahaks kõigest kirjutada, mida meile on räägitud, mida ma olen teistelt kuulnud ja üldse, mis teooriaid ma olen välja mõelnud, aga neid on nii meeletult palju. Eile rääkisin kodus ka pikalt külalistele igasugustest muusikutest nagu Radiohead ja Adele.. sellised muusikud, keda me arvame, et on mega originaalsed, aga ma seletasin ära, miks ükski major record label'is olev artist, ei ole selline, sest ta ise tahab selline olla, vaid sellepärast, et see müüb. Radiohead'i kunstilisus ja sürrilisus on kõik part of the game ning Adele siirus ning naiselikkus, mis puudutab kõiki inimesi, on ka part of the game. Someone Like You ei ole Adele kirjutatud laul, kuigi tema nimi võib seista seal autorite juures. Sorry to break your dreams.

Mul on muide koolis suur eesmärk, ma kavatsen oma BA saada First Class Honour, ehk siis peab lõpetama tulemustega üle 70%, kuid enamus lõpetavad BA tavalise pass'iga, mis on 40%. Väga keeruline on see muidugi, aga esimese aasta hinded ei lähe arvesse, ainult teise ja kolmanda aasta, nii et praegu tuleb luua endale kindel vundament, millelt hakata üles ehitama kõike seda, mis on tegelikult väärt. Järgmine aasta peame võtma endale artisti ning siis hakkama temaga tegelema - turundama, promoma, looma imago, tegema demo'd etc. Selle kõige kõrval peame pidama päevikut "Reflective Journal" ehk siis kõik, kuidas miski läheb, mis nüüd saanud on, kuidas asjad arenevad ning see ongi üks väga suur osa järgmise aasta töödest ja see on meeletult põnev. Ma olen juba vaikselt artisti uuringuid alustanud ja kuna meil peab olema kõik UK põhine, siis ma ilmselt võtan mingid tüübid, kes mulle endale meeldivad ja on suht alguses oma asjadega. Mul on juba 2 valikut, kellega ma olen sellel teemal suhelnud. Esimene bänd pole nii hea, aga teine bänd, kellega ma ise pärast nende kontserti kontakteerusin, on super cool ja nad teevad järgmised 3 kuud plaati ka, niiet mul on aega oma master-plan'iga tööd teha. Pluss mu kursakaaslased juba töötavad igal pool, tegelevad promo ja kontserdite korraldamisega Camdenis ja tunnevad inimesi. Sellepärast on ka eelis, sest algsed tutvused on olemas ja meil on tegelikult üpris asjalikud kõik, sest kõik teavad, mis tahavad ning on väga konkreetsed ja sihikindlad selles osas. Ma arvan, et ehk hakkab see mullegi külge ning ma pole enam nii "häma". Ma usun, et hakkab!

Lisaks toimub Eesti saatkonnas veel mingi uus projekt, milles ma osalen - see on "Noored Londonis" või mingi selline saade pluss ajakiri, kus hakatakse näitama eestlastele, mis Londonis toimub ja mis on umbes popid kohad ja mida huvitavad inimesed teevad/räägivad. Meil on järgmine laupäev esimene pikk koosolek, kus ilmselt jagatakse ära, kes millega tegelema hakkab. Tutvustuses oli kirjas, et seal peab ennast tutvustama 30 sekundit. Ma nii jälestan selliseid asju. Inimesed hakkavad nii totraid asju rääkima endast, et mul on piinlik. Eks üritame siis olla tolerantsed ja toredad, nagu alati! Põnev igatahes, ehk ma annan teada, mis kuidas ja kunas juhtuma hakkab.

Aga kõige tähtsam on see, et kuu ja 4 päeva pärast istun mina Easyjet'i lennuki peal teel Tallinnasse. Täiesti uskumatu. Ärasaatmispeol tundus see pool aastat nagu igavik, samas see ongi nagu igavik olnud. Ma olen siin nii sisse elanud ja see on postiivne, ma tunnen kuidas ma olen inimesena kasvanud nii palju, rohkem kui kunagi varem lihtsalt ja nii lühikese perioodi vältel, täiesti uskumatu! Sõbrad, pere, küünlad, kuused, lumi, toit..

"I'll see you soon..."

J.

Keep the streets empty for me

Kell on 3:20. Ma loodan, et ma jõuan selle postituse kirjutada ära enne 3:33, sest seda kellaaega ma kardan jubedalt ning olen täiesti veendunud, et midagi ebaloomulikku toimub just siis. Kui nüüd enda vastu aus olla, siis ilmselt ma ei jõua seda postitust enne valimis kui 3:33 ehk siis hetkel, ma valmistun selleks kellaajaks isegi rohkem, kui selleks postituseks.

Okei, vaatamata sellele häirivale faktorile on palju asju rääkida. Täna hommikul läksid mu vanemad ära Londonist ja nad olid kõigest ainult nädalavahetuse, aga ikkagi oli väga tore jälle oma inimesi näha ja teada, et nad on ikka olemas! Tore oli käia toidupoes, et ma sain võtta asju, ilma mõtlemaks 10 korda kas mul on seda ikka vaja ja kas ma saan seda endale lubada. Samas oli ka suht harjumatu, kui mu ema ütles mulle, et pane oma mantel nüüd nagisse rippuma. Keegi pole mulle 3 kuud käske jaganud ja siis ma korra isegi natuke ehmatasin ja hakkasin naerma, sest see tundus nii naljakas, aga tore oli käsku täita isegi. Meil oli veel väga armas õhtusöök, mille mu vanemad valmistasid - eelroaks bruchettad pluss vein ja pearoaks kodune ja eestlaslik kapsa-hakkliha hautis, mis maitses nii hästi. Esimest korda oli meie suurtuba hubane ja seal oli mõnus olla. Mu vanemad tõid lõpuks mulle mu kõlarid ja cd-mängija ehk siis nüüd meil on muusika, küünlad ja punane valgus suurestoas, mis on perfect. Varsti ongi juba jõulud ja ma Eestis tagasi, ei kujutagi enam ette, aga nii lahe mõelda! Istuda vanavanematega laua-ääres, süüa mandariine, minna jalutama lumisesse väikelinna, käia kirikus ja mängida õega lumesõda.. jään ootama.

Ülikoolis pidime viimati kirjutama laulu 15 minutiga. See nägi välja nii, et iga grupp sai valida ühe ümbriku, kus oli 4 erinevat pilti ja nende piltide põhjal pidi kirjutama lüürika, aga kõike võis ka omamoodi tõlgendada. Lõpuks, kui meil oli umbes 3 minutit lõpuni jäänud ning me olime kõik täiesti pettunud oma loos, hakkas meie seltskonnast üks hästi sarkastiline poiss räppina kui halb meie lugu on ja ta räppis seda nii hästi, et me lihtsalt üritasime kirja panna, mida ta räppis ja lõpuks selle me ka esitasime ja põhimõtteliselt terve klass oli naerukrampides. Vähemalt midagigi.

Nüüdsest elab superstaari-Marit meie kodus, nii et fännide hordid seisavad iga hommik maja ees. Tegelikult pole asi üldse nii hull ja on tore, et M on siin meiega ja kõik on palju kodusem kui tema ka siin. Me just lõpetasime oma ööse juturääkimis-sessiooni ning meenutasime esimesi pidusid ja purjusolekuid, probleeme ja tülisid, inimesi, kes nüüdseks on ammu juba hukas ja just tänu oma nooruspõlevele. Aga noh, vähemalt meie oleme siin, kus me oleme ja kõik on sellega hästi. Ta elab meil kuni selle aasta lõpuni ja aasta algusest kolib korteri-Stina sisse ja suvel tulevad kõik muud eestimaa noored kuulsused ka meiega Londonisse elama, niiet plaan on võtta Camdenisse 8-toaline korter, kuhu me kõik kolime. Milleks ühikas kui saab sellist elu elada eksole, ja veel Londonis!

See nädal tõotab tulla üpris vaikne, aga samas tegus, sest pean alustama essee'ga ja kursusetöödega vaikselt, see tähendab - raamatute lugemisega. Tegelikult ma olen väga motivee

ritud neid asju õppima ja lugema, sest see asi tõeliselt huvitab mind ning ma isegi niisama tahaks teada, kui ma neid asju ei õpiks.

Varsti saab mu blogil 10 000 vaatajat täis, nimelt kohe peatselt. Selle auks ma peaks tegema mingi vägeva sissekande - kui kellelgi on ideid teemadel, mis seal kõige vägevamas sissekandes võiks olla, siis ootan neid huviga, sest mul pea täiesti tühi!

Käisime ükspäev O'ga Primrose Hill'il, kust näeb tervet linna ja istusime seal. Vihma sadas ja istusime pingil hiigelsuure vihmavarju all ja vaatasime linnatulesid läbi päikeseprillide(parem valgus). O tahtis, et ma paneks tema iPod'ile terve oma muusika playlisti ja siis ta ütles, et tänu sellele ta on viimasel ajal koguaeg kuidagi minu-maailmas, sest põhimõtteliselt on see ju soundtrack-to-my-life. Kuna me kuulasime samal ajal minu iPod'i seal mäel, siis ma lasin tal valida ühe laulu, mis on kõige-minu-maailmalikum. Ja ta valis selle laulu, mis üleval lingina. Fever Ray - Keep The Streets Empty For Me.

"Uncover our heads and reveal our souls

We were hungry before we were born."

/////////// hiljutisi pilte sellest kui A siin käis