all I want is now

Set down your glass and look around ..and i hope we are like this forever, as we are now. See viimane nädal ja need päevad on olnud nii mõnusad, et ma ei leia sõnu. Ma ei ole sama, kui ma olin aasta tagasi ja ma arvan, et kõik mõistavad seda miks. Ma olen leidnud endas õnne ja seda just oma lähedastes. Mul on olemas kõik, millest ma unistan.. see on siin samas, mu kätes. Ma värisen seda hoides, kuigi olen paigal. "Kui su silmad kohtuvad minu silmadega, ma kaotan oma lihtsamad võimed rääkida või tegutseda ja taipan, et kõik mida ma tahan, ongi praegu. "
Jõulud olid armsad ja head, väga meeldisid. Ma armastan oma pere ja nendega koos oli taaskord nii hea olla. Ma armastan nendega naerda ja ühe laua taga istuda nii, et keegi ütleb toosti ja kõik hakkavad sööma ja siis trippime ringi teise Eesti otsa, et näha veelgi armsaid pere liikmeid. Pere on mul suur. Lõpuks oli 26's detsember ja ma sain näha kõiki oma tähtsamaid sõpru, mis oli jällegi väga liigutav ja ma lihtasalt olen viimasel ajal üleküllastunud õnnest, sest kõik ilusad ja vapustavad inimesed on koguaeg minuga, kas minuga koos või minu sees, kuskil on nad koguaeg ning ma loodan, et nad armastavad mind sama palju kui mina neid, sest seda ei saa sõnadesse panna kui täiuslikult te kõik mu maailma sulandute. Need inimesed, kes tekitavad minus negatiivseid emotsioone, ma enam ei teagi neid, need inimesed on kadunud ning ehk nii ongi parem, sest maailm sätib ennast ikka alati õigeks.

is there a hidden world?

Kõik on viimasel ajal kuidagi udus. Ma ei näe seda kuidas kuud vahetuvad ning ma ei tee vahet ööl ja päeval. Ma saan matemaatikas aru mis on logaritm ja kõik muud loogikad, aga ma ei saa aru mis minuga toimub. Esiteks, kõige imelikum on ilmselt see, et midagi ei toimu. See paneb mind tundma kuidagi eriti kaugena kõigest. Ma lihtsalt olen, vaatan, käin, aga tegelikult ei suuda seda kõike üldse haarata või hoopis see kõik ei suuda mind haarata. Ma ei tea, igatahes selline tunne on nagu keegi oleks kõik minutid 120 sekundilisteks teinud, ilma et meie, inimesed, seda ise teaksime. Me arvame ikka, et 60 sekki on minutis, aga raudselt viimasel ajal on midagi imelikku toimumas, I just feel it. Lugesin ägedat raamatut, kus Eka tundengid kirjutavad essee'sid. Täiesti lõpp, need inimesed lihtsalt genereerivad selliseid lauseid, mida mina poleks võimeline isegi ütlema. Pseudofilosoofia ja dekonstruktsioonid on mulle saanud selgeks ja avastasin, et ma ei salli absoluutselt inimesi kes "harrastavad" pseudofilosoofiat. See on see, kui keegi väidab midagi, aga ta ei leia sellele aluseid, põhjuseid või üldse mingit põhjust, miks ta nii arvab või miks ta nii ei arva. Üldse ei meeldi need ennasttäis inimesed, kes arvavad, et nad ON lihtasalt NII palju ning kui tuleb jutuks, miks ta nii arvab või kuidas ta seda tõestab, siis ta ei oska enam midagi kosta, sest SEDA ta pole enda jaoks lahtimõtestanud. See on pseudofilosoofia. Sain veel teada, et lause "Inimene õpib kogu elu, aga sureb ikka lollina" on tegelikult meilt vabadust ära võttev ning kui ma kirjutaksin seda lauset kaks korda, siis neil poleks mitte mingit nähtavat vahet. Ometi on neil vahe, ühe mõtlesin mina, et kirjutaks siia, teise mõtles välja keegi tubli ja tark filosoof. Neil kahel lausel ei oleks näiliselt mitte grammigi vahet, kõik sõnad on samad, kõik tühikud on samas kohas. Ometigi on need nii erinevad. See ongi maailma lahendamata müstika, kuidas seletada ära asju, mis on identsed, aga ometi nii erinevad? See tähendab, et meil võib olla siin lisamaailm, kus me iga teine päev näiteks viibime ja me isegi ei tea seda, sest meie ja see teine maailm on täiesti identsed. Kuidas me teame, et me igapäev sellest samas maailmas elame? Iga hetk selles samas majas, kus ma viibisin sekund tagasi? Who's giving me the aswers now?

praise your time

Ma olen täna lihtsalt nii produktiivne olunud. Ma võin väita ausalt, et ma pole kunagi oma mäletamist mööda ühel päeval nii palju teinud. Ma käisin kangapoodides, ostsin vidinaid asju, tegin 2 jõulukingitust Maarjale ja emale. Kirjutasin uue loo, mõtlesin teise uue loo alguse ning õmblesin asju, tegin oma kätega niiii palju asju, imelik, tundub et see kinda sobib isegi mulle, i found a new me. Uus laul räägibki tegelikult uuesti alustamisest ja enda uuesti leidmisest iseenda abil. Thank you god, or who ever who sent me these notes.

You won't find a way in the twilight blue, the way finds you.

Elu on nii raskeks tehtud. Ma praegu saatsin Yale'i kirja, sest ma ei saanud nende kodukalt midagi täpselt aru mida ma tegema pean. Ma täiega tahaks seal käia, see oleks nagu dream come true. Käid seal nagu Harry Potteri filmides või nagu Piinatud Geeniuses, mingi chillid muru peal ja kuskil on oma tuba, võibolla koos mingi toanaabriga ja.. oeh. Minu jaoks on see õnn, kui ma saan kogu aeg targemaks ning ma hindan seda eriti eriti eriti kõrgelt oma elus. Igatahes vaatame mis nad siis vastavad mulle ja noh selle rahaga on ka hull teema, aga don't forget to try, eks?
Inimesed veedavad ikka nii palju aega orkutis ja igast mõtetutes kohtades, kui nad võiks actually internetis midagi tarka teha ja uurida asju, mis tegelikult annaks ka neile midagi juurde. Täna täipasin, et I'm so blinded by that. Hängisin BFM'i ja EMTA kodukatel ja vaatasin seda Eesti ülikoolide süsteeme ja õppimisvõimalusi.. kõik on eriti hea ja tasemel, aga see ei paelu mind kuidagi.
Võibolla ma kujutan endale ette seda kõike, aga ma tean et kuskil on miski mis mind ootab ja .. see on see õige minujaoks, see õige tee või suund..

You won't find a way in the twilight blue, the way finds you.

Täna ei viitsi trenni minna vist, nii laiskvorst ikka. Mis faking sõna see laisk-vorst on? Ma olen laisk.. okei eks.. aga vorst? mingi liha teema.. hmm okei. inimene as liha.. huvitav lähenemine. Üldse täna on nii lonely day kuidagi ja kuidagi alone-beeing ka. O ja K moosisid ikka rämedalt, noo ei ei ei. Aga HOMME juba HOMME on reede. Mõnsaa, that's the way aaahaah-aahah I like it, aaahaah-aahah. Igatahes tundub et tuju on igatahes hea. Mul on VEEL võimalus Krahli minna, hmm, kas peaks või mitte, ma ei tea, keegi nkn ei tuleks minuga ja üksi oleks debor, tegelt võibolla täna ei oleks, aga üksi ma läheks siis kui mul oleks võime olla nähtamatu. Siis oleks mega äge üksi trippida. Mitte et ma oleks embaressed üksi olles. vaid see et kõik teised on mingi sõpradega ja istuvad pundis ja naeravad ja siis ma olen mingi lonely-girl-111. Nice.. pole ammu selliseid rate väljendeid kasutanud, kinda äge. Aga noh nüüd ma siis siin olen, postitan ühe video ka, filmisin just, new song new song. Alati olen uutest avastustest vaimustuses, nii läks ka too kord.

nii ongi või

Issand, ma ehmatasin segaseks ennast. Ma pole teadvustanud, et detsember on. Hahah, mis mis mis asja? 2009 aasta viimane kuu. Naljakas on nüüd olla kui ma tean seda nii hästi. Täna käisin raamatukogus ja pean tunnistama, et armusin filosoofiasse ära, võtsin mingi 4 raamatut lihtsalt ja bussis lugesin, niii huvitav oli, et oleks peaaegu baltijaama tagasi sõitnud ringiga. Õnneks märkasin ja lippasin koju kiirelt, et edasi lugeda. Juhhei. Trennis täna filmiti, nii kahtlane oli, kuidagi hullult hullult naljakas kui keegi filmib kuidas sa tõmbled. Praegu ma vaatan oma orxi videoid ja mõtlen mida mingi inimene võib minust arvata kui ta neid kuulab. Mis ta arvab, et milline inimene ma olen ja miks mulle just sellised laulud ja muusika meeldib. Huvitav. Tegelt ma peaks magama juba ja ilmselt lähengi.

YEE

Ma ikka pean blogi ka kirjutama, muidu kunagi olen enda peale pahane, et ei kirjutanud mis toimus või mis ei toimunud, eks ole. Niisiis praegu on reede õhtu ning igalpool on party ja kõik lähevad sinna oma sõpradega. Minu head sõbrad pole endast märku andnud mulle ning ju siis nii jääbki, et istume kõik kodus ja vaatame "Üksinda kodus" esimest osa, noh jõulutunnet tuleb ka tekitada sometime. Koolis on suht chill, ma olen avastanud, et kõik saab tehtud, kui oskad hästi varjata, et sul pole midagi tehtud, geniaalsus. Okei, tegelt ma olen ikka tubli ka ja pingutan. Teatris me tegeleme praegu näitleja-töö-arendamisega ehk siis põhimõtteliselt kasutame oma loome- ning kujutlusvõimet. Teeme singel-etüüde hästi palju ja hullult äge on kõiki vaadata ja uurida, miks mis mida ta teeb.
Armastust pole, armumist pole, butterflies'e pole, mitte midagi ei ole. Kurb, aga ilus. Siuke ilus tühjus, samas ma olen suutnud selle tühjuse kõige-kõige muuga asendada ja ma tunnen ennast päris õnnelikuna.
Käisin personaaltreeneri juures ja ma pole vist kunagi ühelegi läbi-ja-lõhki võõrale nii ausalt endast kõik ära rääkinud, eriti naljakas, aga ta tekitas kuidagi usaldust. Igatahes me töötame nüüd koos ja elame ka koos, kui vaja. Nii ta ütles, haha. And it's all worth it. Ma mõistsin tänu temale, et see shokolaadi tahvel EI OLE VÄÄRT kõike seda trenni ja püüdmist. See lihtslat ei ole väärt minu kõiki neid pingutusi. Ma hullult vajan, et keegi mind koguaeg utsitaks, sest muidu ma ilmselt ei saaks mitte kunagi ilusaks inimeseks and I mean it. Lihtsalt ma arvan, et ma olen terve oma elu pannud liiga palju rõhku oma vaimsele arendamisele ning pole taibanud, et füüsiline on sama tähtis! Ma tahan elada õnnelikku ja ilusat elu, koos ilusa ja armsa mehega ning paari ilusa lapsega. Kõigepealt et ma endale ilusa mehe saaks, pean ma ise ka ilus olema and I will. Lulz.