lo-fi or hi-fi?

Elan siis siin.. IKKA VEEL kusjuures.. oma low-fi elu ja oman high-fi unistusi, ilus eks. Täna tegelt mõtlesin, et kas inimesi saab sarmastada matemaatika võrranditega. Jõudsin järeldusele, et on väga väheseid keda saab samastada. Sest enamus inimesed on muutlikud.. aga matemaatika võrrandid on kindlad, alati samad. Kui sul on x ruudus miinus 3 võrdub 2, ning inimene on x, siis sa saad ta väga lihtsalt ära lahendada. Aga kui x on vahepeal ruudus vahepeal on astmes 10, vahepeal hoopis mingi 4ndas juures, siis ei saa sa kuidagi leiutada ühte ja sama valemit võrrandi lahendamiseks. Mõtlesin, et ilmselt mina olen üks haige võrrand, millele on lahedus. Mind on tegelikult võimalik ära lahendada, aga ainult juhul kui sa võtad arvesse kõik parameetrid, mis üldse maailmas on ja arvutad välja keskmise sageduse kui kiirest mu tujud muutuvad ehk siis kui kiirest x muutub, siis võibolla sa leiaksid mingi määramispiirkonna, kus võib olla mingi arv, mis võibolla ongi minu lahendus. Aga noh, see siiski on kõik võibolla eksole.
Mul on viimasel ajal täiega tahtmine reisida ja elada välismaal, näha elu ja proovida olla keegi hoopis teine, sest seal keegi ei saa öelda, et "ou sa pole üldse sina". Seal võtavad sind kõik puhtalt lehelt ning ma võin igapäev olla täiesti uus inimene. Nii lahe. Ükspäev ma olen mingi räpparist-geto-plix ja teine päev olen mingi üli energic jejeje indie plix siis kolmas päev olen tavaline mina ja neljaspäev olen mingi väga naine ja hull egoist. Tahaks rämedalt eksperimenteerida ning siis kirjutada üles, kuidas inimesed minusse suhtusid, mida uut ma märkasin ning mida uut ma üldse õppisin sellest. Hetkel siin keskkonnas ei saa või ma isegi ei taha.. ei oska öelda. Igatahes jõudsin ka järeldusele, et kui ma isegi saaks suvel Inglismaale tööle, siis oleks nii kurb kui mitte kedagi ei oleks seal. Nagu kõik sõbrad on siin, mingi kakumäe rannas teevad lõket ja mina istun kuskil picatillil ja teen tobi, noo heihei. Kui ma saaks tegelt tööle sinna, siis ma teeks kõik need katsed ära ja otsiks endale ülimalt cooli mehe ja mingi laheda seltskonna, läheks täiega kluppi ja hüppaks peale. Hah.. no see oleks päris kõva, aga ma olen siuke igatseja ju, et mai tea mis ma teen kui mul tuleb mingi üksindus peale, siis ma võin seal samas mingi aknast alla hüpata.. sest mitte kedagi pole, kes teaks minust tegelikult midagi, vähemalt 500 km raadiuses.. yee, how nice is that. Niiet selle blogi mõte oli ilmselt öelda seda, et mujal on parem, on küll jaa, aga seal pole parem ilma oma inimesteta, see on ainus kindel asi.

Ma vaatasin oma deviantart'i kontot ja mõtlesin, et ma olin ikka kunagi üks kunstiline tüdo.. mingi hull fotograafia teema ja valgus ja loodus ja inimesed.. huvitav.. ja mu profiilil oli seal üks lause, mille ma olin juba unustanud "the way you are, the way you become". Ilmselt oli mul juba siis seda kirjutades mingid huvitavad mõtted peas, aga seda ma võin öelda, et sel ajal ma ei saanud kindlasti aru mis asi mina olen või kes kõik teised mu ümber on. Nüüd on asjad kuidagi selgemad, vähemalt ma ise arvan nii. Ma tean, et ma olen juba selles eas, kus kõik leiavad oma hinna, millega nad ennast maailmas maksma panevad ja nad leiavad selle inimese endas kuidas olla teistest erinev või kuidas tuua endas just need kõige paremad asjad esile. Ma ei taha öelda, et ma olen leidnud inimese endas, kelleks ma jääda tahaksin. Ma tahan öelda, et praegu on see hetk, kui ma hakkan tõsiselt võtma seda, sest iga hetk muudab edasist asjade käiku. Vaatasin just filmi Vicky Christina Barcelona.. ning seal oli mees, kes läks restoranis lampi naiste laua juurde ja ütles, et lähme, veedame nädalavahetuse koos, let's make love ja let's enjoy life. Mõlemad naised olid suhteliselt, et wttf, et see pole normaalne. Ning siis mul tekkis küsimus, kes see pani paika, et selline avameelsus ning lihtne elu nautimine pole normaalne. Üks naine filmi lõpus tunnistas, et ta LIHTSALT KARTIS. Tegelikult me kõik kardame olla õnnelikud, sest alati miski ütleb meile, et keegi ju ei tee nii või keegi ju ei tee naa. Sellel mehel oli kõik oma eluteooriad nii hästi ära põhjendatud, et lihtsalt suu lahti..

oojo

Astridi sünnapiltidest on pärit pilt, kell oli umbes pool 7 hommikul ja ma mõtlesin, et magaks veits.
Nüüd ma siis siin olen, salvestasin 2 lugu, mõlemad poolikud ja mõlemad cover'id. Ilusad. Aeg läheb nii kiiresti kui tegeled sellise asjaga, niiet kui mul aega palju siis tuleb nii toimida. Siiski ma nüüd veidi puhkan ja lasen leiba luusse, mõnus pühapäev on.. empire state of mind käib taustaks ja siuke chill iisi, vaikne, samas natukene kõle, samas ma tean et kõik on hästii.

i don't wanna say goodbye, not yet

you can't please everyone, so you got to please yourself

ma olen üksi kodus ning täna on laupäeva õhtu, tegin sauna ja nüüd vaatasin filmi Gardenparty. Huvitav vaatevinkel ning teostus, liked it. Eile oli Assu sünna Tartus ning ma olen maganud umbes 2-3h ning päris rets on. Lisaks eile soovis üks kuri onu meile nuga anda ning mina isiklikult kartsin väga. Ma ei kujutanud ette, et ma võiks nii jubedat tunnet tunda. Paar tundi tagasi tundsin kodus samamoodi, kui läksin terrassile ja kõrvalt majast käis ilge karjumine ja siis vaatasin nende aknast kuidas nad mingi kaklesid. Ma ei saanud aru täpselt kes, igatahes üks lõi teist ja teine kukkus suuretoa põrandale maha ja see kes lõi nägi aknast et ma olen terrassil ja siis tuli seisis välisukse akna äärde ja passis mind sellise näoga, et ma ei kujuta ettte. Ma helistasin isale ja küsisin, et mis ma tegema pean ja valisin 112'e ära. Ta ütles et ma vajutaks alarm nuppu, siis tuleb falck ja kõik muud teemad. Õnneks see kes mind aknalt passis, pole siiamaani tulnud veel akna taha, aga ma kardan et kui ma nüüd magama lähen siis ta tuleb küll mind kummitama. Mulle ennist meeldis ikka unenägudemaal seigelda, aga viimaselajal on nii palju olnud selliseid .. konkreetselt haigeid kokkujuhtumisi, mis on mind nii kartma pannud ja ma oleks nagu tiritud oma roosa-manna-maailmast välja, kuigi ma olen koguaeg arvanud, et ma mõistan ja händelin seda maailma karmi poolt ka. oija.. See kõik mis on juhtunud on tegelt mind pannud jällegi väärtustama oma kindlat ja sooja elu, kus inimesed käituvad inimlikult ning armastavad tingimusteta, siiski on siin maailmas nii palju seda, mida ei saa muuta ei mina, ega keegi teine.. ja me peame õppima sellega koos elama ja toime tulema, krdi prototüübid..
Tahaks hetkel et MH või O oleks siiiin minuga koos, siis mul oleks kindel ja hea magama minna, aga kurat ma kardan niiii väga, tõesti, fakkk, okei okei, ma pean händelima. Kui see mees kirvega mu akna maha lööb, sest ma nägin nende kodutüli, siis öelge mu emale ja isale, et nad olid parimad ja sõbrad teadke, et everything i did is for you ja lisaks.. ärge mu hauale palun nelke pange ja mussiks kuulake Into Dust  - Ashtar Command kui mind maetakse. amen.

astronaut maybe?

Praegu on mõnus chill, siuke pärast-trenni-hea-tunne. Kuulan Iiris'e Astronaut'i, mis läheb Eesti Laul 2010'nele ja see on nii mõnus ja floating.. praegu sobib nii hästi, tahaks kuskil ringi trippida ja niisama sooja ilma võibolla. Koolis on okee, teatris olen ma üks, kes üritab mõelda välja mingit head ideed meile järgmiseks etenduseks. Lisaks on mul vaja veel tegeleda moeshow asjadega ning tahaks lugeda raamatuid filosoofiast ja inimestest. Sellele veel lisaks peab hakkama juba vaikselt eksamiasju õppima ja valmistuma, sest mida varem seda parem ju. Kuna mu tuba on praegu nii korras ja garderoob on nii puhas, siis on kuidagi eeriti-extra hea koju tulla koguaeg. Vahepealne kirjasõber ei ole ise eriti huvitatud ja meibi nii parem ongi, sest kõik ikka läheb nii nagu peab minema.. aga nüüüd off tooo my roooom :)

nightdreams

School of Seven Bells - "My Cabal"

Hakkas uus päev ja kõik on lumine. Hall/valge/must.. huvitav. Öösel nägin unes, et minul ja Stinnel oli salaoperatsioon. Me pidime mingit vaala valvama kuskil tehases, ta ujus seal ringi ja ta oli meie megahea sõber. Vaala omanik oli mees, kes tegelikult tahtis vaala ära tappa, aga meie hullult tahtsime seda looma päästa ja mingi otsisime kuskilt ülevalt kapist mingeid pabereid ja igatahes.. rohkem ei mäleta, või ei taha..
Teine unenägu oli maal, Haapsalus olime ning jõulud või mingi püha oli ja kõik olid seal. See maja oli küll hoopis teistsugune, selline 2 kordne, üleval oli pööning ja all oli väga väga vana kõik. Rainer oli seal ja ta oli mu sugulane, wtf ja siis tuli mingi poiss meile vargile. Ütles et andke 3000 krooni ja 8 munakollast, siis ma ei tapa kedagi ära. No me panime talle kaussi need ja siis ma küsisin et miks sul munakollaseid vaja on ja siis ta näitas biitsepsit ja ütles et tal on vaja tugevaks saada ning siis kõndis minema. Unenäos mõtlesin veel päris kaua kuidas oleks võinud ta ikka mingi nuiga oimetuks virutada, aga ilmselt i was too scared. Raha pärast ajas ta mind närvi, kes ta on, et ta arvab et meil sitaks nüüd rahhi on ja tema lihtsalt küsib ja saab. Nuuti talle.

"One day, suddenly, time took a turn that once felt so brief I blinked to see polite ghosts fading quickly"

Kui ma vahepeal kirjutasin, et kõik on nii häma ja päevad lähevad ja inimesed mööduvad ning midagi ei jõua mulle kohale, siis nüüd on nii, et kõik on kuidagi reaalne ja ma tunnen, et iga hetk läbib mind ning ma saan kõigele pihta ning mu jalge all on maa, mitte hõljuv taevas või pilved, mille peale ei saa astuda. Ma olen jõudnud maa peale, kas saab öelda et lõpuks?? Ma ei tea, aga ilmselt vastaksin ma seda, kui minu arvamust küsitaks.Youtube'ist käib mulle taustaks hetkel laul School of Seven Bells - "Half Asleep"

See mõjub mulle hetkel kuidagi eriti mõnusalt ja mulle meeldib, et praegu on kõik selge. Mul on selline tunne nagu ma oleks vee all ja vaataks lihtalt tuhandeid kilomeetreid läbi helesinise vee päikese suunas ja see on kuidagi... aghhh.
Mis on veel eriti super, on see et ma ei taha kedagi juurde! Ja ma olen isegi õnnelik, sest kõik potensiaalsed inimesed kellesse ma võiks üldse olla armunud on kuidagi nii lihtslat tavalises mõttes okei'd. Ma lihtsalt praegu hakkan taipama, et siin ei eksisteeri mingit perfektset inimest minu jaoks, siin on meeletult palju väga armsaid ja toredaid inimesi, kes saavad õnnelikuks ning saan minagi, kellegagi kes pole täiuslik, kes pole isegi midagi sinnapoole, aga ta on minu jaoks lihtsalt sellel hetkel eluks vajalik. Jah, nii ongi.
Eile oli Von Krahlis siis live. MJ live ja kõik minu kõige paremad inimesed olid seal, kes seal pidid olema ning ma armastan neid kõiki nii väga ja ilma nendeta oleksin ma lihtsalt mitte midagi. Oleksin seal laval, jah, aga mu ümber oleks 5 lambist inimest ning ma teaks, et MINA olen midagi väga valesti teinud. AGA, te olete siin, mu ümber, musitate ja kallistate ja hoiate mind ja I feel like I'm floating on air ja ma olen alati teie jaoks, mis iganes on kell, mis iganes on juhtunud, I'll always be there. Kuigi vahepeal, pardon me, juhtub ikka neid asju, kus ma lasen üle ja ei jõua kohale, aga I promise, isegi siis kui ma ei ole alati NÄHTAVALT seal, olen ma alati mentally teiega ... in every fckin way.

in search of a melody

Back down and search your melody. I'm holding on, but I'm not holding back.

Live on juba ülehomme, teine ametlik live siis MJ'ga.. nagu Michael Jackson.. haha. Mõeldes sellele, et mina esinen Krahlis.. hmm.. ma hakkan mõtlema, et äkki ma kunagi kasutasin "the secret"it ja soovisin kuskil öötaeva all tähtede sajus, et ma saaks Krahlis esineda, I can't remember aga nüüd see juhtub. Mulle meeldib see mõte, aga samas ma tean, et tuleb hetk, kus ma tahaks põgeneda, aga ma ikkagi teen selle ära. See on kuidagi alati nii, et see polegi enam imestusväärne asi.
Praegu on teemas Miike Snow, millegi pärast, ning tema lihtsus ning maagilisus liigutavad mind nendel talve päevadel, olgu siis päike või paistku kuu, ükskõik. Hetkel on mul selline kerge tuimsus, aga samas hea olla, sest mul on viimasel ajal koguaeg hea olla ja ma ei tea, kas teised ka seda märkavad, aga ma tunnen, et ma olen kuidagi muutnud, võibolla hästi vähe, aga ma tunnen endas seda ..mingit teistmoodi hoiakut.
Eile vaatasin Snow Patrol'i dvd'id, mille isa mulle jõuludeks kinkis, ning mind jäi kummitama nende lüürika, millega ma suhestan ennast, aga päris täpselt ei tea kellega:

"And I'd like to change all this
And I'd like to wake up form this
By your side. "

Why do we sing ‘Take me out to the ball game’, when we are already there?

Kena õhtu küll, telekast tuleb 1939. aasta film ja mul on tunne nagu ma ise oleksin filmis, sest filmides alati vaadatakse neid oldschool-retro filme. Oleks veel mingi debor tuju ja jäätis, siis oleks veel täpsem. Õnneks on kõik hästi ja pole vaja jäätist ega ka seda filmi.
Hakkas siis täpsemalt aasta 2010.. ja hakkas pääris naljakalt. Kuigi aeg on inimeste välja mõeldud, siis võib öelda, et see inimeste välja mõledud aasta hakkas päris naljakast otsast. Kuskil kalasadamas, kus tuiskas ja kõigil lihtsalt oli meik mööda nägu laiali ja siis kõik naersid teiste üle. Meid oli niii palju ja kõik inimesed olid armsad ka. Hull mõte oli sinna sadamasse minna, sest kaugemale kui 5m ei näinud mitte midagi, aga siiski tripp oli väga hullumeelne. Tagasi teel ma tahtsin lõigata läbi metsa, aga metsas oli nii pime, et tee kadus ära ja siis kõik sumpasid minu järel puusadeni lumes. Kõik pidasid vastu ja see oli väga hull tee, aga pärast oli ikkagi jälle nii naljakas.
Kodus oli hullult soe ja hubane ja kõik olid kaineks saanud ka ning siis tulid teed ja tuduriided(sest kõigil olid oma riided läbimärjad) ning siis me niimoodi chillisime. Muidugi noormehed võtsid natukene lõbusamalt ning läksid sauna ja hüppasid lumes ringi. Kella poole 6eni käisin mina keelamas, et pandaks muusika vaiksemaks, sest see oli lihtsalt päris hull. Hommiku kella 11ks olid kadunud enamus, järele olid jäänud ainult 4 minu sõpra, eh, mingi 15 olid vahepeal ära hämanud ennast, nice.
Lubadusi ma ilmselt tegema ei hakka, sest lubadused minul minuendaga on sellised väga pinnapealsed ja kui ma tahan midagi tõesti muuta endas, siis see asi on lubadusest kaugel, see on rohkem changing-the-way-i-think, mitte lihtsalt mingi loll lubadus, ilmselt. Ma üritan nautida seda aastat ja olla avatud kõigele kõigele uuele ja minna edasi pea püsti ja rõõmsana ning ma arvan, et mida rohkem mina seda teen, seda rohkem teevad teisedki, sest me kõik oleme üksteisele eeskujuks, rememeber.