222 posti tehtud siia blogisse. Ma armastan oma blogi millegi pärast hullult palju, mai tea miks. Võibolla ma olen lihtsalt see tüüp, kes hoiab mälestusi enda küljes nii tugevalt kinni.
Igatahes mai kuu saab kohe läbi ja kui ma nüüd ausalt ütlen, on mul mai kuu nauditud! Ma poleks teinud midagi teistmoodi ning kõik need ilmad, öised koju minekud ja päevased chillimised.. see on olnud maagiline.
Ja need kingad on mu elu unistus. Vihma sajab, on laupäev ning ma tahaks vaadata kõik VHS'id läbi, mis mul kodus on! Lõpetasin hetkel maailma suurima tööga ning ma lihtsalt ei kujutanud ever ette et mul nii palju kannatust on. Hommikul käisime J'ga õismäel, et postkontorist käsitööjaoks vajalikus asjad ära tuua ning pärast tahtsime ujuma minna, aga meil polnud ujukaid kaasas. Mu pangaarve konto näitas 0.02 senti ning lõpuks leidsime teiselt arvelt raha ja ostsime paki selga küpsiseid! Rimis vaid 6.90. No tere tere eksole, ütleks ka, et vanemad vahepeal KÜLASTAVAD ja siis nad jälle lahkuvad. Nüüd ma lähen päriselt geograafiat õppima ja raha otsima kuskilt, sahtlitest, hoiukarpidest.. tahan minna välja juba!!!
Täna on kuidagi eriti ilus ja õnnelik päev. Kõikjal saatis mind edu, lihtsalt. Kõigepealt oli ilus hommik, siis eriti chill koolipäev, lõuna chilläx kodus, pärast kõik helistasid mulle ja olid armsad, laululahinguvõit, eriti kõva auto võttis mind hääletades peale(lahtine kollane auto) ning kodus on emme ja issi, kes saabusid Hispaaniast ning kes tõid 2 paari tenniseid ning 2 paari kõrvarõngaid ja haaremipüksid, WIN. Tuju on ka nii hea ning päikeseloojang tiskrest koju kõndides oli eriti ilus, oleks ma saanud vaid pildistada. Ma olen täna ise ka olnud väga õnnelik ja rahul ning abivalmis ja hea, ilmselt see on kuidagi kandnud edasi ka mind ümbritsevatele inimestele, et kõik on minuga ka samasugused. Eh, ma vähemalt loodan, et see pole juhuslik, vaid see kõik on nii, sest mina teen selle nii. Elu on ilus ja lill ja ma läheks folgile ja paneks hipipaela ümber pea ja karjuks kaasa kõigile esinejatele ning pärast istuks põllul ja jooks veini, täpselt nii õnnelik olen.
It's time to make sense of everything? It's time to know who we are?
Is it the time? Right now? Ma küll ei tunne.. aga täiega tahaks. Ma lihtsalt olen nii lost ja see on juba nii muhedalt naljakas, et ma tahaks lihtsalt seista kõigi ees ja muiata mitte midagi mõeldes, sest kõik mis ma tunnen, et on või ei ole või võiks olla on lihtsalt nii ebamäärane ja imelik ja ma ise olen lihtsalt nii lost igas mõttes, et nüüd.. elan vaid päev korraga ja mõtlen rohkem ja üritan olla selline nagu kõik teised. Päriselt ka? Ma olen jõudnud punkti.. kus ma pean olema nagu kõik teised vist, sest nii nõutakse ja nii tahetakse, tra ma ei tea enam ka nagu mis asja või kes asja.. okei.. loodetavasti mööduv nähtus. Olen käinud see nädal ilusti koolis ning isegi rohkem kui nõutud! Eksamivihikust olen kõik enamvähem ära lahedanud! Ma TEAN, et ma TAHAN teha mõlemad eksamid hästi ning ma TEAN ja USUN, et mul on potentsiaali kui ma vaid võtaks ennast tõsiselt. Ma pole nii kaua ennast tõsiselt võtnud, sest kõik inimesed tahavad seda suurte silmadega naljakat tüdrukut palju rohkem näha, kui mingit elufilosoofiaid rääkivat tõsist ning kaalutlevat tüdrukut. Niiet nüüd ma pean kiiresti transformeeruma selleks, kes ma tegelikult olen(vist?) ja tulema ära oma freaky-funny poolest natukeseks. Kuna ma olen nii ilusti koolis käinud, vaatamata sellele, et vanemaid ei ole, väärin ma PARIMAT SUVEPUHKUST ning mul on palju dilemmasid seoses suvega, aga 1 asi mida ma kindlasti tean, on see, et ma pean ENDAGA olema ikka veic ja eemalduma linna-elust, ükskõik kui kiiresti siin kõik edasi liigub (kui ma protestis töötan, siis ilmselt chillin seal), nokk kinni, saba lahti noh .Tahaks lihtsalt Haapsallu sõita, hüpata päevad läbi batuudil, lugeda, päevitada, käia ujumas. I SO NEED IT. Ja muidugi pärast seda enese leidmist: tahan oma sõpradega veeta kvaliteet-aega.
Eile hakkasin mõtlema, et kas inimene on võimeline hoolima teisest inimesest nii palju, et talle mitte kunagi haiget teha? Ei ole ilmselt. Ja kas inimene on võimeline laskma endast nii vähe hoolida, et ta haiget ei saaks mitte kunagi? Ei ole ilmselt.Soojad maikuu ilmad on teinud pea veits cloudy'seks, aga see on ainult mõnus. DA live oli lahe, esimene vabaõhu live siis ning vanemad sõitsid reedel ka Hispaaniasse. J'ga oleme siin kodus, nagu koer ja kass, aga samas ka nagu palavad armastajad, ehehe. Teda pole praegu kodus ja ma olen niii nii kurb üksi, aga varsti ta tuleb! Täna tegin väike peegli-performance iseendale mingi 2h järjest ja leidsin, et ma peaks seda tihemini tegema. Tahaks kirjutada uusi laule, aga ma ei saa aru, kust mul tulevad mingid viisid. Ma lihtsalt olen 2 nädalat üritanud, aga lihtsalt, nothing! Kust kohast Mercy tuli ning When The Sky Falls Down ja Alarm ja My Wings... kõik need kaunid lood, oh jaa. Tahaks, et need oleks noodistatud kujul kuskil ilusas kaustas mul, aga noh ilmselgelt need ei ole, ega saa ka kunagi olema ja kunagi nutan neid taga, eksole. Laupäeval tegime kodus väikse prazniku, kõik toredad ja armsad inimesed olid siin ning tegime Oliveri ja Annaga naljakaid asju.. ning jutt lõpuks lihtsalt joooksis ja jooooksis.. kohutavalt haige ikka, kui mingid asjad suudavad aju pannateistmoodi tööle nii, et kogu keha funktsioneerib teistmoodi, see on põnev.. samas hirmutav.. losing selfcontrol isn't bad thing sometimes.. ja üldsegi, relax little J relaaxxx.. hahahaa.. little J ja Jannu ja need kõik hüüdnimed on nii armsad, kuigi mai ole väga suur fänn, kui mind nii kutsutakse, aga ikkagi on nunnud.. ihiii.. Maarja pani mulle proovikirjandi eest 20 punkti, juhhei, ma arvan et Yale, siit mina tulen!
Ma ei oska öelda mingit märksõna või eset või asja hetkel. Nädalavahetuse mõjud on ikka veel ning ma ei saaa üle sellest reedest hellapargis istumisest, oeh. Koolis on chillkillbill, proovikirjandi kirjutamine oli.. kusjuures see kunagi tundus väga väga kauge tulevik ning ma olin täiesti kindel, et siis, kui MINA proovikirjandit kirjutan, siis autod juba lendavad ja inimesed reisivad rakettidega Kuule... aga näete, me polegi nii kaugele jõudnud. Samamoodi arvan ma praegu, et kui ma olen 30, siis on ainult klaasist majad ja kõik on hoopis teistmoodi! Kindlasti on kõik väga teistmoodi, aga ma ei jõua ikkkaagi ära oodata! Okei okei, tegelt jõuan, kui aus olla.. mul on ees lahedad ülikooliaastad ning kõige lollakamad teod eveeer! YES
Ma olen juba selle aasta jooksul nii palju armunud olnud.. või siis äkki on need kõik LIHTSALT mingid imelikud asjad ja minujaoks sõbralik naeratus kohe tagab armumise?? OKEI siis. David Grey - This years love on ilus ja mul on hea meel, et nii ilus lugu on kirjutatud, sest see sobib tänasesse suvelõhnalisse, vihma-lämbesse päeva. Armas on olla ja nostalgiline on.. sest Suvi on kohal kohe kohe kohe ja nii lähebki. Eksamid tuleb teha ilusti ära ja küll kõik paika loksub. Järgmine reede esineme MJ'ga ja DILETANTIDEL. Naljakas oli täna linnas käia, vaadata DA plakateid ning näha Motion JPEG nime.. mai tea.. is this what I dreamed of? Kindlasti mingil ajal lootsin seda, aga nüüd kui see TÕESTI nii on siis... KUIDAS MA TUNNEN ? I don't understand.. reaalselt, ma ei oska öelda.
Nii armas lihtsalt, oeh, äkki veel on mehi, kes tahavad ka kõike muud KUI ainult ühte asja.. can hope, eksole. Reede õhtu oli maailmaparim. Kujutate ette, mina ütlen maailmaparim??? See pidi siis ikka väga hea olema. Tõesti, nii see oli. Need inimesed, see õhk, linnasuvi, muusika, armastus, ilu. Kõikkõikkõik. Kõige parem oli see, et me ei külastanud ühtegi lege-kohta ning kõik oligi chill as tha way it was. Kurat, kõik coolid mehed peavad gei'd olema, mis kuradi mõttes. No ju siis nii ongi, mina ei tea.. peaks ka ennast vist meheks lõikama või kõik gei'd ära võrgutama.. hahaha.. ometi kuidas. Torechillkillbill.
Plaanid plaanis plaanid.. oeh, tuleb üks tegus nädalavahetus! Hetkel on reede õhtu ja ma lähen oma perega Telliskivi Loomelinnakusse pildistama. Üks fotograaf, mees, peretuttav, soovis pildistada meie perekonda, üksi ja koos, kahekesi ja kolmekesi. Saab põnev olema. Linn, praht ja surm. Ma loodan, et saab olema cool, sest seal on lahe õhkkond ning pildid peaksid tulema.. diiibid. Ma saan poseerida, yesssss, hahaha.. ei kallid sõbrad, see ei tähenda, et ma lõpetaks enda pildistamise, lulllz.
Pärast lähen linna, saan S'i ja sõpsudega ehk kokku? O, I hope tuleb ka ning me naudime seda SOOJA SOOJA ÖÖÖD.. sounds perfeccto.
Laupäeval lähen J ja tema sõpsudega kinno "The Last Song"i vaatama, juhhei. Kell 15.30 pean olema Salme Kultuurikeskuses ning kell 19.00 on Nukuteatri Stuudio etendus, mida tahaks hirmsasti minna vaata. Pühapäeval kell 12.45 on töövestlus hosteli adminni kohale ning lähen näitan, siis mida ma suuuudan! Juhhhei.
Nüüd meikima ja pildistama ja riideid valima ja jeppppss.. muahhh life.
Lambiaeg, ei oska õnnelik olla, jälle, my bad, hetkel, täna õhtul, külm on kuidagi. Vaatasin koju tulles taevasse ja nägin ainult taevast. Mõtlesin, et tulevik tuleb naljakas, hoopis teine, kui ma praegu arvan. Tegelikult sinna taevasse vaadates avastasin, et ma ei taha raha, ma ei taha kuulsust, ma ei taha mingit materiaalset heaolu. Ma tahaks lihtsalt ÜHTE inimest, ainult ühte, seda kõige paremat minu jaoks. Ma tahaks talt käest kinni võtta ja lamada murul, me võime treileris ka elada.. me lamaks murul ja vaataks seda sinist taevast ja siis ma vaataks talle otsa ja naerataks ja teaks, et mitte miski muu ei tee mind õnnelikumaks. SEE ongi see, mida ma tahan oma elult, ainult see. Võibolla see on praegu mu hetksoov või mingi väljundit otsiv emotsioon mu sees, aga see lihtsalt oleks nagu ahelates kinni ja ma ei tea, kas see inimene on üldse olemas.. sest kui ei ole, siis ma olen maailmas pettunud... samas küsin endalt,aga milleks üldse loota kui suurem tõenäosus on pettuda? Samas ma ei taha endale koguaeg sisendada, et teda ei ole, teda ei ole, teda ei ole. Ma lihtsalt ei taha ja ma lihtsalt ei suuda, naiivitar ütlete... eksole. Käisin No's just vaatamas Praht, linna ja surm. Tambet vaatas mulle, tema piinamise ajal, otse silma sisse ja mul käis siuke viuuuhhhh läbi tervest kehast, kuuma laine, külma laine, kõik oli nii udune ja olid ainult tema silmad.. see oli mingi haigelt maagline hetk.. ilmselt tema seda ei tundnud, sest läbi õhu need asjad ei saa levida.. või siiski? Minu aju seda reaktsiooni mu kehale ju ei tekitanud, või tekitas? Mis muu see siis olla sai?
Sunday, 9 May 2010
“ The best thing about a picture is that it never changes, even if the people in it do. ”
— Andy Warhol
Palju lahedat on olnud. No99 aftekas oli lihtsalt nii cool ja fancy. Jõudsime Iirisega sinna, saime tema lahingpartneri musta laia mersuga, faafaa eksole. Läksime üles korrusele, mingi 10 inimest oli seal, siis sõime veits, võtsime veinid. Kuidagi järsku ilmusid kõik välja ja terve saal oli paksult näitlejaid, lauljaid ja kõiki muid tüüpe täis, ülicool. Alkoholi voolas ojadena ja 2 ülicooli tüüpi olid DJ puldis oma peenikeste mustade lipsudega, nämm. Õhtu veetsin A ja L'iga põhiliselt koos hängides, kord ühe kord teisega. Väga lõbus oli lihtsalt, täielik relax ja hullult põnev on praegu tagasi mõeldes see, et ma tundsin ennast täiesti endana ja tegin kõike mida oma parimate sõpradegagi oleks teinud, oligi võibolla vahelduseks hea oma safe-zone'ist välja saada ja teistega hängida. Kell pool 6 istusime Anna ja Lauriga No99 jazzklubis, punase valgusega lounge'is, ümmarguse laua taga ning Laur magas ja me lihtsalt jaurasime. I remember that picture in my head, so clearly. Käisin maal, idülliline, tundsin ennast jälle nagu Sigur Ros'i filmist, seal on alati siuke valgus, kui päike ei paista. Maagika lihtsalt. Muidu armusin ära ühte näitlejasse ka, haha, no ei armunud, aga lahe, silmarõõõmu oli... jaaa oli.
Istun siis Suurhallis, siin Greenroomis. Lahe. Nii palju armastust ja õnne, teotahet ja julgust pole ma ammu näinud, see on lihtsalt ülemõistuse. Ma ei tea mis edasi saab, aga ma tahan et midagi muutuks. Ma tegin isaga kokkuleppe, et kui temas ka midagi muutub siis ma saan 100 krooni. Ta väitis, et teda pole võimalik muuta ning tema väljavaateid asjadele jäävad alati samaks. No fakk, väljavaated ei saa jääda samaks, kui sulle tehakse puusta ja punaseks ette KUI loll SAAB OLLA, kui lollid kõik on olnud. Eile jõudsin koju ning nägin unes ka poliitikat umbes.. päris hull värk. Ma loodan et täna tuleb helll in very very very goood way. Ma usun, et päris mõnusa laegu saab. ISSAND MA EI TEAA MIS SAAAAB. PÄRAST KIRJUTAN KÕIKKÕIK emotsioonid siia!!! ÕHTUNI!
Against the black shine, a million little white lights!
Tundub, et my little sis's BD went well! Harkujärve ring joostud 10 minti parema ajaga kui eelmine aasta. WIN!
Muidu on mul still hea tuju ja olen õnnelik! Homme ei taha üldse kooli minna, aga issi sunnib esimesteks tundideks.. mai tea mida teha. Igatahes nüüd 2 päeva No99 proove ja asju. Saab veeta aega inimestega, kellega pole ammu aega veetnud! Mõnus ju
Cancers born on July 1 are extraordinary people who spend their entire lives striving for perfection. They have great emotional fragility, yet their spirit is actually strong. Even though they are good-hearted and generous, these people seem to draw complications and controversy into their midst. Kui ma seda eile lugesin, siis ma olin täiega üllatunud ning hakkasin mõtlema, et äkki ongi nii, sest ise tegelt kunagi ei tea kuidas asjad on, endaga. Samamoodi nagu eile vaatasime meie etendust Jänes video pealt ning ma sain täpselt aru, mida Marika mult nõudis ning miks. Oleks ma varem näinud seda videot, nii palju asju oleks teisiti olnud. Ma olin lihtsalt nii halb, niii halb, oi kui halb. Okei, no ma dramatiseerin üle hetkel, aga noh umbes nii see oli. Hiljuti olen hullult palju inimeste vigu õppinud eirama. Ma märkan neid vigu inimestes kuidagi eriti puhtal kujul nagu kristallselget vett. Vead on kuidagi eriti puhtad asjad, head küljed on väga variatsioonirikkad.
I'll only see your good side And believe it's a miracle A miracle
Viimasel ajal ma olen veel õppinud, et ei tasu minna nina alla hõõruma vigu, vaid lihtsalt oodata ja vaadata, kuidas nad ise käivad oma vigadega ümber, sest kui sa neile kohe ära ütled, et sa oled selline ja selline, siis nad ainult selle inimese ees ei ole enam sellised, kes seda ütles ning see on ka mingi easy way out. Muidugi sellega ma olen nõus, et oma sõpradele tuleb öelda, et kõik oleks korras ja alati tuleb rääkida.. sest miks me muidu üldse oleme sõbrad, kui me räägi kõigest.. heast ja halvast.. :) R pani täna mu käe oma südamele, see oli nii nunnu. Muide viimasel ajal olen hakanud mõtlema, kes on mulle öelnud kõige paremini ning mis mul meeles on nendest.. ning kes üldse on öelnud midagi lahedat, mis on mulle kuidagi eriti eriti meelde jäänud..
Olz "Mu jumalad on muusika, .., .. ja see inimene siin" Kx "Ma olen parim inimene sinuga koos" Stz "Sa oled lihtsalt niiii armas ja niiii tore ja ma armastan sind lihtsalt niiiii palju" Hzt "Ma tean küll su seda nägu, see nägu, on seee nägu! Mik.sim "You are divine the way you are"
need on esimesed mis mul lampi meelde tulid.. ilmselt on neid miljonmusttuhat tegelt, mis on hästi öeldud... ning mul on tegelikult nii hea meel, et neid on nii palju.. kahju, et ma tegelikult neid nii vähe mäletan.. aga eks mingite asjadega tulevad meelde jälle.. siis tuleb kiirelt üles kirjutada
Möödunud on siis 6 ja pool tundi imelist uneaega, rohkem lihtsalt ei suutnud, sest ma nägin vaimusilmas kuidas O üle aia juba ronib ning seab sammud mu akna taha ning siis koputab ja siis ma karjun, haha.. samas võibolla ka ei karju, mängin lihtsalt surnut, võimalusi on palju. Üleeile oli üks eriti mõnusatest-spetsidest õhtutest, kus istutakse terrassil, pannakse küünlad, veinid, snäkkid, palju sooje riideid, tekid ja paigutatakse ka 1.2.3.. head sõpra:). No ütle elu, mida sul veel pakkuda on?
Meie õhtu quote : What you don't have you don't need it now What you don't know you can feel it somehow
Laupäeval koristasin TERVE garderoobi ära, nüüd on jälle kõik chill-kill-bill, lähen garderoobi, valin särkkivärkki.. nagu poes noh. Hiljem mõtlesin, et filmiks veits ja siis ma paar kena tundi filmisin oma live, püsti ja istukil, pikali ja külili.. kui ma kunagi digika juhtme üles leian, siis saab neid arvutis vaadata ja naerda, ilmselgelt eksole. Enne Protesti minekut käisin dušši alt läbi, panin Written in the stars - Leann Rimes ja kuulasin ja laulsin kaasa, äge. Protestis oli ka nii cool ja chill, eriti tore ja armas. Sõbrad kõik käisid läbi ja kõik muud näo-tuttavad, kes siin Tallinna peal liiguvad, haha. Lõpuks ma olin nii üleväsinud, et ma enam ei rääkinud ühtegi sõna, aga tegutsesin hullult kiiresti. E'ga panime kinni umbes pool 6 ja ajasime kõik need protesti hõumid sealt välja ning läksime taksodesse. Oi kuidas ei tulnud und kodus, aga lõpuks ikkkagi jäin tuttu. Kui ma kell 6 umbes värava taga võtit otsisin, siis oli eriti lahe tunne. Hommik kumas ning kõik oli hele-hele-sinine ja vaikne. Nuts oli taskus ja selline naeratuse-moodi-asi näol, eh. Vahepeal ma arvasin, et kõik cool, mida ma kunagi meenutan on möödas, nüüd arvan, et seda tuleb oi-oi-oi kui palju veel!