tahan selliseid juukseid, anybody?

Mul on mingi eesti muusika tuju. Kuulasin Pia Frausi, siis Id Rev'i ja nüüd bänd Sinine on teemas. Tegelikult on palju andekaid inimesi, lihtsalt me ei näe neid või ei taha tunnistada. Tegelikult, olles täiesti aus, ei toeta me neid, kuigi tahaks, et nemad kõik meid jällegi toetaks. Me ei taha valida, aga tahame et meid valitaks. See on mingi psühholoogiline värk inimestel. Ma ei taha öelda, et eestlaste kamm, aga ma lihtsalt tunnen vahepeal, et ma olen täpselt see TÜÜPILINE eestlane, eriti halb ja paha. Ma olen nii paha, ma rohkem ei ole, ma luban ausalt.
Mida "targemaks" ma omaarust saan, seda rohkem ma mõtlen in-the-box, see mõte kriipib mind juba mitu nädalat outti. Kui ma praegu mõtlen tagasi ajale, umbes aasta tagasi, siis ma mõtlesin ainult kuskilt kosmosest, elasin ainult kosmoselaeval või satteliidil ja olin üldse koguaeg high-on-everything. Mitte, et nüüd midagi valesti oleks, lihtsalt naljakas, et ma olen kuidagi sulanud jälle back in'i, aga ilmselt see on ka nii kauaks, kui tuleb keegi ja mu jälle väga high viib. (looda sa, little J)
Täna hängisin terve päeva E juures koos S'iga. Väga chill ja hea, tegime liiiga palju head süüa ja rääkisime ja naersime ja lollitasime. Vaatasime filmi "The Cloud" (saksa keeles, ei tule üldse meelde praegu, kui feiline ma olen) ning see oli väga äge, sobis tänase ilmaga. S'iga tegime täna 20 sekundilise jooksu minu isa autosse E korterist, vat see oli alles lahe. Mu issil on hetkel selline väike valge põrnika-auto ka, millega saab kahe ruutmeetrisel pinnala ennast ümber keerata ja manööverdada sekundiga kuhu iganes vaja, heh, üliäge.
Ise.. ma ei tea kuidas mul endal läheb, ma pole endaga rääkinud nii tõsistel teemadel, viimasel ajal. Ma olen lihtsalt lasknud asjadel olla ja minna, üritanud teha teisi ja ennast õnnelikuks, siiralt, lihtsalt olnud väga avatud ja loving.. at least I feel so. M.S. kunagi ütles mulle et if feel is right, then is everything right.. I still believe him and I'm feeling the feel is right!

lisaks täna lihtsalt pilte, no text

lähme tulest läbi koos ja veest

Ainumas soov olla koos, olla lõpuni koos,

siis on peos õnneloos, võiduloož!

Käisin protestis vestlusel ja päris naljakas on kui peab endast rääkima kellelegi täiesti uuele, kes võtab sind enam-vähem valge lehena (va. kõik signaalid, mis ta saab välimusest ja mu käitumisest kohe alguses). Muidu on kõik eriti tore ja armas, ikkagi. Eile tulime O'ga minukale, tegime smuutit ja unistasime ennast täiesti teisele planeedile ja siis naersime ikka oma lolluste üle, aga ütleme nii, et kõik oligi saab olemagi ülilahe! Pärast liitus veel C ning me ÜRITASIME teha jääkohvi, ei tulnudki üldse halb, täiega hea oli. Rääkisime ja rääkisime ja mõtlesime ja meenutasime. Järsku avastasin, et oleme ikka suureks kasvanud, aga see ei röövinud üldse selle hetke mõnusust. See öö, kui me läksime soundchecki proovikasse ja mingi Linkin Park'i tüüp enam-vähem ütles, et "shiiit happens, mina teen proovi" ja enne esimest live istusime pirital paadisadama kaldal ning O ütles, et täna algab meie karjäär! Kix ütles sellepeale, et täna sa kukud ühest karjäärist! Kusjuures kui tagant järgi mõelda, siis ma ei teagi kumb juhtus. Ilmselt ei juhtunud tegelt mitte kumbagi. 6h proovid, kui me käisime vahepeal süüa ostmas ning Petsi mullaaugu proovikas.. kurat.. ma mõtlesin kunagi, et need ajad ei saa kunagi läbi, aga ometigi on nad nüüd mälestused ainult. Oleme ikka muutunud päris palju, kõik.. tsiteerides Ulpi: "Tere tulemast täiskasvanute maailma! "

Tegelt väga tore on ja päike paistab ja tundub, et asjad hakkavad ennast ise lahendama, kui KEEGI nende lahendamist meeletult ei ürita takistada. Ma tahaks juba öösiti väljas chillida ja nautida kuuma rannaliiva, hommiku kella viieseid pangal istumisi ning lõputuid lõkkeõhtuid. Nämma.

go 17

Istun vaikselt ja kuulan vendi Urbasid ja päris armas on. Eile see punane M ei olnud küll hea mõte, aga tuleb ilmselt seegi proovida ära. Igatahes õhtu oli niiii tore ja nii armas ning ma olen eriti õnnelik, et need inimesed on olemas. Mul on kahju nendest, kellel pole üldse sõpru või kohti kuhu minna või asju mida teha. Me grillisime eile vahukomme ja kana ja vorstikesi, mängisime meeeeletult kõik-võimalikke impromänge ja lihtsalt nõnda tore-super-mega-hea. Tahaks kirjutada 80 keeles idülliline ja siis naeratada veeel kord ja veel kord. Õnnehormoone on nüüd küll iga eilne viibija täis, sest väga ammu pole lihtsalt põsed valutama hakanud, sest lihtsalt niiii naljakas ja fun on. Eriti haige ikka.
Kui me J'ga taksoga koju jõudsime, enne 3me veits, siis täpselt takso taga tulid ka vanemad, niiet me astusime koos väravast sisse, kallistasime ja rääkisime kuidas meie õhtud möödusid, see oli eriti tore lõpp. Uinusin kohe kui voodisse sain ja võtsid tekid-padjad kaissu ning nägin eriti amazing unenägusid, et hommikul kui päike hakkas mu tuba juba niii soojaks kütma, ei tahtnud ma üldse tõusta. Emme tegi eriti spetsi hommikusöögi, ta nimelt käis poes. Ma armastan neid nädalavahetuse hommikuid, kui keegi käib poes, siis kui teised magavad. See keegi toob KÕIK head asjad poest ja siis on laud kaetud ja ainult kõige parimad asjad on seal. Salatid, pannkoogid, maasikad, värsked chiabattad.. oeh. Go 17 !

Keep holding on, little J

I wanna be in exile, nüüd.. for awhile.. kuidagi selline tunne, et peaks eralduma ja leidma taas mingi selguse kõiges. Mitte seda ei mõelnud, et ma nüüd olen üksi ja erak, ei kohtu ega räägi mitte kellegagi, mitte nii, vaid lihtsalt nagu kuidagi hoian suursündmustest eemale, hängin aint oma heade inimestega ja armastan neid koguu hingest ja kallistan ka.. hästi palju, see teeb asjad paremaks kohe. Homme on uus päev ja päike tõuseb ilusti jälle ja kõike saab paremaks muuta. Ma tunnen füüsiliselt mingit udus olekut, mis on eriti imelik.. peas nagu. Sõidan bussiga ja vaatan 30 minutit ühte punkti ning lõpuks avastan, et whoaaa, mida ma teen.
Täna käisin S'i ja E'ga kinos Punast elavhõbedat vaatamas. Eesti filmi kohta oli väga ilus, visuaalselt. Kõik Eesti filmid on samas nii külmad ja kuidagi väga terava teemaga. Tahaks lihtsalt näha ilusat filmi, ilusatest eesti inimestest, armastusest, päikese tõusudest, suveöödest, maagilistest hetkedest, hulludest pidudest, laheda valgusega tubadest ja kohtadest. Kui ma saaks filmi teha, mineeee, ma teeks maailma kõige lahedama filmi ever. Samas oleks mul nii palju ideid ka kui palju ma siin hetkel räägin, et mul võiks olla. Koguaeg ma mõtlen, et kui tuleb idee, et kirjutan üles. Ning kui idee tuleb siis ning kui ma siis mõtlen selle peale veel järgmised 5 minutit, siis see ei tundu enam nii hea ja ma viskan selle mõtte peast. Nüüd jällegi tahaks mäletada neid kõiki mõtteid.
Ma olen juba oma juukseteemaga nii segikamminud ja avastanud, et ilmselt ükskõik mis ei oleks, ei oleks ikka rahul. Ei tea kas keegi on kunagi rohkem rahul olnud ka oma juustega kui 3 päeva pärast juuksurit?! Mina igatahes vist ei ole.. okei vahel harva on juhtunud, aga see on väääga väääga harv juhus.
Tahaks reisile minna .. ja TAHAKS ET MU PEAS OLEKS SELGUS, mitte et ma oleks segaduses või midagi, lihtsalt tahaks et kõik oleks konkreeetne, nagu varem.

lihtsalt otsisin inspiratsiooni

Mul on niiii hea meel, et siin maailmas nii palju ilusaid inimesi on. Nii igav oleks kui ei oleks. Ma tahaks endale pikki juukseid nii väga, et ma oleks valmis miljoneid maksma.. kui mul oleks. Tahaks päris oma juukseid. Põhimõtteliselt nüüd lähen hoopis proovi tegema teatripoolega linna ning vaatab mis sellest naljast siis saab. Poliitikutele esinen ma lähiajal tundub et päris palju. NO asi ja nüüd see.. huvitav.. irooniline.. aga nii ongi mõnus ju. Pärast lähen isaga raamatupoodi ja ilmselt ka värvipoodi, sest tahaks teha väikesed ümberkorraldused, oma elus.. ja olus. Eile ma muidugi lubasin MH'le, et teeme midagi, aga sinna ta läks, always-siilike-udus-teema. Igatahes, nüüd ma eraldun and takin offfi!

and what's going to happen next?

Väljas on kui must-valge, aga samas väga sharpend. Kontrasti on ka veits maha keeratud, aga brightnessi veits juurde. Ma lähen nüüd hoopis jooksma. Kui ma jään mingi uduvihma kätte, siis selles on ka mingi oma magic. Ma üleeile jooksin juba taha pangale. Kui päike loojus jõudsin ma täpselt sinna, aga mul oli täpselt hea rütm sees niiet ma ei jäänud sinna vaatama vaid jooksin sujuvalt mööda mereäärt tagasi.
Ma tunnen viimaselajal nagu ma oleks rikutud. Mitte nagu füüsilises, vaid vaimses mõttes. Ma ei tea kes või mis või üldsegi miks, aga kui ma just hetk tagasi lugesin vanu postitusi, siis kõik oli kuidagi nii straight-forward ja ma lihtsalt ei mõelnudki kahekordselt nagu ma seda tänapäeval teen. Ma lihtsalt konkreetselt mõtlen LIIGA PALJU. Kindlasti see on millegi jaoks hea, aga kindlasti on see ka millegi jaoks halb ja pealegi pole mina seda ju nii otsustanud.. või tegelt olen? Kurjam-murjam, on aeg minna siiski vist. Ma nüüd luban endale, et ma ei mõtle nii palju, võtan asju nii nagu nad mu ees seisavad ning kui nad on kuskil kaugemal, ei hakka ma neid üldse kuidagi võtma. Olen rohkem vaba ning lasen ennast rohkem vabaks, sounds like a plan, aga mida rohkem aeg edasi läheb seda rohkem ma tunnen, et ma oleks kooslus kõigist nendest inimestest kellega ma koos viibinud olen. Kõik need tähtkujud, iseloomud, tahtmised, harjumused.. kõikide sõprade küljed on minus combines ja mind ennast on mingi 1.1% alles ja ma isegi ei tea kus kohas ta asub. Lost-my-self-time is officially on, aga see pole halb! Aeg on jälle otsima hakata!

wish i stayed longeeer?

Ma tean ja samas ei tea. Ma tunnen, aga samas ei tunne. Ma armastan, aga samas ei armasta, Ma usaldan, aga samas ei usalda. Ma vaatan, aga samas ei vaata. Ma kuulen, aga samas ei kuula. Ma üritan, aga samas ei ürita.
Kõigel on mingi imelik twisted-side, mis tuleb välja kõige ootamatul hetkel üldse. Kõigel. Ma olen nüüd endajaoks lahti mõtestanud oma kaks maailma. Üks on see maailm, kus ma olen hetkel. Kõik mu minevik ja mälestused, ilma ilustusteta, kõik puhtalt nii nagu see on olnud. See on tegelikult päris kohatult külm ja reaalne. Elada ei ole tegelikult midagi hullult ilus. Kõik muutub ilusaks tänu aksessuaaridele, mille ma riputame oma mälestuste ja üldse hetkede külge, mida me kogeme või arvame, et kogeme, aga tegelikult ise ka ei tea, mida me just tegime. Teine maailm ongi see ilus, kõik need unistused ja õhulossid, mille me oleme üles ehitanud parimate sõpradega või üksi kuskil maal, linnas, öös või jalutuskäigul olles. Kõik hetked, mis on olnud minu elus on üle mõeldud ilusamaks, kui need olid tegelikult ja kui aus olla siis muidugi ma mäletan parema meelega neid ilusatatud hetki, kui neid kohatuid vaikusi ja mõttetuid-uniseid-täiesti tühje päevi, millal ma lihtsalt sooviks haihtuda ning loota, et mind poleks üldse siin olemas olnudki.
Nendest kahest maailmast, tulebki kokku see ÜKS minu maailm, kus ma preagu olen ja elan. Õnneks nüüd ma oskan selle lahti võtta ja panna jälle kokku... kui tekib vajadus lahata. Ma olen õnnelik praegu, sest ma tean, mis mul on ja mida mul ei ole, ma tean, kus ma saan seda, mida ma vajan ja ma tean, mida ma peaks tegema, et mitte teisi kuidagi halvasti kohelda, ma tean... seda kõike... aga teadmine tihti ei pane tegema ..

"sometimes you put walls up not to keep people out, but to see who cares enough to break them down"

Täna bussiga koju sõites proovist avastasin, et meestsoost isikud mõistavad mind tihti palju paremini kui naised. Ma armastan kõiki oma sõbrannasid, aga lihtsalt vahel on nii iisi olla meestega koos ja mingit totaalset kelbast ajada. Kristjan tuli bussi koos oma 2e sõbraga ja lihtsalt nii naljakas oli neid vaadata, seda kuidas nad käitusid ja rääksid minuga, kuidas neil oli lihtsalt nii suva, see oli kuidagi eriti iisi ja hea tunne.
Viimasel ajal olen leidnud enda jaoks õigetelt inimesed õiged küljed ning ammutanud nendest energiat, mis on minult puudu 6h öötundide tagajärjel. Mu kallis klassivend R, kes on väike päike igas päevas ja veel inimesed, kellega ma olen nii harjunud, unustades vahepeal ära nende tähtsuse, aga siiski hetkel ma teadvustan seda, et koolis ma veedan siiski oma põhilise aja ning seal veedetud aeg on .. let's face it - ülilahe. Kui ma paneks silmad kinni ja ütleks endale ükskõik kelle nime oma headest sõpradest, tuleks mulle kohe ninna nende lõhn. Ma ei saa aru, mul on viimased kuu aega mingi eriti sensitiivne lõhnaaisting. Armastan, et inimesed lõhnavad erinevalt, see mõjub kuidagi eriti lahedalt. Tahaks kallistada ühte ja teist ja kolmandat ja kõiki, isegi siis kui te mind ei tahaks kallistada, siiski ma tahaks. Jälle ma olen laskunud väga härdasse meeleollu.
Eile tahtsin olla armunud, aga täna juba olingi! Ma armusin ellu vist? whata klišše..
KEVAD JA PÄIKE, VISKA FAKING LEILI!

no tere pühapäevake

Lugesin oma väikese õe blogi. Ta on õppinud palju.. elust.. olust.. inimestelt. Kunagi ma arvasin, et ta jääb alati selleks väikseks tüdrukuks helesinise nokamütsiga kes püksi pissib, aga ennäe minu väike õde juba teab mis on õige ja hea ja kuidas seda maailma võtta ja kuidas olla, et endal oleks hea.
Eile oli lipsu-ripsme õhtu, väga vägev igatahes. Thank you MH, haha. Nalja sai ja hullult lõbus oli ikka vahepeal, muidugi ka veidi draamat ja läbivaid armastusteemasid A ja muude armsate inimestega.
O, soulmates never die, ma tean, et see on saatuslik lause ja samas võibolla we die like it's died before, aga siiski on nii, et elu on faking tore by your side ja ma tegelt tean ausalt öelda, et ma ei taha ilma sinuta mitte kunagi elada. Täna tahtsin sinust kirjutada siia blogisse, kunagi on hea lugeda, i know! Päris imelik, ma ei arvanudki, et ma seda kunagi oskan kirja panna. Kirja peaks panema tihemini asju, siis võibolla mõistaks neid paremini.

killuke sellest kõigest mis tegelikult toimub

f: Johann

http://youtube.com/watch?v=4glDI96RQP4&feature=related

Idülliline baltijaam, mis haiseb laupäeva hommiku järgi. Päike paistab ning igalpool on sebimine. See oli lämbe õhu, külma tuule ning mingi eriti spetsiifilise alkoholi lõhna segu. See oli eriti rõve, aga samas kuidagi eriti idülliline, mai tea, maagika. Muidugi hommik algas külma dušiga, sest eile Ekkm'i party oli kohalolek-kohustatud. Jällegi tegelikult suhtselt idülliline.. koos kõigi nende inimeste, selle lõhna ning värvimänguga, mingi imelik perfektsus. Ma millegipärast kipun viimasel ajal kõike ja kõiki tervikuks pidama ning otsin igast asjast osi, millest tegelikult selle konkreetse asja süsteem koosneb. S'iga jalutasime mööda tartu mnt. koju, laulsime ning käsime ühest tänava otsast teise.
Mõnus, päike paistab. Emme ja issi ostsid maasikaid, mis on actually head ja pluss on veel igast häid asju. Kell hakkab 3 saama ning täna on siis Korteris live.. eoooee. L tuleb paneb valgust ning Ulp heli. Kumbki pole varem teinud asja, mida nad peavad täna tegema, agaa... nalja peab saama ja inimestele tuleb anda võimalust arenenda!

shelter - the xx

Could I be, was I there?
It felt so crystal in the air
I still want to drown, whenever you leave
Please teach me gently, how to breathe
And I'll cross oceans, like never before
So you can feel the way I feel it too.

Ilusaid sõnu on vaja lugeda ja neid on vaja kuulata, teel koju. Ma kõndisin täna koju meeletult aeglaselt. Jälgisin, mis on muutnud siin naabruskandis. Avastasin, et on paar uut tänavavalgustit seal tagapool, mis annavad kogu vaatele hoopis palju maagilisema touchi, lahe.
Öösel ma ei saanud und, ma ei tea miks. Mul isegi polnud mõtteid mida mõelda või asju mida teha, lihtsalt ei tulnud ja ma ootasin ja ootasin. Kui hommik käes oli, oli mul lihtsalt hea meel, et ma ei pea enam UND OOTAMA.
Tulin just MJ proovist, mis on tore. Mulle meeldib teha seda lihtsat muusikat, it touches me, somehow. Täna oli veel hullult tore Jonast näha nii suurena ja süüa kalasuppi. Jonas kiskus mu juukseid ja S'iga nautisime esimesi kevadesõõme, ilgelt hea ikka, et enam pole sügis või talv. Ma olen lausa siiralt õnnelik. Ma loodan, et nüüd keegi ei otsusta temperatuuri maha keerata, sest seda tuleb ainult juurde keerata, rigght! Teatritunnis tegime E'ga peeglit ning ma lihtsalt pidin püksi tegema, sest ausalt ka, see oli liiga naljakas. Tahaks siis riputada video sellest, aga kahjuks mu silmad ei oska filmida.. ega ka pildistada, even if I wish it sooo much. Hetki, mis teevad päeva eriliseks on tegelikult nii palju, aga täna ma lihtsalt kuidagi märkasin seda eriti. Ma ei tea, kas mul on mingi kõrgendatud sense of beeing täna või mis on, aga kuidagi väga down-to-earth-still-off päev.

Hiljutisi lambimõtteid..
Wash the dirt of your hands, when no one could see it.
Nobody wants to see your dirty hands actually.. even if it's the natural way of beeing you.
We can't handle that we're just humans and we'll always want to be so much more than that..

Üldsegi, ma suren varsti ja see maailm tegelikult ei mäleta mind paari põlvkonna pärast. Mitte keegi ei tea mida ma mõtlesin või miks ma üldse siin olin. Isegi Michael Jackson on, ma arvan, unustustes 400 aasta pärast. Ma ei tahaks üldse kaduda siit maailmast. Ma tahaks näha selle arengut. Ma tean, et ma pean vaatama reaalsusega tõtt ja võtma seda omaks, et I'm just passing through, aga still I just can't handle that. Ma ilmselt ei leiuta ka viisi kuidas igavesti elada, aga minuarust on natuke kurb, et tegelikult mitte keegi ei mõtle samamoodi ega tegutse samamoodi nagu mina tulevikus ja võibolla see ongi hea, aga ma tahaks et keegi oleks selline, ma isegi ei tea milline, aga et keegi tulevikus oleks ka nagu mina. Ma ei tea.. siis mul oleks nagu südamerahu, et I'm not lost, I'm still here või midagi sellist..

i'm not sayin this because you are

Rääkisime Tupla shokolaadist ning sellest, kuidas me Kixiga kunagi leiutasime sellele oma tähenduse.
O:"Ma ei saa aru, mis tupla.. "
K:"Tupla.. koht.. nagu kohila."

Mul on kahju, et ma ei jõudnud täna RC'sse, sest oleks tahtnud näha neid vanu nägusid, keda pole ammu ammu ammu näinud. But I was having the time of my life. In my sweet little home ja kõik oligi hästi ja vahel ongi lihtsalt seda vaja, et oleksid õiged inimesed ja õige ajastus.
Väljas oli udune ja tuled kumasid nii mõnusalt. Sadas häma, aga ikkagi oli kuidagi eriti õige tunne. Naljakas, nostalgiline, aga tundus niii kuradima ehtne.