Pidin terve meie kursuse ees presentatsiooni tegema Beggars Group'ist.
Meie köögis olid eile 2 teiselt poolt maailma inimest (austraallast James ja Mark) ja nad tegid sama laulu üle nalja, mille üle meiegi teeme. (Matt Corby - Brother)
Tagasi siin. Vihma sajab ja kõik on vaikne. S magab üleval ja kõik teised on tööl või koolis. Mina istun siin suurestoas üksi oma jääkohviga ja kuulan mussi ja mõtlen oma WBR peale ja artistide, kes seal võiksid olla. Palju palju mõtteid on ja mul on hea meel, et kohe kui buss eile Londonisse sõitis, tuli kõik inspiratsioon ja motivatsioon minusse sisse tagasi. Eestis ma juba vahepeal mõtlesin, et ma olen hull, et ma üldse endale nii suure kohustuse võtan, aga siin olles mul on nii tunne, et I can do it ja mis saakski veel parem olla. Ma lihtsalt nii väga tahaks tegeleda ja asjatada millegiga, millesse ma ise nii väga usun. Pluss mul on nii palju abikäsi ja ülikoolist ma saaks alati abi.. kõik läheb hästi veel!
Siia tulles eile ootas mind ees suur kuhi kirju, mida ma hakkasin siis üks haaval avama. Suur pakk postritega, S'i käsitsi kirjutatud kiri Austraaliast ja terve hunnik Natwest'i kirju pangateadetega. S'i kiri oli armas ja tore ning mõtlema panev, et tahaks silmast silma näha ja rääkida kõik maailmaasjad jälle ära, sest tegelikult see oleks kõige parem. Eestis otsisin endale internetis töö siin, mis on selline pool-kohaga naljatöö rohkem ehk siis mulle saadetakse koju postreid ja ma pean siis nende nimetatud ülikoolidesse minema ja neid üles panema. Ma ei saanudki tegelikult aru, kas see on ühekordne või mitmekordne tööots, aga siiski.. väike taskuraha. Täna lähen Roehamptoni ülikooli panema üles paar postrit, pärast seda kui meie Landlord on külas ära käinud ja üüri kogunud.
Oma voodis oli hea magada, aga selline ärevus oli sees ja ma terve öö teadsin, et ma olen JÄLLE siin. Haige, kui kiiresti võib kõik muutuda. See 18 päeva Eestis muutis mind jälle nii palju mugavamaks ja siia tagasi tulles on kõik ikka selles vanas tempost nagu siin meil elu käib. Eks mul läheb natuke aega jälle, et sisse elada, aga ma olen nii õnnelik, et ma siin tagasi. Uskumatu. Koolis on ka vaja ainult paar tööd veel teha ja pmst 3 nädalat käia ainult paaris loengus ehk siis mitte midagi ei ole enam keerulist! Otsin endale ka mai kuust mingi konkreetsema töö, sest siis mul on nii palju vaba aega ja miks mitte koguda suveks raha! Pluss mu kõige suurem unistus oleks see, et ma saaks minna selle aasta sees NY aga seda ma veel vaatan kuidas sellega siis jääb. Sügislehtede langedes käia läbi Central Park'i. Jah.. seda ma tahaks.
Põhimõtteliselt on mul nii suur köha, et ma võiks ilmselt varsti oma kopsud välja köhida. Imelik, et kunagi ammu ammu ei olnud inimestel võimalust ennast niimoodi ravida nagu tänapäeval, sest siis kui saidki köha oligi umbes surm uksetaga. Tänasel päeval inimene ei mõtlegi ilmselt selle peale, sest kõik on ravitav ja parandatav, kokkulapitav ja peidetav. Avastasin ka hetk tagasi, et enamus mu vanemad postitused on ikka päris diibid ja ma olen isegi enda üle päris uhke, samas ma ei teagi kas ma siis sain paremini asjadest aru kui praegu või saan praegu paremini aru. Neid postitusi lugedes tekkis nii palju mõtteid sellega seoses, et kuidas iganes ma ei võitleks selle ühiskonna reeglite ja olemuse vastu, ei suuda ma seda siiski teha, sest vean kihla et varem või hiljem they're gonna eat me alive. Tol ajal ma teadsin palju vähem, aga samas teadsin jälle palju rohkem. Praegu on liiga palju uksi, liiga palju kasutut infot, mis täidab nii palju mu ajust ja varastab nii palju mu aega, et raske on isegi öelda kui palju ma ühe päeva jooksul teen tõesti midagi kasulikku või head just enda jaoks. Mida targemaks ma saan, seda rohkem ma olen lost. Ma kahtlen kõiges ja üritan igat asja automaatselt näha mitme erineva külje pealt kuigi vahel tahaks lihtsalt olla ignorantne sotsiofoob, kes eirab kõiki tavasid ja norme. Ma arvan, et ma olen muutunud palju depressiivsemaks kui ma olin kunagi ja ma ei tea veel, kas see on pigem hea või halb. Ilmselt see selgub. Ühesõnaga..asi millele ma palju mõtlen on see, et kõik mida me inimesena tarbime hetkel, on see siis söök või info või mis iganes, on nii väikese toiteväärtisega, mis küll täidab kõhu ja meele, kuid jätab meid inimestena nälgima..ja kõige hullem selle juures on see, et me ei saa sellest ise aru ja kuna seda on näiliselt piisavalt..ei oskagi me rohkem tahta.
Mõtlesin, et kirjutan siis sellest, mis ma siin Eestis mõtlen ja tunnen ja kuidas kõik on.
Kõik on nii sama, samas kõik on nii muutunud. Mulle meeldib nii väga siin olla, aga ma olen koguaeg rahutu sisimas. Ma käin toast tuppa ja mõtlen, mida saaks teha, sest ma tahan midagi teha. Täna oligi mul selline päev, kus ma ei teinud mitte midagi. Mängisin klaverit, sest S'i klaver on nii kaua minu toas, kuni ta Austraaliast tagasi tuleb, ehk siis õppisin ära paar uut head lugu ja kirjutasin ise ka ühe loo 'Higher', mis räägib sellest, et inimesed peavad olema 'kõrgemal' oma mõtlemisega ja teadvusega, et sa nagu näed ja tajud kõike, ilma seda välja näitamata, mängid mänge, ilma ennast reetmata.
Eile oli huvitav pidu sellepärast, et ükskõik kus oled Tallinnas, tuleb iga nurga peal või kohas keegi tuttav nägu ja see juba teeb kõikide kohtade läbikäimise nii huvitavaks, sest sa ootad ja juba loodad, et keegi huvitav on järgmise ukse taga, kuhu sa sisse astud. Ja nii oligi.
Eile ma mängisin sellist mängu, et iga inimene kellega ma kohtun, saab mult musta täpikujulise kleepsu ja ma panin selle neile käepeale. Lõpuks see mäng läks ülekäte ja ma märgistasin terve oma teekonna ära, niiet terve vanalinn on probably musti väikseid täpikujulisi kleepse täis.
Kinkisin K'le vinüüli 'Põhjamaade Lapsed', sest minuarust me oleme kõik nii põhjamaade lapsed siin koos ja isegi kui see vinüül pole muusikaliselt väga hea oli sellel lahe kaas, kus on tähed ja põhjamaa teavas..see sama, mille all me kõik oleme üles kasvanud. Kõik tegin nalja mu kingituse üle, sest seal oli lisaks veel 2 vana ajalehte aastast 1929 ja üks lahe raamat, mis rääkis haiguste pärilikkusest geenide kaudu. Sain palju puid alla, aga see geenide raamat oli tegelt poindiga. See oli lihtsalt minu allergiline reaktsioon selle vastu, et praegu inimesed mõtlevad endale nii palju pseudohaigusi- ja probleeme ise välja ja lihtsalt usuvad, et neil on miljon haigust. No miks on vaja selliseid asju? Kõik on ju mõtetes kinni ja ma lihtsalt ei saa aru, miks inimesed mõtlevad neid asju välja..kas tõesti millelegi muule pole mõelda?
Aa, ja sellega seoses tuleb mul veel palju teemasid meelde. Näiteks, olen ma viimasel ajal mõelnud, et kui paljud inimesed tegelikult 'mõtlevad' ja millele nad mõtlevad. Mul on vahel tunne, et väga suur osa inimestest ei mõtle ja ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad elada kui nad ei mõtle, ei arutle oma peas endaga, ei mängi iseenda mõtetega, ei jälita kedagi tänaval, ei naera enda üle, ei ole rõõmus, sest vahel tuleb meelde, et nii hea on elada! Ma lihtsalt varsti teen oma usu ma ütlen, see maailm siin läheb üle käte ja ma ei näe lihtsalt nii paljudel tegudel mitte mingit mõtet.
Eestis on nii tore olla, sest ma saan oma sõprade ja tuttavatega koos olla ja neile helistada ja tean lihtsalt, et nad on lähedal. See on nii hea tunne. Sul on telefon ja sul on umbes 5 numbrit, millele sa tahaksid helistada. Uskumatu.
Eile õhtul tutvusin inimesega, kes juhuslikult oli Jorge Luis Borges'i fänn nagu mina. Vahel piisab nii lihtsast asjast, et õnnelik olla.
Ma ei teagi enam, kas ma tahan siin olla või Londonisse tagasi minna. Ma nagu igalpool olen selline võõrkeha, samas igal pool olen kodus. Võibolla ma jälle mõtlen liiga palju, ma pole päris kindel, aga üks asi on selge, et kus iganes maailma linnas või otsas sa oled, tunned ennast ikka täpselt samamoodi ja olen täpselt sama inimene. Selline asi ei ole võimalik, et ma nüüd lähen sinna linna ja umbes alustan täiesti uuesti enda ehitamisest. See lihtsalt ei ole võimalik. See on lollus ja rumalus, sest keegi ei saa seda teha. Sa jääd alati iseendaks, aga su olemus lihtsalt muutub ja kujuneb vastavalt keskkonnale ja inimestele. Eile avastasin ka, et ma olen nii palju avatumaks muutunud ja mul pole mitte mingit blokki inimeste ees, võibolla on asi selles, et London on millegi pärast võtnud seda hirmu ära, et äkki ma ei kuulu, sest sa kunagi ei kuulu. Tuleb ennast lihtsalt kuuluma panna.
Ma olen sinu ära unustanud. Ma üritan seda viga kohe parandada, sest nii palju on rääkida.
Ongi läbi siis kolmveerand sellest esimesest ülikooliaastast ja juba homme lähen koju, Tallinnasse, 18 päevaks. Tundub selline suure tähega Puhkus üle nii pika aja, sest siin on koguaeg sada asja vaja teha. Pakkisin kõik oma asjad oma toast kokku ja kõik mahtusid ühte suurde plastikkilekotti ja siis ma imestasin ja vaatasin seda kilekotti ja mõtlesin, et see ongi mu elu seal ja rohkem mitte midagi. Päris naljakas oli. Muidugi teised asjad olid veel kohvris ka, millega ma Eestisse lähen. Minu tuppa kolib B nii kauaks kuni ma Eestis olen, mis on päris lahe. Ma arvan, et mu tuba vajabki natuke uut energiat ja teist inimest.
Täna käisin ülikoolis, laupäeval, sest mu ülikoolist 4 filmitudengit teevad mu laulule muusikavideot ja ma pidin ka milli-sekundiks seal ilmuma, sest nende õppejõud tahtis, muidu oli algne plaan, et mina ei ole üldse seal videos. Nüüd on mu silmad seal videos. Juhhei. Saab põnev olema.
Ma olen jälle saanud nii palju targemaks kuidas asjad käivad siin maailmas ja kuidas teha, mida ma tahan teha ja kuidas elada oma elu nii, et ma oleks õnnelik ja rahul oma töö ja üldse.. eluga. Mul on peas kõik valmis. Nii palju võiks teha oma uue record label'i nimel, mille nime ma ka ametlikult ära registreerisin! Mul on nüüd White Bedroom Records Limited. Limited'i nad lisasid ise, sest see on üldine tunnus erafirmale siin. Mul on 1 aktsia ja ma olen ainuomanik paberite järgi, mis tundub päris formaalne. Tegelikult asjad pole nii tõsised, ma lihtsalt registreerisin selle nime ära, et kui ma ühel heal päeval olen piisavalt tark, siis hakkan tegutsema ja töötama millegi nimel, mis mulle tegelikult ka korda läheb. Kõige huvitavam on see, et alates selle 'firma' loomisest on nii paljud huvitavad inimesed minuga ühendust võtnud ja see näitab, et sellist see on ikkagi nii õige asi ja ma ise olen alati nii eksited kui keegi uus jälle mingi huvitava meili saadab.. või siis inimesed muusikamaailmas on lihtsalt kõik liiga desprate, et kuskilt raha välja pigistama.. ei tea tegelikult seda õiged vastust. Mulle meeldib nii väga ajada asju ja mõelda plaane, mida kõike võiks teha, sest pmst ma saaks ükskõik mida teha. Lihtsalt tee. Ma olen ikka nii siuke inimene, kes ühe korra mõõdab ja siis ühekorra lõikab. Ma olen kuidagi väga rahutu, aga samas see teeb mu otsused kõik väga kindlaks ja ma ei jäta nii kaua rahule kui mul on tunne, et nüüd võib puhata natuke ja rahus istuda. Ma tean, et nii palju nii palju tööd ootab ees, eriti kui ma tahan ise teha ja ise jõuda, aga ma ootan seda tööd ja olen nõus pingutama ja töötama veri hambust väljas, et sellest asja tuleks, sest see teeks mind nii õnnelikuks. Ma oleksin uhke enda üle ja ma tean, et ma pean tegema seda.
Mulle nii meeldib meie korter siin Londonis. Sellel on nii oma koht mu südames ja see linn... see linn on lihtsalt nii kalliks saanud, kõik selle omapärasused, inimesed, kohad, ilmad.. kõik..see käib nii omas rütmis ja see rütm on nii südames juba. Ja mulle meeldib, et ma sõidan ülikooli Londonist välja alati ja näen lehmi ja põllumaid, puid ja mägesid, väikeseid linnasid keset orge..see kõik on maagiline. Vähemalt ma näen seda nii. Võibolla on see see, et kui harjud siis hakkab meeldima.. aga ma ei tea. Nii palju on siin veel teha ja nii palju saab siin tehtud, kui midagi teha. Selline tunne, et antke mulle kompass kätte ja ma leian Püha Graali noh. Mai tea. Meeletu. London. Täna sõitsin Marylebone'ist bussiga O tööjuurde, et koduvõtmeid tuua ta käest ja terve tee bussis kuulasin oma selle-londonis-veedetud-aja-laule ja vaatasin aknast välja ja üritasin kõike seda läbi seedida, mis vahepeal on toimunud..aga see tundus kuidagi võimatu. Ma arvan, et ma nüüd lähen koju ja siis alles saan aru tegelikult, mis vahepeal on toimunud või muutunud. See on nii huvitav aeg mu elus, et ma ei kujuta ette ka mis ma teen, kui see kõik läbi saab ja mingi rutiin ja asjad kõik peale tulevad. Ma samas ei lubaks endal kunagi igavaks minna, mingit mängu peab alati mängima. My innerchild talkin.
Nii palju ilusaid hetki on olnud nii paljute ilusate ja heade inimestega, et ma pean ikka olema üks õnnelik inimene. Tahaks kõik need hetked oma ajju pildistada ja videotena üles võtta. Kõik need naljad, peod, külalised, jutud, tülid, hulluhood, koristustuurid, rohimised, aias istumised..
