streets we used to own

hometown glory

Tahaksin selle postituse pühendada Tallinnale. Tahan sind tänada selle eest, et oled olnud mulle koduks. Tahan üelda, et tänu sinule on leidnud aset paljud ilusad mälestused. Sa oled ilus ja mulle meeldid sa igas valguses, igast inimestega, mitte ainult sellepärast, et sa oled minu kodu vaid sellepärast, et sinus on midagi müstilist ja memoriaalset. Tahaks kallistada sind ja üelda, et kõik kohad kus ma olen elanud ja käinud, olnud ja näinud on olnud väga suure tähtsusega minu elus ja ma ei tea kes ma oleks, kui sind poleks. Sul on oma "glory", su üle valvavad tähed öösel ja päeval täidab päike sinu tänavaid, nii kevadel, talvel, sügisel.. sa meeldid mulle tegelikult koguaeg. Kõik need öised kondamised su tänavatel, päevased istumised muruplatsidel, mu lapsepõlve pargid ja tiik, mille ümber õppisin jalgrattaga sõitma. Talvised suusatamised, suvised rannaujumised ja kõik, mis teeb su selliseks, et keegi ei saa täpselt aru mis elu need inimesed siin linnas elavad. Mulle meeldib, kui on külm sügisene ilm, värviline vanalinn, kõigil juba mantlid seljas ja mütsid peas. Varsti on see aeg juba kus tuleb kindad kätte panna.. naljakas, aga nii see on. Selle nostalgia lõpetuseks tahaksin üelda veel ühe viimase asja. Kallis Tallinn, lõppude lõpuks tänu sinule olen Mina leidnud oma inimesed ja.. the people I've met are the wonders of my world.

my day

Lost hours and secrets too,
No one will find but you,
Falling is like brand new rain,
Places I have never been,
I thought these things would come to me.
Love is another country, and I want to go -

I want to go too. I want to go with you.
I want to go too. I want to go with you.

But I’m broke down right here.
My heart won’t come out clear.
I get lost on the inside too.
How could I make sense to you?
And when you walk away from me,
You’re further than another country and I want to go -

I want to go too. I want to go with you.
I want to go too. I want to go with you.

armusin laulu, perfect ajastust leidmaks mind

heijouyou

Oeh, mulle vaikselt hakkab meeldima blogi kirjutamine. Kunagi on vähemalt hea lugeda, mis ma tegin või mõtlesin. Ma hetkel olen üks kodus, ilm on hall, aga päike siiski paistab praegu eriti coolilt ühe kastani peale mis paistab mu seljataga olevast aknast. Kuulasin siin U2 ja õppisin nende lugude akustilisi versioone. Tegin isssand kui head tortillat, hakkliha-juustu-tomati, lubasin endale seda täna. Tegin täna trenni ka, 2 kakuka ringi. Vahepeal tuleb täiega uni ja siuke tunne on nagu ma olekski unes, sest üldse siukest reaalset tunnet ei ole. Kõik on kuhugi kadunud, nii nagu minagi. Ma ei taha üldse kadunud olla, aga nii kadunud tunne on lihtsalt, et täitsa lõpp.

niisama tuli tujuke

my name's on the wall

I can't be what society needs me to be, but I can be what YOU need me to be. I have my dreams and they're as good as yours. My dream is to say - If I could start my life over again, I would make the exact same choices I've made.

Eelmise postituse järjeks.. pean ütlema, et I looked üle keskmise blue, lõpetades öö hitlerivuntside ja mölapidamatusega.

time's changing everything?

Yep, that's what I'm doing. Vabaduseväljaku avamine siis täna. Homme erinevad peod, erinevates Tallinna osades.. hmm, where are WE going? :) YEPAA, I WON'T LOOK BLUE, I promise!

so I tell you

I'm actually having fun. Eile, party at Patarei vangla. Kas me tulime kell pool 6 taksoga koju? Kas me ronisime üle patarei vangla aia? Kas me tantsisime dub'i järgi rannas päikesetõusul? Kas me saime uued sõbrad? Kas me kohtasime mõnda vana nägu? Kas me olime kõige lahedamad piffid peol? Jah, jah, jah, nii elame meie oma vaikest äärelinna, vahel kesklinna elu ja sellistel aegadel pole midagi valesti. Nüüd ma hakkan lugema vanu meile mailbox'is, mis teeb võibolla head, võibolla halba, äkki hoopis aitab? äkki avab mu silmad millelegi, mida ma enne pole tähele pannud? loodetavasti kõike, mis aitab mul edasi liikuda. Vahel kõige huvitavam juhtub siis, kui teed midagi äärmiselt tähtsusetut, vahel tuleb minna, kui sõbranna ütleb et parim "õhk" on täna linnas peo panemiseks, vahel tuleb kodus olla ja võtta väike vann küünalde ja viirukitega, vahel tuleb olla vait ja vahel tuleb karjuda hääl selgeks, vahel tuleb sõita Viimsisse muuli peale ja joosta lainete eest ära, vahel tuleb hüpata batuudil ja teha kooki ürituse jaoks, vahel on need kõik asjad juhtunud ainult paarikümne tunni jooksul.

no rush in august

Täna oli siis meie austatud sõbra kristiina sünnipäev, algas siis sellega et laulsime talle akna all serenaadi nimega Chasing Cars. Südant lõhestav, me ise olime selle mõtte tekkides juba nii erutunud, vaat oleks üle-erutund, päris halb. Tänase päeva lause tuleb siit: "You can't take anything with you, exept the love, the love I have for you." Külastasime täna ka meelelahutuskeskust nimega kino, enne seda ostsime kultuurmustikaid ja 4 hapukurki. Öösel olid S ja E minujuures. E rääkis unes ja värvis hommikul juuksed lillaks. S rottis Jonsilt vanu riideid ja oli ise endaga ülimalt rahul. Täna oli õhtu ka sweet, nii nagu olema pidigi. Terve tee kui ma Kixi juurest koju tulin mõtlesin, et ma tahaks muutusi. Mitte inimeste enda ümber, mitte keskkonna, ma tahaks, et ma ise tunneksin ennast uuena ja värskena ja täis hakkamist ja õnne. Aga FUN FACT(räme sõnapaar) - if you wanna make world a better place, look at the man in the mirror!

Day

Mul lendas täna sääsk silma. Imelik tunne oli, ma kardsin et ta muneb mulle silma ja siis hakkab silmast lendama väikseid sääski välja. Tegelt ta vist ei saanud silmale pihta, ma jõudsin enne kinni panna, aga pärast ikka kardsin, et mis siis kui tegelt ta seal sees nüüd elab ja ma ei tunne teda millegi pärast. Muidu mul pole üldse siuke tunne, et mina vananeksin. See on nii ebareaalne, et ma kunagi suren või olen ülimalt kortsus ja kõike seda. Hullult imelik, kõik olekski nagu nii loodud eternally nagu hetkel on. Ma üritan viimasel ajal aru saada, mis see siis tegelikult on õigesti ja mis valesti mu elus. Ma arvan, et ma olen tegelikult liiga vähe avatud uuele. Samas ma kohanen kiiresti, samas olen jälle püsimatu. Tänapäeval vist on parem omadus siiski kiiresti kohanemine kui püsivus, sest maailma ja kõik võimalused muutuvad nii kiirelt. Üldse käib mul mõtteid nii palju erinevaid peast läbi, et mis ja kuidas ja kes teha/olla. Ma arvan, et saatus on siiski olemas ja, et iga asi mis juhtub meiega, omab suurt tähendust tulevikus või kuidagi suunab ja juhatab sind, kui sa oled segaduses. Neid märke on tegelikult nii palju, aga ma ei tea kas neid jälgida või eirata. Sest tegelikult ilma märkideta on võimalik ka sõita, kasutades oma südant võibolla? Jälgida nn südamehääli siis oleks kõik hästi? Vahel ma mõtlen, et ei tohiks usaldada mitte kedagi peale enda, aga samas ikka küsin teiste arvamust ja usaldan neile mingeid otsuseid teha, mida ma peaksin ehk ise tegema. Olen nii palju endale tegelikult uuesti ja uuesti lubanud, et ma kuulan ainult ennast, sest siis pärast pole kedagi süüdistada ja nii. Ma üldse ei tunne, et see inimene oleksin tegelikult mina, keda kõik minuks peavad. Naljakas.

Some are here to remember
Some are here to forget
That we used you for nothing
And we couldn't care less

Oh, beautiful world.
Can I win you back?
Beautiful world.

me käisime rootsis, oh beautiful times..beautiful life..