21. märts

Kevadvaheaeg. Laupäev. 21.märts. Istun tugitoolis, kamin on ainuke valgusallikas, seegi surnud. Kedagi kodus ikka ei ole, varsti ehk vanemad saabuvad reisilt. Igatsen perekonda kodus. Sõpradega oli ka ülicool aga ikkagi there's something missing. Oleme kütnud õnneks bändiproove mis on mind täiesti teise maailma viinud ja nii hea on olnud lihtsalt hängida ja sõbradega läheb viimasel ajal ülicoolilt. Täna lihtsalt olime terve hommiku ja lõuna minu terrassil ning rääkisime juttu ja naersime et siis kui Eestisse tuleb Dinosauruse show siis läheme ratastoolidega seda vaatama sest siis on pilet odavam ja saatja saab tasuta. Päris naljakas oli seda ettekujutada. 20.märts siis asutasime mina ja muidugi mu suur sõber uue projekti - parem osa feelist, muidu on ülimalt debor, sest elasin unistustes nii kaua ja tõsimeeli arvasingi kui nii väga usun, siis nii peab minema. Kas läks? EI LÄINUD. Taksoga olen viimasel ajal liiga palju sõitnud ja liiga palju alkoholi olen ka tarbinud. Veini, tekiilat, viina, Vana Tallinn, viski - god help me mis mul kõik kurgust alla on läinud selle nädala jooksul.

Aga ma loodan et sa leiad oma elu armastuse ja mina ka, sest we are not for eachother.

Train knows my destiny

Mul on nohu. Ma vaatan aknast välja, rongiaknast. Seal on sinakas, vaikne, külm ning ebamaine. Mu kõrval on papptopsis tee, roheline tee. Rong hakkas kiiremini sõitma ja kiirendab veelgi. Puud kaovad kiiremini ning ma lihtsalt üritan olla, päris raske on olla kui pea valutab ning nohu on. Aga siin on laud ja läpakas, kollase valgusega väike lamp paistab mulle pealaele ja läpaka klaviatuurile. Kontrast kollasse ja väljast tuleva sinise vahel on ilus. Mäed ja metsad ja aasad, varsti ehk näeb aknast tähtigi. Ma kuulan U2'te. Listen to me now, I need to let you know, You don't have to go alone and it's You when I look in the mirror and it's You when I don't pick up the phone. It's about You and Me...

Maal oli mõnus, aeg lendas, soovisin olla nii palju kordi mujal ehk linnas, aga unes sain trippida linna nendele üritustele ja näha inimesi keda soovisin. Sain hoida käest kinni, in real i wouldn't have that change, would I?

Kodus peaks tulema üks õige kevad vaheaeg! Sellised päevad, et ma soovin et need ei lõppeks iialgi, ma tean, kõik on minu teha ainult.

Time to die

Okey, maybe not yet.

Neljapäeva õhtu ja ma kuulan juba väga nädalavahetuse mussi, ehk siis nädalavahetuste ööde mussi, mis on tegelt päris esmakordne, ei kuula tavaliselt oma kodus sellist asja. Nii palju kui ma ka ei üritaks iga päev midagi uut teha, ei suuda ma, aga äkki ma teengi igapäev midagi uut aga ise lihtsalt ei märka seda? Kasu sellest vist väga ei ole. Kui suvi tuleb, ma luban, mul pole kunagi igav, sest ma lihtasalt vaatan päevad läbi seda sinist taevast, see on mu tegevus suveks. Nii palju vaatan, et talvel ka ei tunne puudust sellest! Kui see vaid oleks võimalik. Amsterdam? Paris? London? Where would I land tomorrow?

I'm new but still the same

Ma nüüd lugesin ja naersin oma vanade postituste üle. Ma koguaeg nagu oleks hullult armunud, eriti wierd, tegelikult võibolla nendel hetkedel, uskusin et olen pigem, aga praegu kui ma mõtlen selle inimese peale siis tahaks Jaagu küll lasta ikka liftist välja. Aga, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin üelda, et varsti tuleb kevad ja päike ja sinine taevas, mida ma isegi ei mäleta enam. Ma ei mäleta sooja tuult põskedel ja muru lõhna, kurb. Sigur Ros - Hoppipolla on vist kõige sweedim ja kuidagi kurvem laul mis mul praegu pähe tuleb, seal on nii palju elu ja värskust ja igatsust ja .. uut, just nimelt uut. Ma tunnen ennast viimasel ajal nii uuena, nii palju paremana ja kui keegi kavatseb vastupidist väita siis pole mõtet, sest I believe. Ülicoole üritusi on vahepeal toimunud nagu nt mingi 21feb käma, ehk R/H/M sünna ja siis veel lugematult palju minu juures ja Avely juures hänge, mis on lihtsalt üüber, we kind of häävime nüüd täitsa oma seltskonda ja it feels awsome. Tegelikult tahtsin ma kirjutada laulusõnu, aga otsustasin ümber peale seda kui lugesin oma vanu poste. Ma ei taha jätkata samamoodi, jätkan ikka uut moodi! Teatris on ka eriti cool ja nüüd tuleb kevad ja kõik hakkab jälle toimima, jaaaa!!! Okey, tegelt ma ikka kirjutan need sõnad siia, sest need on siirad ja isegi siis kui ma tahaks kunagi pakki panna nende peale siis.. no siis pole midagi teha ...

I put on my blue nighties

go straight to bed

I caress the soft coversclose

my eyesand hide my head under the covers

A little elf stares at me

runs towards me but doesn't move

from his place -

himself a staring elf

I open my eyes

the crusts come off

I stretch myself and check

returned and everything is ok

still there is something missing

(like all the walls)