2017

Tere,

Mõtlesin kirjutada lühikokkuvõtte 2017 aastast ja mis ma sellest aastast olen õppinud. Mu eesmärk oli oma firma avada ja teha ära joogas skorpioni poos. Kumbagi ma ei saavutanud, aga saavutasin palju enamat. See paneb mõtlema mu jooga õpetaja sõnadele, et ootused mida endale sead on ainult piirangud, mis siis kui suudad palju rohkem? Need õpetussõnad tundusid nii ulmelised kui ta mulle seda 2016 aasta Novembris Goas ütles. Ma teadsin, et tõde on kuskil seal peidus, aga tundus, et selle avastamiseks läheb veel kaua aega. Tegelikult ei läiundki, see aasta tõestas, et nii ongi. Lapsed, pere ja enese avastamine teise inimese läbi on kõik mida ma soovisin, aga arvasin, et see on liiga utoopiline ja tavaliselt need asjad nii kiiresti ei käi. Kõik mida õppisin 2016 aasta lõpus oli võimalik see aasta proovile panna ja vaadata kas need peavad vett. Väga palju spirituaalsest ja vaimsest maailmast on paigas ja tõene, eneseusk ja teadvustamine, mis su ümber on ning mis su sees on, on kõige suurem kingitus, see muudab kõik, kogu elu tajumise ja suhtumise.

Ma saan aru, miks ma ei olnud kunagi tõeliseks suhteks valmis. Ma ei olnud valmis endale otsa vaatama ja tegelikult õppima ennast tundma, oma sisemaailma ja oma tumedamaid külgi. Tänu suhtele teise inimesega olen õppinud väga palju enda kohta, just enda eraldamist tunnetest, mõtetest, enda eraldamisest teise arvamusest, ise enda emotsioonide omamist mitte süüdistama teist nende tekitamises vaid olema vastutav selle, eest et mul on nupp seal kohas, mida ta oskab vajutada ning kuidas, seda nuppu katkestada kogu ülejäänud süsteemist, et see ei tooks midagi esile. Öeldaksegi, et kui tahad lihtsat elu, mine mediteeri Himaalaja mägedes, kui tahad tõelist, avasta ennast läbi teise inimese. Mitte midagi ei ole rohkem tõelisem, kui enda peeglisse vaatamise, tundmise ja tunnetamise läbi ennast tundma õppida ja minna järjest sügavamale selles valdkonnas - nagu oma ette vaimne praktika.

Laps - ma usun, et lapsed tulevad kui nad tahavad ja on valmis. 2016 aasta lõpus teadsin, et olen valmis saama emaks, teadsin, et mul on füüsiline tugevus ja ma olen vaimset teekonda alustanud, et jõuda sinna, kus ma alati tahtsin olla enne kui last saada. Nüüd saan aru, et ma olin füüsiliselt seal kuid elasin suures vales enda ja teiste tunnete suhtes. Ma tahtsin uskuda asju, mis ei olnud olemas ning tegelikult ei tahtnudki ma reaalsusele otsa vaadata, minus oli ikkagi väga palju hirmu haiget saada. Ma riskisin 2017 aasta alguses, kui läksin Londonisse tagasi teades, et asjad mida lootsin 2016 aasta lõpus ei lähe täide ja alustan uuelt lehelt ning olen lihtsalt nn "jumala teenistuses", annan oma energiat ja üritan aidata neid kes vajavad mind. Tagasivaadates oligi see võibolla minu vahetusvaluuta kõige vastu, mida ma tahtsin saada. Pärast seda, ma sain kõik mis ma tahtsin, aga ma pidin tegema julge sammu ja jätma hirmu maha, laskma ennast vabaks ja lihtsalt minema edasi teadmata, mis mind ees ootab, valmis kõndima kuradi suhu kui vaja. Ma olin valmis lõpuks laskma lahti ebareaalsetest lootustest ja astuma reaalsusega silmitsi. Võibolla see oligi see ainuke samm, mida ma ei olnud veel teinud, et avada endale oma unistuste reaalsed uksed. Laps tuli kuidagi väga loomulikult teemaks ja juhtus tugevast sidemest kahe inimese vahel, kes tihti mõtlevad siiani, kuidas nad varem kohtunud pole. Võimalik, et see side on olnud ka varasemates eludes olemas olnud, sest "oma hinge" ära tundmine oli suur ja kohene.

Lahti laskmine saatana uksest ja sellest mõttest, et ma pean veel midagi ohverdama, et jõuda sinna kuhu ma tahan minna tuli raskelt aga täie teadmisega, et see peab minema mu elust. Ma tegin läbi katse ja nüüd on sellel aeg minna, ma pean nüüd olema ka piisavalt tugev, et kõndida minema selle juurest, mis aitas mul läbi teha isikliku transformatsiooni ohverdades oma aeg ja mugavus, kõik mis oli hea, soe ja tunnav. Kõndisin minema pisarates, aga teades, et see on kõige õigem valik.

Kokkuvõtlikult vaatan seda aastat kui suurt julguse proovile panekut, kas ma olen valmis järgima jooga reegleid, olema teenistuses oma energia ja ajaga teistele inimestele või millelegi suuremale, kui ise. Julgus lasta lahti mugavusest ja minna tundmatusse, täielikus usalduses, et kõik on okei?

Usaldus ja julgus. 2 väga väga suurt õppetundi, mis käivad täiesti risti vastupidi kõigega, mida mulle õpetatud on terve elu, aga mida ma otsustasin proovida, et jõuda mingile uuele tasemele iseendaga. Usaldust ei ole mulle kunagi õpetatud, sest Eestis on väga vähe religiooni, keegi ei räägi jumalast või millestki suuremast, mis meid kõiki loonud on ja hoiab. See on nagu tabu-teema. Ning julgus, lihtsalt julgus usaldada seda suuremat jõudu, tuleb ka sellest samast puust. Meile õpetatakse alati, ole ettevaatlik, iga nurga taga võib olla midagi halba, vaata kuhu astud, planeeri ja otsi. Tegelikult tuleb usaldada ennast ja maailma, et sa astud õigesse kohta, et järgmise nurga taga on keegi kes sind meeletult aitab või ilma plaanita lased oma intuitsioonil teha omad valikud.

2018... armastus.. on ainuke asi, mis mulle pähe tuleb kui kujutan tulevat aastat ette.

J

_____________

Hello,

I was thinking of writing a short summary from 2017 and what I learned from this year. My goal was to open my own company and do a Scorpion pose in yoga. I did not achieve either, but I achieved much more. It makes me think of the words of my yoga teacher that the expectations that you impose are only limitations, what if you can do much more? These doctrinal words seemed so foolish as he told me in November of 2016 in Goa. I knew that the truth was hiding there, but it seemed that it was going to take a long time to discover it. In fact, it was not a bad idea, this year proved that this is the case. Kids, family, and self-discovery by another person are all I wanted, but I thought it was too utopian and usually these things did not go so fast. Everything I learned at the end of 2016 I was able to test this year and see if they hold water. A lot of spiritual world is in place and true, self-confidence and awareness, which is around you and what's inside of you, is the greatest gift, it changes everything, perceptions and attitudes throughout your life.

I understand why I was never ready for a real relationship. I was not ready to look at myself and actually learn about myself, my inner world and my dark sides. Due to the relationship with the other person, I have learned a great deal about myself, namely separating myself from feelings, thoughts, separating yourself from another opinion, owning your own emotions, not blaming others for causing them, but being responsible for having the button in the place that they can press and how to cut this button from the rest of the system so that it does not generate a response. They say that if you want a simple life, go on meditating in the Himalayan Mountains, if you want to be real, discover yourself through another person. Nothing is more true than learning about yourself in the mirror of another, knowing and feeling yourself, and going deeper into yourself - like your own spiritual practice.

Child - I believe that children will come when they want and are ready. At the end of 2016, I knew I was ready to become a mother, I knew I had physical strength and I started a spiritual journey to get to where I always wanted to be before getting a baby. Now I realize that I was physically there but I lived wrong with myself and others. I wanted to believe things that were not there and I really did not want to look at reality, I still had a lot of fear of getting hurt by my own expectations. I risked in the beginning of 2017 when I went back to London knowing that things that I hoped would not be fulfilled at the end of 2016 and to start with a new page, and be just in the so-called "God's service", I give my energy and try to help those who need me. In return, it was probably my exchange ticket to what I wanted to get. After that, I got everything I wanted, but I had to take a bold step and leave fear, let it go free and just go ahead without knowing what is waiting for me, ready to walk in the devil's mouth if needed. I was finally ready to let go of unrealistic hopes and face reality. Perhaps this was the only step I had not done to open the real doors of my dreams. The child was a very natural course of things and the theme created by a strong link between two people who often think how they had never met before. Perhaps this connection has already existed in previous lives, because the recognition of "your soul" was great and timely.

Letting go of devil's door and from the idea that I have to sacrifice something else to get to where I want to go came hard but with full of knowledge that it must go away from my life. I did an experiment and now it's time to go on, I must now be strong enough to walk away again from something comfortable. I walked in tears, knowing that it was the best choice for all.

To sum up, I look at this year as discovering a great courage, whether I am prepared to follow the rules of yoga, to be in service with my energy and time to other people or to something bigger than myself. Courage to let go of comfort and go into the unknown with full confidence that everything is going to be okay.

Trust and courage - 2 very very large lessons that are completely transversal, in contrast to everything I have been taught since I was a child, but what I decided to try to reach a new level with myself. I have never been taught to be trustful because there is very little religion in Estonia, no one speaks of God or anything greater, force that has created and holds us all. It's like a taboo subject. And courage, just the courage to rely on that greater power, comes from the same tree. We are always taught, be careful, there may be something bad behind every corner, look where you step, plan and research. In fact, you need to rely on yourself and the world to put you in the right place, that behind the next corner is someone who is going to help you or allow your intuition to make your own choices.

2018 ... love ... is the only thing that comes to my mind when I imagine the coming year ahead.

J

23 Weeks - Own The Feelings

Hello world,

23 weeks today, boy is kicking and rolling harder every day. Soon I'll be probably able to see his little leg pressed against my belly. The more I think about being a mother, I just can't wait to be one just to see how I would be one. I would definitely not fall into the trap of being a mother, rather I will grow it my baby as a part of myself. I don't like all this babyish world where we treat babies and children different, I will talk to my baby like a human being from the beginning. We will watch, listen and discuss all the problems under the sun like they are, not a simplified version of the world. That's why I can't wait to talk to him and discuss life with him, it's going to be so magical and probably such a big lesson I can't even imagine it yet.

J

21 Weeks - Magic

Hola hola,

Continuing with my pregnancy stories.. first thing I have to say is that I miss my body! It's been evaded by a little man. But there's nothing I would change. It's great to be together, always with someone next to you. I haven't felt alone for a long long time, I'm not sure I know what that means anymore. We call him Eke, but we are not sure what he will be. He will come out and we will look into his eyes and we'll decide.

He's kicking, rolling, some days wants more attention than others. Some days he sleeps a lot, some days he's up all the time and he doesn't like any position I'm in. He's like, no this position I don't like, kick mom now to change. But most of the time I feel he's happy and calm and he loves to be in there protected by the cruel world, like a secret hideaway under my skin. His trust is so big and so honest, makes me think of the sincerity we are all born with.

Some days I'm scared of how the birth is going to be and if I can keep my mind-body separate when it comes to dealing with the pain. Other days I'm completely calm and can't wait for this magical body of mine to go through this transformation in front of my eyes. In any case, I can't wait to cuddle with this little boy for days and weeks and years to come!

Love is everywhere you just have to see it,
J

13 Weeks - Celebrating Life

Hello world,

My little babe has 2 legs, 2 arms and was stretching his/her leg out when we went for a first scan, definitely a yoga baby! I cried every time the baby did a little move or moved the hands. It was completely amazing because it was like it was part of me but it had his / her own mind, I was trying to give it messages with my mind but it was stubborn haha! I could want to do something but I couldn't. I can already feel it's going to be such an amazing lesson on creation, acceptance, gratitude and life in general. I'm looking forward to learning it from the little baby who's going to be hopefully in my arms in the spring time.

I feel great, a lot of energy and I feel like everything I do I should be true to myself - not do anything I don't feel like is me or will benefit me at this stage. I feel like it's okay to be a bit selfish at this stage, isn't it? I feel like I don't have to pretend at all to be accepted or loved, because there's the whole universe happening inside me and it's like a real physical manifestation of it which I can feel and see - unbelievable. I'm so lucky.

Looking back I would have never guessed that this will happen to me this soon. I had my hopes but I didn't imagine it to happen this way! I'm really happy it did though and I've been grated this amazing opportunity to birth life and to grow / direct life. Being a mother is probably something every woman secretly and profoundly wants or needs to experience at some stage or another. I feel like my time has come and I always felt like it's meant to be part of my journey. I guess everything happened when it was suppose to happen.

J

9 Weeks - Creating Life

Hello all,

It's been long, it's been very very long. But I've found my way back to writing - finally!

News is that everything is new, the way I feel, where I am and what I do. I hear you saying: "Again Janet!", but yes it's new AGAIN.

I'm pregnant - 9 / 10 weeks. I feel it some days, some days not at all. My first 8 weeks were a nightmare, it started around 5 weeks when I started coughing up mucus like crazy (also probably because I quit my occasional smoking at 4 weeks), I had nausea like crazy and was constantly super tired. Some days I still feel sick but not that sick as I was in my first 8 weeks, constantly feeling like vomiting and it was 24/7. At the moment I could even say that I don't feel pregnant anymore. Makes me worried as well because I wonder if the baby is OK or should I be happy about the fact that I don't feel constantly sick anymore? Going from one extreme to the other in about 30 seconds. I have positive thoughts though and love to think there's a magical event happening in me. Let's see how it plans out, hoping for the best but ready for the worst. It's crazy when you haven't had your scan yet and the only thing you can think about is "is the baby okay?". It is a lesson in itself, I know, to stay calm, centered and trust trust TRUST that everything is well and I'm safe, being taken care of and protected.

I know I am, but sometimes life likes to play tricks on us or teach us lessons which are painful but necessary. I'm just scared of the lesson here. Maybe I should just accept that I can't change the outcome, either way. Or maybe I can? They say mother is connected to the baby in every way, even thoughts and feelings! Today morning when my bf kissed me I could feel a warm buzz in my lower belly like the baby was smiling and feeling so loved and protected. Maybe it was just my second chakra feeling the nice vibration of the happy emotion or maybe it was the baby! Who knows.

I will keep writing 1 post per week or maybe more. Anyway I wanted to keep a diary on my feelings.

(PS. My poor bf has been pretty OK with my hormones this far however we have had some arguments and even some light physical fights, and I did rip off his pocket one night.)

Anyway - excited excited excited is all I can say.

Best,
J

Are we running from the same ghosts?

Could this be us?

Are we running from the same ghoasts?

Could this be us?

And we fall before the flame goes down

Aeg on kätte jõudnud, kus 2 päeva pärast hakkab London vol 2. Ma olen valmis, õnnelik, hirmul, kannatamatu, kahtlev, ärevil ja õnnelik - kõike seda 1 minuti jooksul. Kas see kord on midagi muutunud? Kas minnes tagasi vanasse tuleb tagasi vana või hakkab kasvama uus mina? Kas kunagi saab üldse vana tagasi tulla? Ilmselt mitte. Nagu Buddha ütles: "Ei saa minna kaks korda samasse jõkke." Usun seda, ja seega jäävad mu hirmud ka sinna, kust nad tulid.

Mul on selline tunne nagu ma oleks võtnud 9 kuud puhkuseks, eluks, elamiseks, endale. Ma olen käinud Indias joogat õppimas, Ameerikas roadtripil, vanematega ja perega koos aega veetnud, mediteerinud, maalinud, leidnud uusi südamesõpru ja leidnud nii palju armastust, õnne, puhtust, puhkust, loodust, ilu, valgust ja hetki. Kõike seda on nii palju rohkem, kui ma alguses arvasin. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen või miks, aga ma teadsin, et ma pean minema. See kutsus mind, see tee, see kõik millele praegu vaatan tagasi ja mõtlen, kui imelised 9 kuud mul on olnud sellest ajast saati kui Londoni seljataha jätsin. Praegu kuulan klubimuusikat ja olen õnnelik, et varsti olen tagasi oma klubimaailmas, ööelus, sotsiaalses muusikute maailmas suhtlemas, tantsimas ja olemas mina. See teeb mind õnnelikuks, sest see on ka osa elust, mida ma tahan nautida, see on koht, kuhu tahan jälle minna elama, õppima ja nautima, kuniks tuleb uus ja kutsub mind endaga kaasa. Olen ju kõigest 24!

London... linn, mis on täis kõik võimalikke reaalsuseid, inimesi, hetki, kohtumisi, tundeid, elu. Ma armastan loodust sama palju kui ma armastan inimesi. Vahel mõtlen, et suur linnad pole minu jaoks, aga siiski teisest küljest jälle on, sest seal on nii palju geniaalseid inimesi, vabameelseid ning lihtsalt nautimas elu, proovimas, põgenemas mugavusest. Mitte, et üksi ei saaks elu nautida, aga koos on parem. Ma tunnen, et ma lähen kuhugi, kus ma olen oma, kus ma olen alati teretulnud ja seal on minu inimesed. Selliseid tundeid oma töö kohta on mõnel võibolla raske ette kujutada, aga see on täpselt mida ma tunnen. Ma tunnen, et ma lähen tagasi kuhugi, mille mina algselt lõin. Muidugi me kakleme ja karjume üksteise peale ja oleme vihased, aga lõpuks me tantsime, pidutseme, naerame ja nutame koos. Olen õnnelik, et mul on olemas nii palju erilisi inimesi igal pool maailmas, kes mind alati rõõmsa meelega vastu võttavad ja aktsepteerivad mind nii nagu olen.

Suno sab ki karo man ki,

J

Mõtteavaldus

Otsus on tehtud, et elu on seiklus. Lähen edasi Londonisse, oma uut teed käima tuttavatel, aga uutel radadel. Seekord saab see tee olema palju huvitavam kui varem, sest olen täiesti üksi. Palju sõpru mul väga Londonis enam ei ole, sest London on siuke läbikäiguhoov, vähesed jäävad pidama. Mind võibolla tõmbabki see, et, ei või kunagi teada keda kohtad, mida arutad või mida õpid. Mis mul on paigas hetkel on töö, 2 lemmikut jooga stuudiot, wbr ja eesmärk olla mina ise, üksinda ja täielikus vabaduses. Plaanin täiesti üksi kolida suve lõpuks, et mul lõpuks oleks päris oma kodu, täpselt nii nagu mina näen. Sellega kaasnevad ilmselt teatud kohustused, aga kuna mu töö on nii flexible, et saan ise oma tasakaalu luua, käia reisimas ning töötada siis kui tahan, on see minu jaoks kõige parem variant. Kui mul ei oleks olnud neid uusi kogemusi, millega võrrelda oma vanu eluviisi ja laadi, ei oskaksi öelda on mu situatsioon oli siis juba hea, aga mu rahutus Indias ära käia oli liiga suur, et mõelda sellistele tõsisematele asjadele nagu oma kodu. Mul on nii hea meel, et ma selle kõik ära tegin, sest see oli nii vajalik mu arengule, enese mõistmisele, maailma mõistmisele ja sügavale õnne leidmisele. Mul on tunne nagu ma kallasin oma aega nendele elu valdkondadele, mis olid näljas - spirituaalsus ja pere aeg. Kui tore, et ma selle valiku tegin, vahel olen uhke oma julguse üle võtta valida endale enda jaoks õige tee. Ma olen iseenda parim sõber ja see on mu lemmik asi selle juures. Vahel muutun isegi sentimentaalseks kui ennast vaatan ja mõtlen, et oh sõbrake, me oleme nii palju läbi koos teinud, käinud ja näinud - kui väga ma sind küll armastan!

Joogas öeldakse ka, et õpi armastama iseennast, siis oskad armastada ka teisi. Kui sinu peeker on täis valgust ja armastust, siis hakkab see üle voolama ja valgub teistele, kes su lähedal on. Iga päev jälle õpin midagi uut enda kohta, iga päev lasen lahti mingist vanast asjast ja võtan uut vastu. See ongi ilmselt selline never ending process, aga ma pole kunagi varem sellest nii teadlik olnud. Eile ütlesin oma parimale sõbrannale: "Otsi õnne asjadest, mida keegi ei saa sult ära võtta." See on selline asi mida olen ise päris karmide õppetundidega elult õppida saanud. Õpi endaga üksi õnnelik olema ja siis tuleb rahu. Kui on rahu, siis tuleb ka kõik muu.

Unista rahus,
J

Liigume nüüd!

On kätte jõudnud aeg, kus teha uusi otsuseid, liikuda kuskile suunas. Paigal seismine ei tundu enam olevat õige variant, kaua ikka saab jalgrattaga paigal seista ilma tasakaalu kaotamata?

Variante on palju, kuid hetkel olen mina löönud pallid kõikides suundades, mida näen enda jaoks toimivat. Kes palle hakkavad tagasi lööma ja kuidas, seda saame näha. Kaartidel on London, Kreeka, Austraalia, India.. mine kuhu tahad, aga süda kutsub ikkagi järgima armastust ja armastus põksub kõige tugevamini Londonis, sest see on maailma muusika pealinn ja seda vaieldamatult alati olnud minu jaoks ka. Muidugi olen ma selle mingitel hetkedel enda jaoks ära unustanud, aga tagasi mõeldes olen alati käinud neid teid, mis on muusikaga väga lähedalt ühenduses olnud.

Minu peas töötab White Bedroom Records väga successful record labelina ning see kirg on nüüd tagasi tulnud, thank god! Mõtlesin, et kuidas see küll võimalik, et asi millest olin kunagi nii vaimustuses lahkus minu juurest täiesti, aga ei, õnneks tuli tagasi tänu inimestele, kes usuvad sellesse rohkem kui minagi. Aitäh teile.

Meisterdan Janette Moon'i järgmist albumit/EP'd hetkel, ning olen väga excited, et jagada kõiki neid uusi lugusid, pilte ja videoid. That's just how I feel.

Taro kaardid, maalimine, muusika, sõbrad.. kõik need inimesed, kes on minu inimesed, aitavad mul siin maailmas paremini ja õnnelikumalt elada. Läbi nende ja läbi märkide, tunnen et olen tõeliselt armastatud ja hoitud. Läbi nende tunnetan seda põksuvat ja suurt teadvust/jumalat/loojat, kes nii hellalt oma lapsi oma hällis armastab.

Health is wealth,
J

Seis

On jõudnud kätte aeg, kus ma otsustasin, et tervitan sind uuesti.

Lugedes oma vanu postitusi sain inspiratsiooni ja motivatsiooni, et uuesti kirjutada oma elust. Palju on juhtunud, palju radu on läbi käidud... viimased 3 aastat. Kuidas seda kõike kokku võtta? Kuhu ma siis lõpuks välja olen jõudnud? Kas ma olen üldse kuhugi jõudnud või on see kõik lihtsalt üks kulg samal teel? Kas aeg on üldse edasi läinud või on kõik ainult näiliselt muutunud? Mis on üldse muutunud?

Küsimusi on palju, mõtteid on palju. Olen liikunud sügavamale kuid mitte piisavalt, et vaadata otsa veel kõige tumedamatele saladustele. Mitte piisavalt, et vaadata ausalt otsa oma kõige ausamale endale. Nägin eile unes, et jumal ütles, võtta peegel ja vaata endale otsa. Ma ei julgenud peeglit võtta, vaid kerisin ruloo alla ning panin sõrmed kokku ja soovisin unenäost lahkumist. Liikudes läbi must/valge prisma jõudsin mõne hetkega tagasi reaalsusesse, avasin silmad ja olin oma toas. Ei suutnud uskuda, et minus on ikka veel hirm vaadata endale otsa. Mida ma kardan? Miks ma seda kardan? Kas tõesti need on mingid ülemad jõud või on see lihtsalt mingi irratsioonaalne hirm? Ikka veel? Olen ju õppinud joogat ja olen ju käinud läbi omaarust kõik lapsepõlve halvimad mälestused, olen andnud andeks kõigile, kes mulle kunagi on haiget teinud aga ikka veel, ma kardan sügaval unes võtta kätte peeglit ja endale otsa vaadata?

Palju müstilisi asju on juhtunud viimase pool aasta jooksul, palju hetki ning kokkulangevusi, mis on tekitanud minus usu millessegi suuremasse ning nüüd tajun seda väga tihti. Inglid, märgid, tunded, külmavärinad, numbrid - kõik räägivad minuga, maailm suhtleb minuga omas keeles igapäevaselt. Kõik hingerännakud, mu meditatsioonid, unenäod, sügavad südame kabri keldris oldud hetked, maod, tiigrid, aasad ning lõputud valged väljad - kõik need on viinud mind sügavamale mõistmisele, et ma ei ole üksi ning ma ei ole kunagi olnud. Ma olen osa millestki väga suurest ja galaktika on osa minust.

Ma olen väike puu, piisavalt tugev ja paindlik ja ei murdu tormis, kuid noor ja toores. Aura pilti tehes saab teada ka oma alateadlikud elektromagnet lained ning mul võnguvad need palju kõrgemal kui teadlikud mõtted, ehk siis alateadlikult saan ma palju kõrgemat informatsiooni aga teadlikult jääb see mingi madalale vibratsioonile kinni. See ongi minu hetkeline avastuste rännak, sest oma alateadvust olen hakanud usaldama 100%. Mu unenäod on päevast päeva üles kirjutatud ning olen uurinud nende kaudu oma alateadliku infot. Kõik, mis sealt hetkel vastu vaatab on mõtlema panev, rahulik, kontrollitud kuid vahel on seal mingeid salakavalaid tumedaid jõude. Öeldakse, et mida sügavamale vaimsesse maailma lähed, seda rohkem tuleb ka tegemist tumedamate jõududega. Minu valgus on sügaval sees ning alateadlikud mustrid, kuidas kaitsta ennast ka. Nüüd saame ainult näha, mis järgmisena..

Tunne on, et midagi muutub varsti kardinaalselt, midagi kukub või läheb lahti. Mis see on, on ainult aja küsimus. Põnevad ajad.. olen öelnud juba kuid, et on, kuid eriti nüüd. Keegi ütles hiljuti õhtusöögi lauas, et mida vanemaks saad seda paremaks elu läheb. Pean nõustuma, kuid lisan.. seda huvitavamaks elu läheb, sest hakkad aru saama, et elu annab täpselt selle mida vajad, kuid ei anna kunagi seda mida tahad. Me oleme alati hoolitsetud ja meie need õppetunnid on vajalikud, et me suudaks minna uutele tasemetele.

Valgust,
J