The A Team

HEY

Esimesed päevad ülikoolis ja päike paistab ning mul on tunne, et ma olen juba meeletult palju targemaks saanud. Veab, et ma ei ole selline inimene, kes 9 korda mõõdaks ja 1 kord lõikaks, muidu ma ilmselt ei oleks julgenud siia tulla. Ma olen ikka see, kes 1 kord mõõdab ja 1 kord lõikab..või siis lõikan pärast 9 korda veel. Kui mu tuttavad ja sõbrad ütlesid, et vau nii julge sinust, et sa lähed.. siis nüüd ma mõtlen, et see ei ole julgus, mis mind siia ajas..see on pigem lollus, et ma ei teadnud millesse ma ennast mässin. Vahel on hea ikka 1 kord mõõta ja 1 kord lõigata. Ma loodan, et vanemaks saades ma mõõdan paar korda rohkem ja lõikan paar korda vähem.

Viimaselajal ma olen jälle hakanud karmasse uskuma. Kõik, mis sa teed, tuleb sulle kuidagi ringiga tagasi.. halvad teod ja head teod. Ma olen hoidnud oma karma heana ning isegi kui keegi on olnud minuga veidi ülekohtune, pole ma sellest heidutatud või hirmutatud, ma ikka naeratan ja loodan, et inimesed saavad ise oma vigadest aru ning kui nad ei saagi, siis maksab ilmselt karma neile kätte. Ma räägin seda sellepärast, et heade inimestega juhtuvad head asjad. Näiteks sain ma Eesti Kultuurkapitalilt stipendiumit, mis on päris suur raha. Eile ema helistas ja ütles, et tal on hea uudis! Ma ei osanud midagi sellist küll oodata, sest taotluse esitasin juba väga väga ammu. Ausalt, ma olen elav tõestus, et head asjad juhtuvad heade inimestega. Päriselt, olge head üksteise vastu.

Me oleme koolis nii palju rääkinud interneti download'imisest ja sellest, et minu generatsioon ei kujuta eriti ettegi, et nad peaksid muusikat actually ostma. Vanem generatsioon mõistab, sest and on seda eluaeg pidanud tegema ja tegelikult - see on normaalne. Nirvana aegadel oli normaalne maksta live eest 3.50 naela, nüüd maksad live kontserdi eest 35 naela ning kõik kurdavad, et miks live'id on nii kalliks läinud. No kus see raha siis peaks tulema kui kõik päevad läbi torrenteid downloadimas istuvad? Täiesti õudne tegelikult.. ja ega ma ise ka palju ei erine. Filmi- ja videomängutööstus palvetagu, et nendega sama ei juhtuks, mis tegelikult juhtub, aga nagu näha üritatakse alternatiivne leiutada, kuidas pääseda tagasi inimeste rahakottide juurde. Palju edu, kui keegi selle välja mõtleb - saab väga rikkaks.

Praegu sõidan rongiga kooli. Rongid käivad Marylebone'ist umbes iga 10 minuti tagant.. ning 5 korda päevas käivad "Main Train"id, kus on WIFI ja need on üliluksuslikud.. üritan alati nende peale ennast sättida, need on sama piletiga nagunii. Mulle meeldib, et ma tegelikult 'põgenen' Londonist 3 korda nädalas ja olen siin väikelinnas, kus ma ajan kõiki asju, näiteks käin postkontoris ja pangas ja poes, sest seal on kõike 1 ja ma tean, kus mis on ja kuhu minna. Londonis on väga keeruline leida isegi postkasti ning suurde poodi minekuks peab varuma vähemalt poolteist tundi. Normaalne.

Vaatasin eile Kings Of Leon'i filmi 'Talihina Sky' ja pean soovitama kõigile muusikutele ja mitte-muusikutele, sest see on päris äge ning kajastab tegelikult seda, kui raske on muusikatööstuses läbilüüa..põhimõtteliselt olid and staarid alles pärast 'Use Somebody' kirjutamist, mis on ikka suhteliselt pop ning and ise ka teavad seda.

Päike paistab mu ülikooli suurtest klaasakendest ja inimesed räägivad ümber mingitest imelikest teemadest. Järgmine loeng hakkab täpselt 26 minuti pärast ning nüüd jõuab veel alt ühe kakao võtta ja natuke väljas jalutada ning siis hakkab Music Industry Principles.

Remind it then! Good things happen to good people!

J

We wanted to be the sky

Tutvustan natukene Brick Lane'i tänavapilti, kus on nädalavahetusel suur suur vintage market. Homme seame sammud sinna poole ja lubame endale midagi head! (Need 2 pilti on tehtud mu bändikaaslase S'i poolt.)

Aga tsau!

See nädal on T vanemad koos oma sõpradega meil külas. Kokku on külalisi 6 ning päris äge on kui maja on rahvast õhtuti täis. Nad on meile nii palju sisustusasju ostnud, et kodu hakkab juba looma! Suurestoas enam ei kaja ja igalpool on mõnusam. Kui nemad siin on, siis jõuab endale kohale palju selgemalt, et me tegelt elamegi siin ja fakt, et metroo on täiesti tavaline ja kõik need karvased ja sulelised - täiesti igapäevane, aga nad imestavad kõige üle ja muidugi shoppamisest ei saa neil kunagi küllalt. Mul pole enam üldse kiusatust midagi osta, võibolla ma pole lihtsalt ammu seda teinud, aga siiski.. ma suudan täiesti tuima näoga Topshopist ja kõikidest muudest mööda kõndida. Tõsi, ükspäev käisin küll Urbanis mussi kuulamas, aga see oli siiski ainult muusika ja riiete poole ma isegi ei vaadanud!

Esmaspäeval kell 11 on esimene loeng, mis on Music Industry Principles. Ma olen täiesti kindel, et ma olen ikka õiget asja läinud õppima. Kui ma oleks läinud Music Production'it, siis ilmselt see oleks ka omamoodi lahe olnud, aga siiski kujutan ennast kunagi rohkem oma Record Company omanikuna, kui stuudios arvuti taga istuva inimesena.

Viimasel ajal olen taibanud, et kõik mida ma soovin, läheb peaaegu täide. Mitte ebareaalsed asjad, vaid asjad mis tegelikult on saavutatavad. Sellepärast korrutan endale pidevalt, et be-careful-what-you-wish-for, sest asjad, mida soovid ei pruugi tegelikult olla nii suurepärased kui äkk-mõttena tundus.

Ma enam ei mäletagi, mis tunne oli Tallinnas bussis istuda või vanalinnas jalutada, tundub kuidagi nii teine maailm. See jääb alati mu koduks(kõlab clichena eks), aga seda ei saa üldse võrrelda elamisega suurlinnas, sest siin on kõik kordades võimsam. Selline tunne nagu päike paistaks eredamalt ja inimesed oleksid kordades huvitavamad. Vahepeal mängin endaga metroos seda mängu, et vaatan kõiki inimesi, kes mu vastas istuvad ja siis otsustan, kes võidab mängu Minu-huvitav-lugu. Ehk siis kujutan ette, nendele näkku vaadates, kellel oleks kõige põnevam lugu oma elust rääkida. Enamasti võidab, kas mingi laps või siis väga vana mees prillide ja jalutuskepiga.

Vahepeal on hea tuju ja vahepeal mitte nii hea..vahepeal kimbutab haigus ja üks õhtu tuli eriti hull koduigatsus, et oleks äärepealt kohe lennujaama poole sõitma hakanud. Kerge see siin olema ei hakka, aga asjad hakkavad järjest rohkem paika loksuma. Sissetulekud hakkavad stabiliseeruma ja saab juba lõdvemalt võtta ning polegi tunnet, et peaks vanematele helistama, et raha küsida. Jõulud pole kaugel ja me juba kõik ootame neid mingis mõttes, samas kõik see kooli algus ja uued inimesed..mitte mingil juhul ei tahaks, et see aeg kiiresti mööduks!

"If I got you, I don't need a parachute."

First day

/////////////////FIRST DAY AT UNIVERSITY////////////////

Ulmeline oli täna istuda seal sisehoovis ja juua kohvi. Sisehoovis, millest ma aasta tagasi vaatasin pilti ja mõtlesin, oh, KUI äge oleks seal olla! Ja nüüd istun seal ja joon kohvi.. dreams DO come true!

Hommik algas muidugi raskelt, sest ärkama pidin 7. Üheksaks ma siiski kooli ei jõudnud ning seega jäin ka esimesest sissejuhtusest ilma. Olin suhteliselt lost seal ja kõndisin seal linnakus ringi, mis on nii huge, et ühest punktist teise jõudmine võtab aega 20 minutit. Samal ajal kui ma seal abitult ringi rändasin, siis tuli mu juurde üks härrasmees, kes küsis väga lahkelt, kas vajan abi. Ütlesin talle, et ma olen completely lost ja mul pole õrna aimugi, mida ma tegema pean või kuhu ma minema pean, haha! Ta natuke muigas, suunas mind uue hoone suunas ja jalutas minuga kaasa. Kui jõudsime põhihooneni, siis kargas kuskilt välja mingi naine, kes ütles talle, Head Master..ehk siis see mees oli meie kooli direktor ning hiljem sain teada, et ka see mees, kes kõik kursused kokku on pannud ja kinnitanud. Täiesti normaalne, et ma lihtsalt tema otsa sattusin. Võis olla päris hea esmamulje..mina, kadunud keset ülikooli, totu ja lisaks veel hilineja.

Meie esimene kursuse session oli eriti äge ja hetkel, kui meie kursuse juhataja rääkis oma backround'ist ja pani youtube'ist esimesed lood, mis on tänu temale kuulsaks saanud, vajus mul suu lahti ja ma taipasin, et ma olen täpselt õiges kohas!! Tema sõbrad on nt. Robbie Willamsi manager ja kõik, kes üldse praegu turul midagi teevad. Ta mainis veel, et tegelikult kõik teavad kõiki ning asi on väga lihtne..sul peab lihtsalt õnne olema. Ta sõber avastas James Blunt'i ja sai tänu sellele miljonäriks. Ta rääkis Adele'st ja digitaalmuusikast, turgudest üle maailma ja mis kus müüb ja kuidas teada, mida tarbija tahab, kuulab või ostab. Maailmas on praegu 2 riiki, kus füüsilise plaatide ostmine on suurem kui interneti downloadid.. Saksamaa ja Jaapan. Ta ütles, et see on muutumas, aga hetkel on see nii. Ta on mu Personal Tutor ka ning ta mainis, et kui on ÜKSKÕIK milline probleem, siis tema juurde TULEB sellega kindlasti tulla. Ta ütles, et vahepeal teeme tunde pubis, sellepärast, et siis on lõbusam ja kes ei tahaks kõrvale pint õlle juua, haha.

Üks meie 3'mest õpetajast on Tricky manager ning omab oma plaadifirmat.

Siin on mõned artistid, kelle ta avastas ning need lood, mis on nüüd maailmakuulsad.

One life stand

Ma ei suutnud enam oma vana blogi template'iga olla, niiet tegin uue. See vana oli liiga 'yee London'..selline fake London. Tegelt London on hoopis teine kui see alguses tundub.

Muidugi! Ma sain endale Macbook Pro tänu oma kallile vanaemale, kes otsustas mind äkitselt toetada. Mu isa naeris selle peale ja ütles, et küll mul on palju fänne! Ta on kategooriliselt keeldunud mulle mac'i ostmast, sest ta ei saa aru miks on vaja 4 korda rohkem maksta ühe läpaka eest..kui saab ka palju odavamalt. Ma ei julge isegi hingata oma Macbook'i peale ja iga kord kui ma aevastan, lähen umbes 2 meetri kaugusele, haha. Selle pakist välja võtmine oli ikka täiesti-lõpp kui hea tunne. Esimest korda sisse lülitada ja ma lubasin endale kunagi, et esimene plaat mida ma oma uues arvutis vaatan, on S ja E tehtud plaat, mis nad mulle mu lahkumispeol andsid. Väga väga igatsen oma sõpru. Igatsen seda positiivsust ja põnevust. Me olime alati nii spontaansed ja kõige ägedamad..

Homme on esimene koolipäev! Kell 9 pean olema koolis, ehk see tähendab, et pean ärkama umbes 7, et minna metrooga Marylebone'i ja siis sealt rongiga High Wycombe. Meeletult põnev on hommikuti reisida lihtsalt.

See nädalavahetus me ei käinudki kuskil peol, sest reedel tegime O'ga kodus chilli õhtu, sest T oli tööl ja laupäeval olin mina tööl. See töötamine seal klubis on ikka mega naljakas. Ma juba tajun biiti, aga samas iga laupäev on ka midagi uut. Eile küsiti sellist jooki nagu Skittlebomb ja siis ma olin väga väga segaduses ja palusin tal selgitada, lõpuks saime kahepeale selle joogiga hakkama. See klubi oma megasuur, 3 kordne ja umbes 8 baariga, kus igas on 4 inimest. Mina olen nüüd ühes väiksemas baaris, mis on otse kui uksest sisse tuled, ehk siis ma olen esimene, keda nähakse ja tullakse kõikvõimalikke asju küsima.

Nüüd saan jälle hakata mussi tegema ja see on kõige parem!

Loodame, et järgmine nädal tuleb vägev!!!

J.

Now's the only time I know

Heya heya heya heya heya heya heya heya!

Sain lopuks oma ratta katte! Ootasin seda juba mitu nadalat ja tana motlesin, et okei, nad pole ikka veel helistanud, lahen kohale ja uurin asja. Laksin sinna ja siis juba see must mees, kes seal muuja oli :"Hey Janet! If you think I've forgot about you, you are wrong!" Ta naitas ratast ja arutasime, mida teha sellega, et uhte pedaali polnud. Ta soovitas mul minna Roman Road'il asuvasse rattapoodi. Laksin siis ratas kaekorval sinna ja tuli valja, et neil polnud lihtsalt pedaale. Laksin siis Cambridge Heath'i juurde uut poodi otsima. Vaatasin, et imelikult palju inimesi ratastega, okei..lahen vaatan, mis teema on. Seal oli avatud eile uus ratta pood ja koik oli veel lahti pakkimata. Sobralikud poisid panid mulle uued pedaalid ja uue ketihoidja ja uued pidurid, sest nad olid veits mures mu ohutuse parast nende piduritega ja kusisid, kuidas ma veel elus olen. Onneks ma polnud selle rattaga soitnud. Nad isegi pumpasid mu kummid tais! Astusin poest valja ja voila! Oma ratas! Aega v6ttis, aga asja sai. Laksin tagasi sinna second-hand poodi ja naitasin neile seda iludust nuud! Nad v6tsid mult 10 naela veel vastu, sest ma maksin nende varuosade eest ka. Voit minujaoks! Mu ratas on helesinine, sadul on pruun vintage ja kummid on valge-mustaga. Varsti naitan pilti!

Tana on paev, kui me maksame oma uuri. Ma lihtsalt ei taha seda tunnet kirjeldada, kui sa naed seda raha oma kontol ja sa tead, et homme on see juba Abdul'i kontol, kes on meie landlord ja kellel niigi on palju raha..ta on lastearst nimelt. Aga mis teha, elu on selline.

Olen saanud veel paar toopakkumist, aga mitte uhtegi kohta, kuhu ma ise oleks vaga vaga tahtnud. Kaisin ukspaev Broadway Market'il jagamas ja seal oli nii palju armsaid ja vaikeseid kohvikuid-raamatupoode, kus inimesed istusid oma Mac'idega ja joid kohvi/teed/mahla soid oma oko tooteid, soundtrack'iks Adele.

Seda ma oleme juba oppinud, et Londonis muud moodi tood ei saa, kui pead valetama oma CV'sse.. ja mitte vahe, vaid ikka korralikult, sest muidu sind uldse ei voeta jutulegi. Londonlased on ikka sellised lahterdajad ja peavad inimesi raamidesse suruma oma kusimusega: "Where are you from?" Parast vastuse kuulmist tuleb kusija nakku selgus ja ta kohe teab millisesse kasti sind paigutada oma ratsionaalses mottemaailmas. Eestlased on kastis - aa jaa ida-eurooplane, venelane, ungari on teil lahedal eks?, bulgaaria ka?, te olite kunagi bosniaga uks riik? Selleparast uritan valtida sellele kusimusele vastamisest, sest ma ei soovi olla mingis kastis, aga ilmselgelt nii ei saa, vahemalt nende arust. Kui sa sellele kusimusele ei vasta, siis inglane arritub, laheb narvi ja ei jata sind rahule enne, kui ta teab et sai sind raami suruda, yess!

Valjas on soe, kardiganiga on monus ja mantlit polegi vaja, nagu suvi oleks jalle tagasi tulnud. Esmaspaeval hakkab Freshner's Week ehk siis registreerumine ulikooli, student id saamine, tutvumine teistega ja esimesed sissejuhatavad loengud! Appi, ma kardan nii vaga neid inimesi!

Olen juba Londonist palju rohkem aru saanud. Kuidas siin kaib see eluke, mis siin tehakse ja kuidas siin ollakse. See on eriti monus, et kedagi ei huvita. Praegu uks vaike must poiss vaatab mu arvuti ekraani ja mind vaheldumisi ning naeratab siia postituse peale. God bless him.

Kaisin Bricklane'il olevas Rough Trade'is, mis on siis megasuur plaadipood, kus on lava ja stuudio ja photobooth ja..oeh. See on lihtsalt maailma agedaim koht. Kahjuks nad tootajaid ei otsinud aga seal on nii chill. Varsti ostan endale vinuulimangija ning siis olen seal poes pohiklient! See pood on mu lemmik koht Londonis, hetkel. Seal poes on teadete tahvel, kus k6ik riputavad kuulutusi ules ning seal otsiti mingisse bandi lauljat, ma votsin selle lipiku sealt ja siis motlesin, et kuulan siis mis nad teevad. Nad on actually paris agedad, midagi nagu the xx ainult veits karmimad kitarrisoundid aga selline age kulmus ja mustika ohkub sellest. Ma saatsin neile meili ja lingid, mis ma varem teinud olen. Nad lubasid septembri lopus uhendust votta ja siis vaadata kuidas, millal ja mis.

Uhesonaga, koigest tuleb kinni haarata..that's my life, youknow..now or never..haha.

J.

There is a light that never goes out? Is there?

See naine on eriti fantastiline minu arust!

life goes by under London's sky

Tere.

Olles saanud just shoki, hakkan kirjutama blogi. Nimelt meie kallid rootsi sobrad on pannud pildid oma FB'i, kus me oleme ka T'ga peal ja need on nii naljakad. Kahjuks need ei kolba avalikustamisele, aga ma siiski pean valjendama oma shoki-seisundit.

Eile kaisin endale ratast ostmas. Mul oli juba ratas valja valitud, aga neile oli eile 1 uus tulnud, mis oli helesinine ja eriti ilus vintage suure sadulaga. Sellel oli kull 1 pedaal ja tagumised pidurid puudu, aga nad lubasid ara parandada ja siis helistada. Maksin pool rahast ka ara, et oleks ikka kindlustatud, et mina saan. Nad tegid mulle hea hinnaga, sest see oli uus seal ja uued on tavaliselt 90-120 naela ja ma raakisin sellele mehele seal, et mul pole uldse raha ja ma oleksin nous selle eest 80 naela maksma. Ta tegi 10 minutilise kone oma bossile ja utles, et okei, tana sul veab! I like! Meil on siin veel nii paljudel turgudel kaimata ja nii palju on veel tegemata, see tundub nii ponev. Bricklane on meil labi kammitud, aga sinna tahaks ikka rahaga minna, window shopping vintage poodidesse on veits nukker.

Klubis tootada on ka ikka paris naljakas. Populaarsemad joogid on jaagerbomb, vodka redbull, vodka lemonade, sambuca, sour apple shot. Hoopis teine teema kui Eestis. Vaga vahe juuakse siidrit voi olut, mis meil on kuidagi populaarne. Avastasime, et East-Londonis mitmes poes muuakse KISS ja FIZZ siidrit, oh seda onne, kui seda avastasime. Vahepeal parast pidu on ikka uks kulm Kiss siider nagu taeva onnistus, hah.

Nii nii varsti hakkab kool ja nii nii ponev. Tood mul ikka veel ei ole peale selle klubitoo ja mu ulemus juba riidles muga, et miks mul pangakontot ei ole, et ta tahab mulle palka maksta, haha. Ma tootan seal klubis, aa see on Infernos Clapham, pohibaaris, ehk siis teised baarmannid on 3 aastat juba seal olnud ja nad panid mu sinna, sest ma nagin esinduslik valja ja tundusin vist kiire oppija. Nad on minuga hasti sobralikud ja toredada ja aitavad alati. Tippi sain ka ukspaev.

Londonis on see, et kui sa midagi tahad, siis pead kusima, sest koik ikka pigem tahavad tommata sind. Kui poest antakse raha tagasi, peab alati kontrollima. Kui tahad tippi saada oma ulemuselt katte, pead kusima, sest tal ju hea meel kui talle jaab rohkem. Siin ei anta kellelegi mitte midagi heast sudamest.

Tana ohtu on meil pannkoogi ohtu! YEY

The Recluse

Ongi j2lle k2es aeg t2ita blogi!

Tere taas k6igile, kes lainel. Oleme vahepeal avastanud Londonis oma lemmik kohti. 8ks 66sel mul ei tulnud und ja hull energia tuli sisse ja ma ajasin k6ik oma tubadest v2lja ja me l2ksime 6isesse Londonisse trippima. Tegelikult eesm2rk oli leida katust, kust saaks linnatulesid vaadata. Selle asemel leidsime maailma lahedaima pargi, koos eriti 2geda m2nguv2ljakuga ning veetsime seal m6nusalt aega. Koju tulles olime nii v2sinud, et k6ik j2id kohe magama. Eile k2isime Bethnal Green Gardens's l6unat s66mas, mis kodust kaasa pakkisime. Mul on nii kahju, et mul pole millegagi j22dvustada neid hetki, et ma saaks blogisse 8les panna ja nii, aga 8hel heal p2eval, ma luban, et on!

Eile avastasime k6ik, et meie pangaarvetel on umbes 5 euri k6igil ja me ainult naersime selle 8le. Muidugi p2rast seda tuli paar e-maili vanematele. Vanaisa kandis mulle ka raha, et ma saaks ratta osta! Meie t2naval on eriti lahe "2nd time around" pood ja seal on nii 2gedaid rattaid. Ma kardan seda liiklust ainult natuke, muidu oleks rattaga mega m6nus, sest n2dala travelcard maksab v2hemalt 30 eurot ning seda on nii kulukas osta, pisar tuleb lausa silma. Homme l2hen j2lle sinna kluppi t66le ja saan selle palga ka kunagi, kui pangakaardi saan. T2na k2isin siis pangakaardi saamiseks intervjuul ja l6puks ei saanudki, sest mul pole proof of addressi ehk siis mingit arvet v6i koolikirja, mis t6endaks et ma seal elan. Selline peavalu! Ilma pangakaardita ma ei saa palka k2tte. K6ik on nagu 8ks suur circle ja sinna on nii raske sisse murda. Eestis on k6ik hea lihtne. 8ks kl6ps ja k6ik on olemas. Siin peab k2ima iga asja jaoks intervjuul ja tegema sada erinevat asja..uh!

T2na on nii palav, reaalne Barbados. Hispaaniasse pole vaja minna. Eile v6tsin oma aias p2ikest ja nii hea oli. Just niideti muru ka meie sisehoovist, niiet oleks mul vaid vesi k6rvus sulisend, ma oleks reaalselt Rivieras!

Iga p2ev tekib siin mingi hetk, kus ma olen nii mega 6nnelik, et ma siin olen ja siis tekib 6htuti see hetk, et tahaks koju. T2nasest alates me ei ostnud enam travelkaarti, sest see m6ttetult kallis. K2isime jala..pole 8ldse nii hull, kuigi selle kuumusega v6tab l2bi k8ll.

Head kooli ja 8likooli algust k6igile! Minu kool hakkab 26. september ja ma olen juba v2ga p6nevil! Loodan, et k6ik on 6nnelikud oma valikutega nii Tallinnas kui Tartus ja see peaks tulema 8ks lahe aeg. V2hemalt k6ik m2letavad seda alati oma noorusp6lvest k6ige eredamalt!

Kreemitage siis k88narnukke ka ja olge r66msad,
kui midagi l2heb halvasti, siis midagi peab j2lle h2sti ka minema!

Much love,
J.