Tere..
Ma tean, et ma pole mega ammu kirjutan. Mul pole olnud kuidagi üldse motivatsiooni midagi kirjutada, kuigi ma tean, et peaks.
Vahepeal on palju asju juhtunud, samas ei oska panna maha mingit märki, mis siis nüüd täpselt juhtunud on. 11 päeva veel elada O juures Dalstonis ja siis kolime A ja E'ga meie Shoreditchi korterisse sisse. Ma ei suuda ära oodata oma tuba ja oma luba, suurt voodit ja palju ruumi. Ühesõnaga, sellest ajast saati kui ma Eestist tagasi tulin ei ole mitte midagi oluliselt muutunud. Olen lihtsalt hästi palju järgi mõelnud ja üritanud aru saada, mis siis peaks tegema ja kuidas kõik olema peaks aga selline tunne, et iga kord kui üritan seda sasipundart lahti arutada, läheb see veel segasemaks. Ma tean, et ühel päeval saab kõik jälle joonele, lihtsalt ma ei kujuta ette millal.
Mul on nii palju mõtteid peas ja ma ei tea, kust kinni hakata ja millest alustada. Ma ei kujuta ette, kas mul on olnud elus kunagi nii segast aega kui praegu - see et mitte midagi pole kindlat ja ma ei tea ise ka enam, mis on õige või mida mu süda tahab. See on nii tõsi, et kohe kui sa saad midagi, mida oled kaua aega tahtnud, ei taha sa seda enam, sest võlu on kadunud.. ükskõik millest ma siis ka ei räägiks. Ma ei taha üldse istuda niisama ja vaadata kuidas aeg mööda läheb ja sujuda kaasa tegelikult. Ma tahaks ise teed teha, aga midagi on nii paigast ära, et ma ei tea enam kuidas isegi alustada. Ma ei tea, mida mul on vaja. Ilmselt mul on vaja oodata nädal paar kuni kool hakkab, kuni kolin oma kohta ja kui leian töö. Ilmselt siis tuleb motivatsioon ja energia tagasi.. ma loodan. Peab tulema.
Viimasel ajal on see ka, et ma olen nii palju rohkem hakanud hindama ausust ja siirust. Olen näinud ja kohanud nii palju inimesi, kes valetavad või üritavad mängida midagi kes nad absoluutselt ei ole, et jätta endast mingi teatud mulje. Tahaks neilt küsida lihtsalt, et milleks? Kellele seda vaja on? Kas te arvate et keegi ei saa aru ja te petate kõik ära? Ei peta te kedagi nii lihtsalt. Inimene näeb ainult 95% asjadest mis tegelikult ta ümber on, sest meie silmad suudavad näha ainult 5% sellest maailmas mis tegelikult ümbritseb meid. Jah, intuitsioon on üks asi, mis mul siin on vuhinal arenema hakanud.
Ma rääkisin nii palju endast samas mitte midagi väga informatiivset, sest tõesti - selline tunne nagu vesi oleks laiali lammutanud mu liivalossid ja ma ei saa aru, kas need liivalossid olid päriselt või oli see kõigest illusioon.. või mis üldse toimub!?
Ma loodan, et te olete õnnelikud, ükskõik siis, kus te ka poleks ja mida te ei teeks. Kirjutage mulle! Mulle meeldib ülekõige saada kirju :)
J. xx
