Where I end and you begin

Vaatan praegu oma koduarvutist pilte ja mõtlen, et see aasta on olnud nii nii nii ulmeline aasta. Mida kõike juhtunud ei ole ja kus igalpool ma ära käinud ei ole. Ma tavaliselt valin iga aasta lõpus oma 'aasta lemmik inimese', kes on mind sel aastal eriti palju mõjutanud või aidanud..ma ei teagi kuidas täpselt, aga ilmselt kuidagi müstilist moodi. Hakkasin mõtlema sellele nüüd ka ja ma ei suuda valida, sest nii palju inimesi on mind toetanud ja aidanud läbi nende suurte muutuste, kes on olnud toeks vaimselt ja kes on olnud toeks füüsiliselt. Kõik mu lähedased, sõbrad ja tuttavad on see aasta nii suure panuse andnud minuarust, et see oleks lihtsalt kõige ebaõiglasem kedagi eraldi välja tuua, sest ma võiksin kõigile anda karika ja teha suure kummarduse selle eest, et nad lihtsalt on olemas olnud ja mind kuidagi omamoodi vähekene jälle edasi aidanud. Mõni on kirjutanud mulle paar lauset, mõni paar kirja ja mõni inimene on talunud mind päevast päeva Londonis või mõni on mind Eestis päevast päeva tagasi oodanud.. mitte kedagi ei saa võrrelda, sest igal ühel on olnud oma oluline roll, sest see aasta on olnud kõige keerulisem ja raskeim aasta, mida ma üldse olen pidanud elama oma elu jooksul. See on siiamaani veel keeruline ja ma ei tea siiamaani, kas ma olen seal, kus ma tahan olla ja ma pole mitte millestki kindel. Ma ei oota enam mitte midagi, ega looda, vaid lihtsalt elan päev korraga ja vaatan, mis saab. Mis saab minust, kui ma enam ei tööta pidevalt mingi suure suure eesmärgi nimel. See ei tähenda, et ma annan alla, aga ma lihtsalt ei jaksa enam otsida midagi suurt ja vägevat, sest seda ei ole. Üksi oleks igatahes kõike seda raskem teha ja täna jõululauas ma taipasin, et mul on tegelikult siin kõik, mida ma vajan, aga ma otsustasin minna ja hüpata pea ees tundmatusse, mille eest ma muidugi endale tänulik olen, sest riske peab ju võtma. Tõestasin endale, et ma sain hakkama sellega. Ma sain hakkama Londonis elamisega ja ma tulin endaga toime. Nüüd ma olen nii palju targem ja võiksin kirjutada ilmselt romaani, mida ma kõike endaga valesti olen teinud, aga mis on mind tegelikult lõpuks kuhugi palju paremasse kohta välja viinud. Ma olen praegu jälle kodus ja mitte miski ei tee mind õnnelikumaks, kui siin olemine. Siin linnas olemine, teadmine, et kõik mu kallid inimesed on 20 km raadiuses ja see, et ma tunnen ennast nii värske, rõõmsa ja heana.. see on lihtsalt maagiline..puhkus.
2011 kokkvõte: kooliasjade ajamine, lõpuetendus, London, Amsterdam, lõpetamine, Jaanipäev Väänas, sünnipäev, Rapla-tripp, London, Tallinn. Ja aastalõpp sõbradega Londonis. Ja nii see elu käibki.

Lights will guide you home

Viimasel ajal pole asjad üldse hästi läinud ja ma ei teagi, mis asi see nüüd täpsemalt mulle kätte otsustas maksta või siis ette maksta..ehk siis varsti tuleb midagi head, loota ju võib. Ühesõnaga töölt öeldi mulle laupäeval, et kui ma jõuludel ja aastavahetusel tööl ei ole, siis nad peavad uue inimese võtma. Ma tegelikult rääkisin neile juba oktoobri kuus ja siis oli ok, et ma lähen, aga tundub, et nad muutsid meelt. Mis seal ikka. Kurb oli natukene, aga tuleb uus ja parem koht. Kuidas nüüd öeldaksegi..kui sulgub uks, avaneb aken või siis 'their loss'? Nojah, võib ju ennast lohutada sellega. Mul oli pühapäeval suht halb tuju selle kõige pärast ja kõik tundus nii masendav, lisaks sadas terve päeva vihma ja üldse see oli üks nendest päevadest kui lihtsalt kõik asjad tunduvad nii mõttetud. Esmaspäeval oli juba kõik parem, kool teeb millegipärast alati kõik paremaks, ma ei tea, kas need on need inimesed või lihtsalt tulevad uued asjad peale ja kustutavad vanad halvad mõtted.

Ma tegelikult arvan, et kõik oligi liiga kaua 'hästi' olnud ja millalgi pidi tulema mingi muutus. Või tegelt..ma kunagi mõtlesin endamisi, et tahaks uut tööd ja äkki jälle 'the secret' toimis ja võttis mind kuulda ja korraldas maailma niimoodi, et ma enam seal ei töötaks. Tegelt igal halval asjal on mitu head külge ja see on lahe. Ma saan nüüd vaadata mingeid palju ägedamaid kohti, kus töötada, sest ma juba tean, kus mis ja mida vaadata. Ma ütlen, see endast välja kirjutamine aitab, sest see teeb kõik asjad palju selgemaks ja ma polegi lõpuks enam nii kurb kui enne võibolla.

Üks õhtu ma mõtlesin, et see ülikoolis käimine kuidagi paneb kõik nii paika. See nagu on mingi suur suunamärk, mis näitab suunda ja kuna see on nii kindel, siis ma hakkasin täiega kartma, et kas see ongi see mis tegelikult minust saab? Alati on koguaeg olnud see situatsioon, et nii-palju-aega-on-otsustada, aga nüüd järsku on kõik kuidagi ühel kindlal suunal ja see on hirmutav. Mis siis kui see ei tee mind õnnelikuks? Ma olen nii kindel, et ma pean elama oma elu täpselt nii nagu ma seda kõige õigemini ja paremini ette näen mu enda jaoks, aga ma ei tea.. vahepeal on jälle selline tunne, et ma kaotan selle kõige õigema suuna endajaoks ja kõik läheb oma teed..kuhugi täiesti vales suunas.

Nädalavahetusel tegelt oli häid külgi ka, näiteks see, et mu kaks väga kallist inimest Eestist olid mul külas ja see tekitas jälle hea tunde, et mul on ikka veel need inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin nii väga palju. Seda pere tunnet ei suuda vahel ikka miski muu ületada..ja sellepärast ma igatsengi nii väga koju ja maale, et kallistada ja näha häid inimesi enda ümber, süüa kõik koos ja tunda piinlikust selle üle, et keegi ühtegi luuletust ei oska lugeda. Ma loodan, et lumi tuleb jõuludeks maha ikka. Täna on juba kolmapäev ja ma lähen reede vara-hommikul koju, mis on tegelikult nii kohe-kohe. Lennukisõit tuleb üle elada ja siis on kõik chill!

Ja ongi käes see hetk, kus ma istun viimast korda rongile ja sõidan kooli see aasta! Polegi nagu usutav. See pool aastat on nii kiiresti läinud, et tundub naljakas seda isegi kirjutada. Aitäh kõigile, kes on jälginud mu blogi - lugenud, kommenteerinud ja innustanud mind seda kirjutama. Ilusaid jõule ja ägedat aastavahetust kõigile siis. Näeme järgmisel aastal ka ?!

Ja aitäh Coldplay, et sa kirjutasid nii ilusa laulu nagu 'Fix You', sest lights do guide you home...

Leave nothing on the street to explore

Kuna me koolis peame olema koguaeg kursis, mis toimub pop-maailmas, lugema 24/7 kõiki muusika väljaandeid ja kui keegi esmaspäeva hommikul ei tea, mis nädalavahetuse jooksul maailmas toimus, on põhimõtteliselt out. Ma olen sunnitud kuulama ja arutama kõigi praeguste pop-artistide üle..niiet ka sunnitud neid kuulama, mida ma väga ei naudi, aga ma pean tõdema, et Lady Gaga 'Marry The Night' on minumeelest üks selle aasta parimaid pop laule, sellepärast panin selle selle postituse taustaks ka. Pole varem nii populaarset muusikat oma postituste taustaks kasutanud, niiet pakun vaheldust.

Eelmine nädal olí esimese essee tähtaeg, milles pidin rääkima manager'i ja artist erinevatest suhtlustasanditest, lepingutest ja kõigest, mis puudutab üldse seda suhet. (esseed saab lugeda siit: http://www.scribd.com/doc/74780817/Manager-and-Artist-relations-essay)Hetkel tegelen juba järgmise essee kirjutamisega, milles pean kirjutama kolme erineva muusikakompanii struktuursti, integratsioonist, globaliseerumisest, sünergiast ja konvergentsist. Tegin endale kondikava valmis, nüüd on vaja vaid lihast treenima hakata. Mäletate, kui ma tegin videopostituse, et ma ei kujuta isegi ette, et ma kõik need asjad ära kirjutan ja nüüd.. ma kirjutan neist asjadest. See tundub nii haige ja imelik. Ma ei suuda siiamaani veel täiest objektiivselt tegelikult hinnata seda muutust, mis minus on toimunud aga ma tean, et midagi on teistmoodi. Ma olen lihtsalt nii palju targemaks saanud ja nüüd ma mõistan, kui hullus pimeduses mina ja kõik teised muusikasõbrad kompavad. Nii palju uskumatuid fakte ja sündmusi, mis annavad nii palju mõtteainet.

Kolmas essee ootab ka kohe kirjutamist, mille teemaks on ühe muusika zanri põhjalik teoreetiline analüüs ehk siis viimase 40 aasta vältel tekkinud muudatused selles zanris ning nende põhjused, sümbolid, käitumismaneerid, tehnilised reeglid, ideaalid jne. Ma valisin zanriks post-rock'i, sest minuarust on see väga huvitav zanr väga paljude 'kirjutamata' reeglitega, aga siiski reeglitega, sest miks muidu post-rock inimesi väga sürrideks peetakse. Kui ma selle ühel ilusal päeval valmis kirjutan, siis panen selle ka üles, et saaksite lugeda. That's called spread-the-knowledge.

Laupäeval juhtus tööl nii palju naljakaid asju. Seal käib nii palju imelikke inimesi, keda mujal kunagi ei kohta. Viimasel ajal olen hakanud märkama seda suurt vahet põhja ja lõuna Londoni vahel. Thames'ist põhja pool on kõik palju soliidsemad, kunstilisemad ja tunduvad intelligentsemad. Lõunas on kuidagi väga teistmoodi kõik. Inimesed juba metroos on nii imelikud ja käivad hoopis teistmoodi riides kui põhjas. See on nii huvitav kuidas järsku metroos vahetuvad kõik inimesed ja see muutus on veel nii kontrastiline. Igatahes, laupäeval tööl. Mul on tööl oma 'kodubaar' nüüd, kus ma töötan iga nädalavahetus ja ma töötan seal koos ühe poola tüdrukuga, kes on alati hästi vihane kõigi peale, sest kõik küsivad hästi palju lolle küsimusi ja siis ma alati naeran ta üle. Vahepeal kui tal midagi vaja on, siis ta karjub mind üle baari, aga ta hääldab nii naljakalt mu nime, et ma peaaegu kunagi ei saa aru, et ta minuga räägib.

Reedel oli meil kodus esimene 'house-party' ja inimesi oli isegi oodatust rohkem. Terve alumine korrus oli rahvast täis ja kõik tegelesid erinevate asjadega, kes tantsis keset elutuba, kes istus shisha nurgas ja kes oli üldse üleval korrusel päris out'is omadega. Õnneks kõik jäi terveks ja pidu lõppes enne hommikut. Pärast külaliste lahkumist sai M'i jalg veits vigastada, sest ta ruttas trepist alla ja komistas õnnetult - ilmselgelt paar promilli mängisid ka oma rolli. 2 päeva oleme mõelnud, et kas peaks traumapunkti minema, aga praegu on tal juba päris okei, kui mitte arvestada seda, et ta väga kiiresti ei liigu.

Eile ööse kell pool 4 sai lõpuks see kuu aega kestnud salvestus-sessioon läbi, sest M'l oli tänaseks vaja 3 oma lugu kirjutada ja salvestada ning viimased lihvid said veel eile öösel rutates tehtud. Nüüd on natuke aega rahu ja saab öösiti vähemalt magada.

Mul on täiega dilemma selles suhtes, et kas ma peaksin järgmine aasta High Wycombe'i kolima, et keskenduda rohkem koolile ja õppimisele. Sellel on palju plusse nagu näiteks see, et ma saaksin ülikooli välistest tegevustest rohkem osa võtta ja ma elaksin rohkem selles õpi-keskkonnas. Samas ma ei kujuta ette, et ma pean minema õhtuti magama ja kui mu und ei ole, et ma lihtsalt passin lakke ja tunnen ennast maailma kõige üksikuma inimesena üldse. Siin kodus on ikka keegi, kes juttu rääkida ja alla teed tegema minna. Ma ei kujuta ette, kas ma oleksin üldse kõik selle siin üle elanud, kui ei oleks neid oma inimesi siin ümber. Kõik kes tahavad kuhugi õppima minna välismaale..või tööle, siis mina ütlen oma kogemusest, et üks sõber peab vähemalt olema, sellepärast, et muidu avastad ennast varsti hetkest, kui sul on kõik halvasti ja pole kellelegi sõnumit saata ega helistada, sest kõik on edasi oma eludega läinud..

..ja nüüd karjutakse teisest toast "JANNUuuUUuu", nii et sinna ma ka kaon!

J.

Black and grey, fade away

Nii naljakas, et see ongi mu kodu siin. Mul ei ole enam rohkem kodusid. Mul on mu vanemate kodu Silgu tänaval, aga see pole enam nii "minu". Siin on mu raamatud, voodi ja kõik, mis teeb selle päris minu enda omaks. Kõik asjad on ise ostetud ja kõik on nii nagu meie arvame, et oleks lahe.

Vahel jõuab see kohale, et sõpradega on ikka eriti lahe koos elada .. need päevad läbi kestvad naljad, kus keegi ehmatab kedagi või teeb mingi eriti debiilse nalja, teeb kedagi järgi või käib kõigi tubades, et näidata kuidas terve lõug on ketsupine. Me oleme lihtsalt kõik koos siin nii debiilsed, et see on lõppude lõpuks nii naljakas. Öeldakse, et sa jääd nende inimestega alati lähedaseks, kellega koos sa oled elanud, sest näed neid hoopis teistmoodi kui teised. Ma olen õnnelik tegelikult, et need ajad on käes ja nii palju neid aegu on veel tulemas siis kui uued sõbrad tulevad siia meie juurde ja vanad leiavad oma tee ja lähevad edasi, aga meil on alati nagu üks koht, kuhu kõik võivad alati tulla.

Me oleme üksteist nii teistmoodi tundma õppinud, teame täpselt kuidas keegi midagi teeb, kaua magab, kuidas hommiku käitub, kuidas õhtu käitub, mida sööb, millal kodus ei ole. See kõik on kuidagi nii äge, et sa näed tegelikult täiesti teisest küljest oma sõpru, kellega varem sai ka palju aega koos veedetud, aga mitte nii, et iga hommik jälle sama nägu tuleb su toa uksele ja narrib sind, sest sa magad väga debiilses asendis või räägib mis ta unes nägi. Ja ma küll pole tüdinenud. Vahel tekivad hetked, kus uksed pauguvad ja keegi on kellegi peale nii vihane, et sellist pinget on tunda õhus, et mõtled kas nüüd tuleb keegi bazuukaga või mitte. Aga siis tuleb keegi jälle rõõmsalt ja ütleb, et "mõelge nüüd, te täiustate üksteist!" Siis kui keegi seda ütleb, siis ollakse ikka vihane, aga kaua sa ikka oled vihane inimese peale, keda sa tead, et sa näed homme ja ülehomme ja üle ülehomme. Vahel on kõik nii väsinud, et lamavad koridori põrandal ja vahel on kõik ühe inimese toas ja räägivad, mis toimub. Vahel teeme big-band'i köögis kõigi pottide, pannide, kahvlite ja nugadega, mis kellelgi parasjagu juhtub käeulatuses olema, see juhtub kõik samal ajal kui me süüa teeme. Eelmine kord oli näiteks külmkappi uks basstrumm. See on isegi linti võetud, ehk kunagi saame vaadata ja naerda. Me üritame hullult palju jäädvustada kõike, aga me otsustasime, et see on nagu aint mälestuseks meile endale, mitte kellelegi teisele, sest mingi eneseväärikus peab ju säilima eksole.

Meil on kodus nii õhkuesed seinad, et kuuled kõike mida teised räägivad teises toas või vaatavad. Koguaeg oleme me põhimõtteliselt koos ja kui keegi tutvub kellegi uuega siis see on umbes aasta sündmus ja sellel teemal arutatakse pikalt ja laialt. Kuna meil on hästi suur elutuba, kus saaks korraldada täiega laheda peo. Ja elutoast läheb maast laeni suur aken aeda. Me nii kujutame ette kuidas meil on aias värvilised tuled ja terve maja on paksult rahvast täis, igalpool mingid oma seltskonnad ja omad jutud. Sellised ajad on veel nii tulemas!

Ma üldse ei kujuta enam ette, mis tunne on kodu uksest sisse astuda. Kui ma 16.detsembril sealt sisse astun, hommiku valguses, kedagi pole kodus.. see võib suht maagiline olla. Ma juba mõtlesin, kuidas ma kõik teen. Panen muusika peale ja tripin toast tuppa, vaatan terrassil vastasmaju ja naudin seda vaikust ja talve kargust.

Nädalavahetusel käisime Rhythm Factory's peol, kus oli mingi huvitav 'jungle' pidu, not my favourite, aga huvitav ikkagi. Eestist on meil H külas ja peol oli ta boyfriend ka kaasas, kellega ta tutvus Eestis, sest see tüüp mängib "Three Kingdoms"is mis on NO99, Müncheni ja Londoni ühine teatriprojet. Ta on siis üks londonlastest, kes seal mängib. Ta rääkis prooviperioodist ja üldse kuidas no99 näitlejad on ja mida nad mõtlevad, nii naljakas oli kuulata ja tegelikult täiega head arvamused olid tal. Käisime peol kõik koos ja sõitsime taksoga, mida pole ammu teinud. Järgmine reede korraldame kodus hästi suure party, kuhu kutsume kõik kellega oleme siiamaani tutvunud ja see tüüp lubas oma sõbrad kaasa võtta ja E peix lubas oma sõbrad kaasa võtta ja..niiet, tulge Londonisse peole, reedel meile!

Jätkub mu lemmik loeng nüüd.. Music Cultures. Simon Poole just ütles eriti sarkastiliselt "Never apologize, never explain." Kõik mis ta räägib, ma lihtsalt tahaks endale ajju graveerida. Meeletu.

Stay black,

J.

Destroy upon command

Istun siis jälle oma kooli raamatukogus ja vaatan seda linna udus. Mõtlesin, et kirjutan ühe korraliku blogi, sest ammu pole seda teinud ilusti.

Eile käisin esimest korda Londonis olevas Eesti Majas ja see oli päris lahe. Mu ema koguaeg rääkis, et mine ja suhtle nendega, aga ma pigem alati hoidsin eemale. Ma vaatsin kunagi ammu, et nad teevad mingit projekti noortele, et kaasata Londonis elavaid eesti noori, kes tegelevad huvitavate asjadega ja on põnevad isiksused. Niisiis see "Noored Londonis" projekt hakkab kajastama, mida eesti noored teevad Londonis, mis elu siin elatakse ja kuidas ja kellega. See on dokumentaal seeria ja me kõik, kes me seal eile käisime, paneme selle kokku - mõtleme mis seal võiks näidata, kus filmida, keda filmida ja kuidas. Meid oli eile seal mingi 15 inimest - ilmselt kõik inimesed, kes töötavad Londonis Eesti meedia heaks või teevad oma magistrit siin. Näiteks oli seal "Pealtnägija" endine toimetaja, kes teeb oma magistrit Londonis ja tema oli see, kes rääkis põhiliselt mida, kuidas ja millal ja miks. Ma tahaks, et see tuleks eriti äge, mitte mingi järjekordne tere-mina-siin-niisama-töötan-hostelis-ja-olen-lahe. See võiks olla mingite eriti ägedate kaadritega dokk, mis kajastaks reaalselt Londonis elavate noorteelu, mis kaasaks klubikultuuri, noorte hobisid ja väljuneid, sest neid on siin nii palju ja nii palju on ägedaid noori, kes teevad nii coole asju siin, aga keegi ei tea nendest. Ühesõnaga, selline projekt siis. Ilmselt esimene dokk jõuab ETV'sse kevadel nagu ma aru sain ja algselt hakkab ilmuma veebipõhiselt.

Reedel käisime peol, kus T kukkus oma näo katki, mina sain molli ja M sai seljatrauma. Päris hästi läks. Me otsustasime välja minna, sest nii ammu polnud käinud ja läksime Shoreditch'i ringi trippima...tantsisime ja rääkisime inimestega juttu. See kuidas T kukkus oli lihtsalt nii õnnetu, et juhuslikult lihtsalt oli äärekivi ja käsi ilmselgelt ei jõutud ette ja siis järsku tõuseb püsti ja ninast hakkab niimoodi verd jooksma, et tal terve pihk verd täis ja jooksime siis ühte klubi/pubisse sisse ja seal WC ajasime inimesi närvi selle verega. Mina sain molli nii, et T oli kuskilt saanud mingi Iphone'i ja ta oli täiesti kindel, et see on tema oma. Kuna ta ise sellega tol hetkel väga osav ei olnud, siis ma pidin sealt midagi vaatama. Ei saanud ja ei saanud ja koguaeg mingi Charlie helistas ja ma küsisin T'lt, et kes on Charlie ja miks ta sulle helistab. Ma võtsin vastu ja siis mu kõrval mingi tüüp ütleb, et ta on Charlie ja see on ta sõbranna telefon. Andsin siis telefoni tagasi, ilma mitte midagi arusaades, miks T'l kellegi teise telefon oli. Siis tuli see sõbranna, kelle telefon see oli ja süüdistas mind, et mina varastasin selle telefoni. Ma olin veits shokis, aga lõpuks läksin ka närvi ja hakksin talle vastu ja küsisin, et kelleks ta end peab. Siis ta läks nii närvi, et virutas mulle rusikaga näkku, niiet ma siiamaani ei saa ühe suupoolega süüa, aga väljaspoolt pole õnneks näha midagi. Päris huvitav õhtu igatahes. Ma olin pärast seda nii shokis, et ma isegi ei jõudnud mitte midagi teha. Ma lihtsalt ei saanud aru, miks see vajalik oli ja miks üldse keegi tuleb lihtsalt lööma, kas me oleme 8 aastased ikka veel või? Igatahes, ma tean seda, et see jääb tema karma peale ehk kõik asjad tulevad ju ringiga ikka tagasi. Võimalik, et sellel tsikil oli lihtsalt väga halb päev. Ma lihtsalt ilmselgelt olin valel ajal, vales kohas, vale telefoniga.

Kirjutasin eelmine nädal oma esimese essee valmis ja saatsin oma õppejõule ka mustandi, et ta vaataks üle. Ta ütles sellepeale, et see essee on "FINE" mis on minuarust kõige nõmedam kommentaar, niiet ma nüüd üritan tõestada, et ma suudan olla parem kui lihtsalt "fine". Ta õnneks kirjutas mulle väga pikad kommentaarid, niiet on mida parandada. Ta ütles, et mu inglise keel on vahepeal nii segane, et ta ei saa üldse aru mida ma öelda tahan, aga ta saab aru, et ma räägin õigetest asjadest.. hea seegi.

Vahepeal saatsin kirja ühele tüübile, kes esines oma bändiga CLUBLAD'il. Ma tahtsin ta kohta uurida, sest nende muusika oli väga hea ja meeldejääv, aga neil polnud ühtegi demo ega mitte midagi. Nad laval ei tundunud üldse nii lapsekingades, kui tegelikult. Varsti saame kokku ja ilmselt ma aitan neid mingilmääral, et saada kogemust selle kooliprojekti jaoks, kus ma pean ühte artisti võtma ja teda promoma ja temaga töötama. Hiljem youtube'ist tahtsin seda tüüpi vaadata, et äkki on mingeid live videosi või midagi ja siis avastasin, et see tüüp on Ellie Goulding'u kitarrist. Endamisi mõtlesin siis, et varsti ma pidutsen siis selliste inimestega haha.

Kodu on meil ilusasti jõulumeelne ja väljas on jahe jahe jahe. Viimaselajal olen nii vaimustatud mingitest hästi imelikest asjadest. Järsku on mind hakanud nii paljud asjad huvitama. Näiteks see kuidas inglise keel on nii mutanteerunud siin multikultuurses keskkonnas ja huvitav, kas keegi on täheldanud ametlikult ja akadeemiliselt seda ja uurinud neid muudatusi. Mul tulevad vahepeal nii äkk-mõtted, et ohh, tahaks hoopis seda asja uurida või seda teada saada. Mingi imelik teadmistejanu ja ma ei saa aru, kas see tuli ülikooliga või kuidas see nüüd minuni niimoodi jõudis. Kui minust endast rääkida, siis ma olen endale kodus nii palju vastutust võtnud, sest mina olen see, kes kodus maksab arveid ja ütleb teistele, et millal mulle on vaja raha anda. Tegin tabeli meile seinapeale, et kes millal koristab ja kes prügi välja viib. Olen nagu mingi "ema" meie majas, sest muidu keegi ei liigutaks lillegi ja me elaks kuskil prügihunniku otsas. Päris põnev amet on mulle osaks langenud.

Me siin vaiksel teeme juba suveplaane ja mõtleme, et tegelt tahaks Londonist ära saada Olümpia ajaks, sest siis oma umbes 10 korda rohkem rahvast ja ma arvan, et siin ei mahu liikumagi. Samas oleks hea tööd teha just sel ajal, sest siia linna saabub ikka väga palju klientuuri sel ajal ja see tähendab ka seda, et palju raha. Augustis mõtlesime trippima minna kuhugi maailma peale, aga eks see paistab, kuidas kõik läheb, sest tegelikult ma tahaksin kuhugi muusika tööstusega seotud asutusse tööle minna, kasvõi tasuta, et saada kogemust. Kõik avaldused on juba saadetud suurtematesse ja väiksematesse, niiet vaatab, mis elu toob.

"You can't hide what you intend, it glows in the dark."

J.

Out of here

Out Of Here by jnom

Üks järjekordne katsetus ... laulu saab download'ida ka klikkides Out Of Here'i peale.

Let them know it's christmas time!

Ja nii hakkasidki meie esimesed ettevalmistused jõuludeks kodus, Londonis..

Be

Sügis on täiesti kätte jõudnud. Ilmal pole vigagi, sest mantliga on ikka mõnus käia, aga salli peab küll 3 korda ümber kaela panema. Meil on kõik kodus tõbised ja mul on tunne, et ma ka varsti, aga ma üritan seda iga hinna eest vältida - ingverit ja küüslauku!

Järgmine nädal on mul koolist vaba nädal - Guided Learning Week, ehk siis nädal, mille me kõik peame veetma kodus raamatuid lugemas. Kavatsen selle nädalaga kirjutada ära ka oma 3 esseed, mille tähtajad varsti hakkavad kukkuma. Eile tulingi koolist 8 raamatuga, viis pressisin kotti ja 3 hoidsin käes. Raamatukogus ma läksin muidugi puhta hulluks ära, sest iga raamat tundus nii põnev. Ma lihtsalt istusin seal riiulite vahel ja lappasin need 30 raamatut läbi, mis ma olin välja valinud. Kohutavalt palju põnevaid asju, alustades sellest, kuidas narkootikumid on pop-muusikat mõjutanud kuni lõpetades sellega, kuidas popmuusika lüürika on üles ehitatud ning mis on need reeglid. Igal lausel lüürikas on mingi kindel eesmärk. Iga rida vastab küsimusele umbes "kus sa oled".. järgmine rida "mida sa tunned". Kõik on täiesti raamis, nii naljakas. Ühesõnaga istusin seal maas ja lugesin neid raamatuid nagu hull. Nii raske oli sorteerida. Ma muide kavatsen väga palju õppida, sest siis ma kunagi tean, millest ma räägin. Ühesõnaga on veel nii palju õppida, teha ja näha. Ma ei kujuta ettegi lihtsalt! Tahaks kõigest kirjutada, mida meile on räägitud, mida ma olen teistelt kuulnud ja üldse, mis teooriaid ma olen välja mõelnud, aga neid on nii meeletult palju. Eile rääkisin kodus ka pikalt külalistele igasugustest muusikutest nagu Radiohead ja Adele.. sellised muusikud, keda me arvame, et on mega originaalsed, aga ma seletasin ära, miks ükski major record label'is olev artist, ei ole selline, sest ta ise tahab selline olla, vaid sellepärast, et see müüb. Radiohead'i kunstilisus ja sürrilisus on kõik part of the game ning Adele siirus ning naiselikkus, mis puudutab kõiki inimesi, on ka part of the game. Someone Like You ei ole Adele kirjutatud laul, kuigi tema nimi võib seista seal autorite juures. Sorry to break your dreams.

Mul on muide koolis suur eesmärk, ma kavatsen oma BA saada First Class Honour, ehk siis peab lõpetama tulemustega üle 70%, kuid enamus lõpetavad BA tavalise pass'iga, mis on 40%. Väga keeruline on see muidugi, aga esimese aasta hinded ei lähe arvesse, ainult teise ja kolmanda aasta, nii et praegu tuleb luua endale kindel vundament, millelt hakata üles ehitama kõike seda, mis on tegelikult väärt. Järgmine aasta peame võtma endale artisti ning siis hakkama temaga tegelema - turundama, promoma, looma imago, tegema demo'd etc. Selle kõige kõrval peame pidama päevikut "Reflective Journal" ehk siis kõik, kuidas miski läheb, mis nüüd saanud on, kuidas asjad arenevad ning see ongi üks väga suur osa järgmise aasta töödest ja see on meeletult põnev. Ma olen juba vaikselt artisti uuringuid alustanud ja kuna meil peab olema kõik UK põhine, siis ma ilmselt võtan mingid tüübid, kes mulle endale meeldivad ja on suht alguses oma asjadega. Mul on juba 2 valikut, kellega ma olen sellel teemal suhelnud. Esimene bänd pole nii hea, aga teine bänd, kellega ma ise pärast nende kontserti kontakteerusin, on super cool ja nad teevad järgmised 3 kuud plaati ka, niiet mul on aega oma master-plan'iga tööd teha. Pluss mu kursakaaslased juba töötavad igal pool, tegelevad promo ja kontserdite korraldamisega Camdenis ja tunnevad inimesi. Sellepärast on ka eelis, sest algsed tutvused on olemas ja meil on tegelikult üpris asjalikud kõik, sest kõik teavad, mis tahavad ning on väga konkreetsed ja sihikindlad selles osas. Ma arvan, et ehk hakkab see mullegi külge ning ma pole enam nii "häma". Ma usun, et hakkab!

Lisaks toimub Eesti saatkonnas veel mingi uus projekt, milles ma osalen - see on "Noored Londonis" või mingi selline saade pluss ajakiri, kus hakatakse näitama eestlastele, mis Londonis toimub ja mis on umbes popid kohad ja mida huvitavad inimesed teevad/räägivad. Meil on järgmine laupäev esimene pikk koosolek, kus ilmselt jagatakse ära, kes millega tegelema hakkab. Tutvustuses oli kirjas, et seal peab ennast tutvustama 30 sekundit. Ma nii jälestan selliseid asju. Inimesed hakkavad nii totraid asju rääkima endast, et mul on piinlik. Eks üritame siis olla tolerantsed ja toredad, nagu alati! Põnev igatahes, ehk ma annan teada, mis kuidas ja kunas juhtuma hakkab.

Aga kõige tähtsam on see, et kuu ja 4 päeva pärast istun mina Easyjet'i lennuki peal teel Tallinnasse. Täiesti uskumatu. Ärasaatmispeol tundus see pool aastat nagu igavik, samas see ongi nagu igavik olnud. Ma olen siin nii sisse elanud ja see on postiivne, ma tunnen kuidas ma olen inimesena kasvanud nii palju, rohkem kui kunagi varem lihtsalt ja nii lühikese perioodi vältel, täiesti uskumatu! Sõbrad, pere, küünlad, kuused, lumi, toit..

"I'll see you soon..."

J.

Keep the streets empty for me

Kell on 3:20. Ma loodan, et ma jõuan selle postituse kirjutada ära enne 3:33, sest seda kellaaega ma kardan jubedalt ning olen täiesti veendunud, et midagi ebaloomulikku toimub just siis. Kui nüüd enda vastu aus olla, siis ilmselt ma ei jõua seda postitust enne valimis kui 3:33 ehk siis hetkel, ma valmistun selleks kellaajaks isegi rohkem, kui selleks postituseks.

Okei, vaatamata sellele häirivale faktorile on palju asju rääkida. Täna hommikul läksid mu vanemad ära Londonist ja nad olid kõigest ainult nädalavahetuse, aga ikkagi oli väga tore jälle oma inimesi näha ja teada, et nad on ikka olemas! Tore oli käia toidupoes, et ma sain võtta asju, ilma mõtlemaks 10 korda kas mul on seda ikka vaja ja kas ma saan seda endale lubada. Samas oli ka suht harjumatu, kui mu ema ütles mulle, et pane oma mantel nüüd nagisse rippuma. Keegi pole mulle 3 kuud käske jaganud ja siis ma korra isegi natuke ehmatasin ja hakkasin naerma, sest see tundus nii naljakas, aga tore oli käsku täita isegi. Meil oli veel väga armas õhtusöök, mille mu vanemad valmistasid - eelroaks bruchettad pluss vein ja pearoaks kodune ja eestlaslik kapsa-hakkliha hautis, mis maitses nii hästi. Esimest korda oli meie suurtuba hubane ja seal oli mõnus olla. Mu vanemad tõid lõpuks mulle mu kõlarid ja cd-mängija ehk siis nüüd meil on muusika, küünlad ja punane valgus suurestoas, mis on perfect. Varsti ongi juba jõulud ja ma Eestis tagasi, ei kujutagi enam ette, aga nii lahe mõelda! Istuda vanavanematega laua-ääres, süüa mandariine, minna jalutama lumisesse väikelinna, käia kirikus ja mängida õega lumesõda.. jään ootama.

Ülikoolis pidime viimati kirjutama laulu 15 minutiga. See nägi välja nii, et iga grupp sai valida ühe ümbriku, kus oli 4 erinevat pilti ja nende piltide põhjal pidi kirjutama lüürika, aga kõike võis ka omamoodi tõlgendada. Lõpuks, kui meil oli umbes 3 minutit lõpuni jäänud ning me olime kõik täiesti pettunud oma loos, hakkas meie seltskonnast üks hästi sarkastiline poiss räppina kui halb meie lugu on ja ta räppis seda nii hästi, et me lihtsalt üritasime kirja panna, mida ta räppis ja lõpuks selle me ka esitasime ja põhimõtteliselt terve klass oli naerukrampides. Vähemalt midagigi.

Nüüdsest elab superstaari-Marit meie kodus, nii et fännide hordid seisavad iga hommik maja ees. Tegelikult pole asi üldse nii hull ja on tore, et M on siin meiega ja kõik on palju kodusem kui tema ka siin. Me just lõpetasime oma ööse juturääkimis-sessiooni ning meenutasime esimesi pidusid ja purjusolekuid, probleeme ja tülisid, inimesi, kes nüüdseks on ammu juba hukas ja just tänu oma nooruspõlevele. Aga noh, vähemalt meie oleme siin, kus me oleme ja kõik on sellega hästi. Ta elab meil kuni selle aasta lõpuni ja aasta algusest kolib korteri-Stina sisse ja suvel tulevad kõik muud eestimaa noored kuulsused ka meiega Londonisse elama, niiet plaan on võtta Camdenisse 8-toaline korter, kuhu me kõik kolime. Milleks ühikas kui saab sellist elu elada eksole, ja veel Londonis!

See nädal tõotab tulla üpris vaikne, aga samas tegus, sest pean alustama essee'ga ja kursusetöödega vaikselt, see tähendab - raamatute lugemisega. Tegelikult ma olen väga motivee

ritud neid asju õppima ja lugema, sest see asi tõeliselt huvitab mind ning ma isegi niisama tahaks teada, kui ma neid asju ei õpiks.

Varsti saab mu blogil 10 000 vaatajat täis, nimelt kohe peatselt. Selle auks ma peaks tegema mingi vägeva sissekande - kui kellelgi on ideid teemadel, mis seal kõige vägevamas sissekandes võiks olla, siis ootan neid huviga, sest mul pea täiesti tühi!

Käisime ükspäev O'ga Primrose Hill'il, kust näeb tervet linna ja istusime seal. Vihma sadas ja istusime pingil hiigelsuure vihmavarju all ja vaatasime linnatulesid läbi päikeseprillide(parem valgus). O tahtis, et ma paneks tema iPod'ile terve oma muusika playlisti ja siis ta ütles, et tänu sellele ta on viimasel ajal koguaeg kuidagi minu-maailmas, sest põhimõtteliselt on see ju soundtrack-to-my-life. Kuna me kuulasime samal ajal minu iPod'i seal mäel, siis ma lasin tal valida ühe laulu, mis on kõige-minu-maailmalikum. Ja ta valis selle laulu, mis üleval lingina. Fever Ray - Keep The Streets Empty For Me.

"Uncover our heads and reveal our souls

We were hungry before we were born."

/////////// hiljutisi pilte sellest kui A siin käis

On the wall

Vahepeal on A ja S käinud ning kõik on kuidagi eriti hästi siin, kui on oma inimesed, kellega sa pole nii harjunud, kui nendega kellega koos elad. M käib vahepeal meil külas ülikoolist ja siis on jälle mega tore kui on kellegagi midagi uut ja põnevat rääkida. Järgmine nädalavahetus tulevad vanemad ja õts ning siis saan endale tellida kõike põnevat kodust! Oeh, nii tore näha oma pere, ma ei kujuta ilmselt ette ja ilmselt ei oska seda välja ka näidata, aga.. uskumatu!

Kõige lahedam turg, kus me käime vahel nädalavahetusteti on Broadway Market, kus tõesti enamus on kohalikud noored ja kõik istuvad kohvikutes, raamatupoodides või siis käivad turul ringi, kus erinevad talud ja inimesed müüvad oma produkte. See on hästi hea auraga koht, kuhu kaduda. Meie lemmik kohvik on siiski Hurwundeki, mis on jaapanlaste kohvik, tehtud vanasse angaari, mille ülevalt sõidab rong ning seal on selline vintage teema. Kõik sisekujundus on väga väga lahe, vanad kulunud tellise seinad ja kaabud ja kotid rippumas, suured lühtrid laes ja vintage diivanid, suured aknad ning väliterass, mis näeb välja nagu old-school mänguväljak, tuhkatriinu kõrvitsast tõllaga ja vanade mänguasjadega.

Ülikoolis ma olen ikka veel suht erak, sest seal on kõik kohalikud ja väga raske on kohe nende slängi ja naljadesse sisse elada, sest neil on väga väga teistmoodi kõik see, kõik on väga pealiskadused, esmapilgul küll. Ma ei saa pooltest naljadest arugi või siis pole need minu jaoks üldse naljakad. Väga raske on kohaneda. Üks mu kursaõde Holly on tore, ta käib ka Londonist koolis ja siis ta koguaeg kutsub mind välja, sest ta ilmselt saab aru, et mul pole ühtegi sõpra seal, haha. Järgmine nädal me läheme hängime kuskil mina, H ja Divine (üks must tüdruk, kes on hästi aktiivne ja rõõmus, tema nalju ma mõistan ainukesena), sest me elame Londonis ainukestena. Kõik mu kursusel millegipärast kardavad mind, aga tegelikult kardan mina neid miljon korda rohkem. Ma pole väga see inimene ka, kes läheb ja pressib kuhugi seltskonda, ma pigem alati ootan, et minu inimesed leiaksid minu. Või siis ma leian endale ühe oma inimese ja siis me kuidagi magnetiga tõmbame sarnaseid inimesi ligi, päris keeruline protsess ühesõnaga.

Ma igatsen head teatrid, pehmete istmetega kino ja häid söögikohti. Oma tuba ja seda, et ma saan poes käia ja võtta mida tahan, ilma, et ma peaks iga senti lugema.

Hiljutisi mõtteid..

Naljakas, et inimene pole kunagi rahul. Millegipärast ma arvasin, et kui ma tulen Londonisse, siis kõik hakkab kohe juhtuma ja kõik muutub kategooriliselt. Ma arvasin, et see linn teeb minu heaks kõik ära. Ma arvasin, et võimalused lendavad ja peaasi, et ainult jõuad järgi joosta. Tegelikult pole üldse nii. Tegelikult on nii, et London ei ole mingi suur ja magic place, kus kõik head asjad juhtuvad ning see linn ei tee mitte midagi sinu heaks. Sa pead tegema ise, nagu igalpool mujalgi. Kõik peab ise ajama ja orgunnima. Ma arvasin, et ma siin olen hullult teine inimene, koguaeg hästi õnnelik ja kõik on alati mega äge. Tegelikult ei ole. Inimestele ei meeldi üldiselt lugeda kui kellelegi läheb halvasti või ta ei ela mingit unelmat kuskil kaugel paradiisi saarel. Kõigile meeldib lugeda ja näha pilte asjadest, mida neil endal ei ole. Ma ei hakka nüüd kirjutama, et mulle ei meeldiks siin või et midagi oleks valesti, kindlasti on palju asju valesti, aga te ei taha sellest lugeda ja seda ma ka ei kirjuta. Mitte, et ma hooliks, mida keegi arvaks, vaid lihtsalt, mahutan ennast natuke siin ühiskonna raamidesse ja teen teid õnnelikumaks ja ehk ennastki, kui ma ei kirjuta asju nii nagu nad tegelikult on, mingil määral eiran võibolla. Blogi kirjutamine on tegelikult väga kasulik, sest ma saan ise aru palju selgemalt, mida ma tegelikult mõtlen või kuidas asjad tegelikut juhtuvad, mitte nii nagu ma neid oma peas näen. Veel on naljakas see, et inimesed arvavad, et ma siin olen juba oma tähelennul ja ma ei kujuta ette mis ime asju veel. See ei ole nii. Siin on tõesti palju võimalusi ja mu ülikool tõesti pakub neid ja see linna pakub neid, aga siiski, see ei ole veel see. Need teadmised ja kõik inimesed, kellega ma potensiaalselt seal tutvuda võin, jah, see on tõesti võimalus, aga see ei tähenda, et ma oleksin juba kuskil lennul ausalt öeldes. Mul on hea meel, et kõik usuvad minusse ja toetavad, aga ma lihtsalt tahtsin kuidagi väljendada seda tunnet, mida inimesed tunnevad, nagu siin oleks kõik meeletult suur, lahe ja inspireeriv. Jah, aegajalt on see linn väga inspireeriv ja väga suur ja lahe, aga mitte koguaeg, mitte iga sekund kui ma siin olen. Praegu oma voodist aknast välja vaadates näen tumesinist pilvist taevast, vihmast aknaklaasi, kus tänavatuled vastu säravad ja lihtsalt olen. See pole nagu midagi meeliülendavat. Ma lihtsalt tahan hoitada kõiki neid, kes tulevad siia või lähevad kuhugile mujale oma unistusi täitma, et nad ei kukuks vastu maad kildudeks. Väga ettevaatlik peab olema nende asjadega.

Eile jäin tööl rääkima kahe kliendiga, kes alguses arvasid, et ma olen iirlane. Juba mitmed on arvanud, et ma olen iirlane. Ma ei oska veel seda mustrit lugeda miks, aga no huvitav igatahes. Nad küsisid mult, et kuidas mulle London meeldib ja kas ma Londonist väljas olen ka käinud. Ma ütlesin, et mulle meeldib, et siin on huvitav. Nad ütlesid, et London on nii hulluks läinud, et seal on võimatu kainet mõistust säilitada. Ma tegelikult isegi mõistan, mida nad mõtlevad. London on üks Euroopa pealinnu ja see on nagu läbikäiguhoov, koguaeg uued näod, uued inimesed, otsimas uusi väljakutseid. Mitte midagi püsivat, mitte midagi millest kinni hoida. Londonis on nii palju Aafrikast, Aasiast ja Araabia riikidest inimesi, et vahel tundub nagu olekski see linn nende oma. Neid on igalpool, iga teine pood on nende oma. Pole siin nii, et astud suurde ja puhtasse poodi sisse, nagu Eestis Selver või midagi. See häirib, et London kaotab iga päevaga järjest oma seda iidset ja ürgset müstilist vaimu, seda inglaste kõrgklassi mainet ja kultuuri. Mingitel hetkedel on see vaim olemas, kui sõidan näiteks bussiga teatud kohtades ja siis need suured ja meeletult vanad, ilusad majad, kõik see arhitektuur ja õhkkond, miljonid ülikondades siblivad inimesed - sellel on mingi omamoodi maagiga, aga kõik lõpeb sellega, kui ma tulen Mile End'is maha ja on üks hindu pood teise otsas, siis enamus moslemid siblivad oma kleitidega ringi ja see kõik, mis Londonist just Londoni tegi, on kadunud.

Bye bye

Spirits

http://www.bristolinmotion.com/index.php/gallery/1510-hessle-audio

Heyhoooo!

E käis külas, sest võitis nimelt piletid Bristoli KUUMIMASSE underground klubisse, mis oli tehtud suurde tehasesse, mis asus kohe jõe ääres. Tehase teisel korrusel oli VIP ala, kus olid esinejad ja siis niisama kõige ägedamad - nii ka meie! Kuna korraldaja oli väga üllatunud, et E oli tulnud just selle ürituse pärast Eestist kohale, siis tõi ta meile pudeli viina. Me naersime nii kaua selle peale. Enamus sellest pudelist on mul kodus praegu. Me saime veel joogitalongid ka millega sai nagunii juba tasuta. Nii palju siis alkoholist. Mina ja E muidugi koguaeg üritasime Jamie XX'i leida, kuid juba enne kui me sisse jõudsime minna, tuli ta juba oma sõbraga vastu. Ja pärast käis Jamie ja tema sõbra ning E ja minu vahel koguaeg mingi naljakas pilgumäng. See selleks. Bristolist me ei saanud tagasi kuidagi, sest buss oli täis ning bussijuht ei võinud meid lihtsalt peale võtta. Otsisime varahommikusest Bristolist teist bussijaama, kust pidi National Express minema ning see kõik oli lihtsalt nii naljakas, et me sealt minema ei saa, et see oli juba jabur. Lõpuks leidsime uue bussi ja päikesetõustes sõitsime Londoni poole. Koju jõudes tegime kanged kohvid ja läksime Brick Lane'i ja Tate'i. Me olime mõlemad füüsiliselt nii väsinud, aga see oli E eelviimane päev ja me ei saanud magama minna. See magamata öö annab siiski siiamaani tunda.

Vahepeal on nii palju asju juhtunud, et ei teagi millest alustada. Sügis on täiesti kätte jõudnud ning ilmad on järsku palju külmemaks läinud. Viimasel ajal on meil koguaeg külalised ja see on nii lahe, sest alati on kellegagi midagi uut rääkida ja koguaeg uued situatsioonid. London on ikka veel London, aga see pole midagi nii meeliülendavat enam. See on lihtsalt koht, kus ma olen. Lihtsalt linn. Naljakas, et kui unistus täitub, siis polegi nagu enam midagi jäänud. Enne oli nagu üks suur unistus, eesmärk..või mingi asi, mille poole püüelda. Nüüd ma nagu ei saagi aru enam, mis toimub. Uued eesmärgid on tulnud, aga need on juba sellised elulised. Ma tunnen, et mida rohkem ma sinna täiskasvanute maailma sisenen, seda rohkem ma surun ennast raamidesse, seda rohkem ma unustan ära, kes ma tegelikult olen ja mis ma tegelikult tahan oma elust.

Ülikool on jätkuvalt äge ja motiveeriv ning mu õppejõud räägivad lihtsalt nii hästi kõigest, et enamus ajast ma kas naeran nende sarkasmi peale või üritan kirjutada iga mõttetera üles, mis neil nii iseenesest tuleb. Näiteks lõpetas üks õppejõud seminari lausega: "Where there's chaos, there's a change - there's an opportunity." Ja mu lemmik on muidugi meie Music Cultures and Principle's õppejõud, kes näeb täpselt välja nagu Dave Grohl ja ta käib alati mustas ja laseb meile tunnis Black Sabbath'it või siis Jay-Z'i muusikavideoid, kus paljad naised hööritavad ning ise naerab nurgas ja pomiseb enda ette: "Ja selle eest mulle siin makstaksegi!" Aa, ühesõnaga ükspäev ta rääkis, kuidas ta kõndis McDonalds'ist mööda ja seal oli silt umbes, et :"Don't do essays, come to McDonalds!" Ja siis ta ütles, et ta läks selle reklaami peale nii närvi :"Who the fuck are you?? I don't start my lession: Don't eat junkfood!!!!"

Uued meeldivad lood

Jamie Woon - Lady Luck

I Break Horses - Winter Beats

I'll Take Care Of U - Gil Scott-Heron and Jamie xx

CIAO

Whereever you will go

Dadaaamm! On käes blogi-aeg!

Hetkel on meie majas siis külalised A ja M. M läheb tagasi oma ülikooli linna täna, mis on Londonist väljas, nagu minu ülikooli linn. Ta teeb BA Vocal Performance'is, mis on eriti lahe. Ta alles teisipäeval tuli ja ta võeti veel selle aasta kursusele sisse, sest ta taipas, et Eestis pole tõesti mitte midagi teha. Ta rääkis juba, kuidas tal seal on ja mis võimalused on - täiesti ulme. Kogu Entertainment Industry on siin ikka nii arenenud ja need KOOLID ja see tase on lihtsalt nii kõrge. Ülikool pakub nii palju võimalusi ja annab põhimõtteliselt nagu tiivad, aga lendama pead ikkagi ise õppima. A läheb kolmapäeval Eestisse tagasi, kuid täiega lahe, kui sõbrad on külas. Selline kommuuni-elu on ja tegelikult nii lahe kõikide sõpradega koos Londonis elada. Tegime eile eriti fancy dinner'i -spagettid toorjuustu, kanafilee ja päikesekuivatatud tomatitega pluss veel vein.

Täna vaatasime X-Factori esimest Live Show'd ja naersime ja imestasime, mis inimesi ikka leidub. Mu õppejõud rääkis, et see on ikka täiesti ulmeline, mis summasid X-Factori pealt teenitakse ning kui sellise pilguga vaadata, siis näeb, et see on ikka kõik väga commercial.

Ülikoolis oleme palju rääkinud ja arutanud, kuidas kõik käib siin muusika maailmas ja mul on selline tunne, nagu keegi oleks silmaklapid eest ära võtnud ja nüüd ma näen tegelikult, miks mingi asi toimub ja kuidas see toimib. Tavalisele kuulajale jõuab lihtsalt mingi recording loost ning vahel ehk satub mõnele live'ilegi, aga kõik see psühholoogia, mis on selle taga, kõik see turunduspool ning seadused. Tegelikult pole muusikatööstus mitte midagi muud kui tavaline raha-tegemis-masin. Ma lihtsalt pean siinkohal tsiteerima: "Teadmatus on õndsus" või "Ignorance is bliss". Mina isiklikult ei suuda pärast kooli samal päeval muusikat enam samamoodi üldse kuulata, eriti pärast seda kui mingi õppejõud on teinud nii selgeks, et muusikatööstus käib varsti nii põhja ja nii poolnaljaga küsib, et miks te tulite seda õppima, film, IT või videomängutööstus, no palun, teenite miljonites rohkem. Kõik õppejõud väidavad ka koguaeg ühte ja sama asja : "Yeah, I used to love music as you all do." Nädalavahetusel mul läheb see depressivne pilv jälle üle ja ma kuulan mussi ikka nagu tavaliselt, aga siiski koguaeg on mingi väike mees haamriga mul ajus ning küsib küsimusi nagu näiteks :"Miks see laulja niimoodi laulab?", "Milline selle bändi manager on?", "Palju nad teenivad?", "Kuidas nad elavad oma igapäeva elu?", "Mis nende imago on?", "Kes neid kuulab ja kellele nende muusika suunatud on?", "Palju neil on õigust oma lugudes ise otsustada, mida nad salvestavad ja kuidas?". Ma lihtsalt sooviks, et ma ei analüüsiks nii palju, sest ma ei saa enam üldse lõdvaks lasta ja lihtsalt muusikat endast läbi lasta..aga noh, that's what I wanted, right??

Tsiteerin oma lemmik lauset artiklist, mida pidin muusika-žanrite-loenguks lugema.

"The use of music can vary as to how important it is in defining one's social identity, how significant it is in determining one's friendships, how special it is in forming one's sense of self."

Again..ma kordan ennast.. BE CAREFUL WHAT YOU WISH FOR. Mitte, et ma ei oleks rahul. Ma olen väga rahul ja tunnen, et esimest korda elus ma hakkan suureks saama ja ma tean millestki rohkem kui mu ema või isa. Teate seda hetke kui mingi hetk hakkavad lapsed vanematele tsiteerima, mis on pop ja kuidas kõik asjad käivad, millist veini tuleb juua ja milline on õige tee lahenduseni. Millal need rollid vahetuvad ja kuidas need vahetuvad? Millal vanemad enam ei oma sind, vaid sina omad neid? Mind ükspäev täiega huvitas see mõte. Kui keegi teab vastust, siis ootan vastukaja. Mitte, et ma tahaks suureks juba saada, aga ilmselt olen selle valiku juba endalegi teadmata teinud - see aeg on käes.

Eile M ja O käisid mul klubis külas (A ja T ei jõudnud enne 11, seega ei saanud enam tasuta sisse ja ma ei saanud ka midagi teha) ning jõid muidugi tasuta. Me süsteemisime seal ikka nii naljakalt. Panin nende raha kassase ja vahetasin lahti, andsin neile samapalju tagasi. Vahel võib ja parimatele võib. Muidu ma olen tööl korralik. Mul tõsteti palka ja ma olen üleval korrusel suures baaris. Teised töötajad on veits imelikud inimesed ja nad kõik imestavad koguaeg, et ma nii hästi inglise keelt räägin ja nii hästi hakkama saan ja nii kiire olen.. aga mis seal siis saada pole? Üks päev üks baarman imestas, et ma oskan 10'nest lahutada peast 7.60. Ma ei kujuta ette, kas nad on seal 4-klassi haridusega või midagi. Ma ei kujuta ette, mis nägu nad teeksid matemaatika riigieksami peale.

Tegelikult loeb ainult 1 asi - I'm HERE and that's the ONE and ONLY thing what I want.

On inimesi kellega sa jagad oma elu ja on inimesi, kellega sa elad oma elu. Need, kellega sa jagad oma elu, on mööduvad inimesed. Kindlasti nad jätavad oma jälje, aga neil pole suurt kaalu või mõjutust. Ja on inimesed kellega sa elad oma elu, kellega sa jagad iga sammu ning käid nendega käsi-käes tulest ja veest läbi. Ma igatsen oma inimesi, kellega ma olen ELANUD oma elu..

Much love,

J.

So High

Täna oli üks väga huvitav päev. Läksime siis toidupoodi, mis on meie lähedal ja suhteliselt suur. Võtsime käru ja ma panin 1 naela sisse ja noh, lähme siis ostlema! Tunni aja jooksul oli meil korv asju täis, tema pool ja minu pool korvist. Läksime siis maksma. Tuli välja, et ennäe, siin ei saa maksta millegi muuga kui UK kaardiga. Maksin siis O eest sularahas ja enda eest ka kuidagi vaevu. Panin oma toidukoti korvi ja läksin korvi ära viima. Panin ostukäru kinni teiste külge, et saaks 1 naela tagasi. Hakkasin juba ära tulema, kui O karjub, et su toidukott on seal sees tolvan, ja ise naerab ning kõik inimesed, kes ümber on naeravad südamest. Mina siis lähen tagasi ja teen käru uuesti lahti, võtan oma toidukoti ning üritan võimalikult kiiresti põgeneda. Algne plaan oli tegelikult, et me kärutame selle toidukorviga koju, sest me lihtsalt ei jaksanud tassida neid kotte, aga siis mõtlesime, et see vist ei mahu esiuksest sisse ning tagasi seda ikka tooma ei hakka ning pealegi, oleks ma 1 naela kaotanud, kuigi nalja oleks palju saanud. Jõudsime koju ning avastasime, et ilmselgelt külmkappi ei mahu need kõik asjad. Hakkasime siis vaidlema ja kaklema, kuidas ja mis peaks olema. Lõpuks läksime suht närvi mõlemad ja ma tahtsin saada 1 riiulit, kust O koguaeg mu asju ära tõstis. Veits naljaga seal kaklesime ja kuna külmkapi uks oli lahti siis kukkusid sealt välja suured sibulad purgis, mida O endale ostnud oli. Oi jumal, siis ma naersin umbes 10 minutit järjest, sest see oli kõik nii naljakas ning tema ise oli mega närvis.

Eile tööl olid VIP baaris koos ühe eriti laheda naisega, kellega tegime koos shotte koguaeg. Ta ütles mulle tööl koguaeg J ja siis ma mõtlesin, et ma hakkangi inimestele ütlema, et mu nimi on Janet, but friends call me J. Juba bussis sain seda teha, kui sain tuttavaks ühe noormehega, kes arvas, et ma ei oska inglise keelt kuna ma ei rääkinud temaga, aga tegelikult mul olid lihtsalt kõrvaklapid peas ning ma ei kuulnud.. pärast naersime selle üle. Ta sõitis muga koos bussiga Mile End'i ja rääkisime muusikast, supervõimetest, tööst ja Stencil-art'ist, sest ta nimelt tegeles sellega. Päris põnev oli tegelikult. Siin ikka kohtab kõikvõimalikke inimesi kõikvõimalike taustadega. Iga õhtu uus nägu ja sa tead, et sa ei näe neid enam kunagi, aga ikkagi jääb nagu mingi väike tükike nendest minuga.

Nüüd läheme kohe koju ja hakkame X-Factori uusi osi vaatama. Pärast teeme ilmselt tavalise küünlad-terrassil ja muusika õhtu, kus räägime kõigest, mis on viimase 10 aasta jooksul rääkimata jäänud ja kusjuures..neid asju on tegelikult mega palju! Vahepeal me olime suht mures, et meil pole enam varsti millestki omavahel rääkida, aga te ei kujuta ette kui palju on neid asju, mida me isegi oma parimatele sõpradele ei räägi! Ulme. Nüüd me vist enamvähem teame juba kõike üksteise kohta. Ükspäev oli meil õhtu, kus rääkisime asju, mis on olnud kõige kõige kõige piinlikumad elu jooksul, et oleks tahtnud maa alla vajuda või lihtsalt nähtamatuks muutuda. Arutame tihti, mida inimesed on öelnud meie kohta ja kes mida ja millal ning kes kuidas ja miks nii käitus ja tuletame üksteisele meelde, mis on juhtunud ja kuidas erinevad inimesi neid olukordi erinevalt näha võisid. Selle asja ajendajaks oli ilmselt igavus, aga sellest tuli välja üks väga hariv sessioon. Meil pole tegelikult kunagi igav ning mina isiklikult ei salli inimesi, kes ütlevad, et neil on igav. Ärge siis olge igavad! Kes muu teie elu põnevaks teeb, kui te ise ei tee!?

Juhtus veel üks põnev lugu sellel samal õhtul. Nimelt läks O välja suitsetama ja mingi kamp musti seisis tänava nurgal. 2 valget tüüpi tulid neist mööda ning nad hakkasid üksteisele mingeid asju karjuma, kui valged olid neist möödunud, siis hakkasid mustad neile järgi jooksma ning üks neist valgetest peatus ja ütles, et don't come any closer ja võttis tuki välja ja tulistas. O nägi seda kõike pealt ning keeras otsa ringi ning läks sisehoovi. Mina olin samal ajal toas ning kuulsin seda lasku, see kajas üle tänavate. Ma teadsin, et O on väljas ja ma läksin paanikasse. 15 sekundi pärast helises telefon ja O oli megapaanikas ja ütles, et ta nägi just seda kõike pealt. Ta käskis mul ülevalt korruse aknast vaadata, kas kedagi on maja ees veel. Kõik oli täiesti tühi ning ma läksin talle ukse peale vastu ning ta jooksus maja tagant kiiresti tuppa. 45 minuti pärast olid politseinikud meie tänava ümber piiranud lintidega ning T ei saanud koju ning talle öeldi et võib minna 5-10 tundi enne kui saab. Me olime kodus ning ma ütlesin O'le, et ta PEAB minema ütlema, et ta nägi seda pealt..ta seisis 2.5 m kaugusel tulistajast. Ta ei tahtnud üldse minna, sest mõtles, et pärast aetakse teda siin püstoliga taga, sest obviously see tulistaja nägi, et tänaval oli veel inimesi. Seisime meie maja ukse peal ning vaatasime seda..kõik olid akende peal ja politseinik tuli ka küsis kas meil on vaja kuhugi minna. Siis O ütles, et ta nägi seda pealt ja politseinik sattus suht ekstaasi ning ütles, et paari minuti pärast on keegi meiega, kes teda küsitleb. 15 minuti pärast tulid detektiivid, 2 ülikonnas meest, istusid meie suurestoas ning küsitlesid iga detaili, mis juhtus, mida nad kandsid, mis kell, kuidas, kust nad tulid, mida nad karjusid. Üks detektiiv oli suht vait ja teine küsitles. See vaikiv detektiiv küsis järsku minult, et kas ma X-factorit vaatan. Ma hakkasin naerma ja ei suutnud midagi nii ootamatule küsimusele vastata. Siis see teine detektiiv ütles, et ah ära kuula teda. Vaikiv detektiiv nägi välja nagu Ryan Reynolds ülikonnas, ilmselgelt ma ei saanud sõna suust. Ühesõnaga ulme asju juhtub siin. Keegi vist kuuliga pihta ei saanud.

Tegin teile, sõbrad ja perekond, väikese video! Mõtlesin, et te pole mind ammu näinud, siis nüüd näete! Varsti tulete siia, või ma tulen koju ja see on nii niii nii lahe! Ma juba megalt ootan seda päeva!

Untitled from Janet Nommik on Vimeo.

The A Team

HEY

Esimesed päevad ülikoolis ja päike paistab ning mul on tunne, et ma olen juba meeletult palju targemaks saanud. Veab, et ma ei ole selline inimene, kes 9 korda mõõdaks ja 1 kord lõikaks, muidu ma ilmselt ei oleks julgenud siia tulla. Ma olen ikka see, kes 1 kord mõõdab ja 1 kord lõikab..või siis lõikan pärast 9 korda veel. Kui mu tuttavad ja sõbrad ütlesid, et vau nii julge sinust, et sa lähed.. siis nüüd ma mõtlen, et see ei ole julgus, mis mind siia ajas..see on pigem lollus, et ma ei teadnud millesse ma ennast mässin. Vahel on hea ikka 1 kord mõõta ja 1 kord lõigata. Ma loodan, et vanemaks saades ma mõõdan paar korda rohkem ja lõikan paar korda vähem.

Viimaselajal ma olen jälle hakanud karmasse uskuma. Kõik, mis sa teed, tuleb sulle kuidagi ringiga tagasi.. halvad teod ja head teod. Ma olen hoidnud oma karma heana ning isegi kui keegi on olnud minuga veidi ülekohtune, pole ma sellest heidutatud või hirmutatud, ma ikka naeratan ja loodan, et inimesed saavad ise oma vigadest aru ning kui nad ei saagi, siis maksab ilmselt karma neile kätte. Ma räägin seda sellepärast, et heade inimestega juhtuvad head asjad. Näiteks sain ma Eesti Kultuurkapitalilt stipendiumit, mis on päris suur raha. Eile ema helistas ja ütles, et tal on hea uudis! Ma ei osanud midagi sellist küll oodata, sest taotluse esitasin juba väga väga ammu. Ausalt, ma olen elav tõestus, et head asjad juhtuvad heade inimestega. Päriselt, olge head üksteise vastu.

Me oleme koolis nii palju rääkinud interneti download'imisest ja sellest, et minu generatsioon ei kujuta eriti ettegi, et nad peaksid muusikat actually ostma. Vanem generatsioon mõistab, sest and on seda eluaeg pidanud tegema ja tegelikult - see on normaalne. Nirvana aegadel oli normaalne maksta live eest 3.50 naela, nüüd maksad live kontserdi eest 35 naela ning kõik kurdavad, et miks live'id on nii kalliks läinud. No kus see raha siis peaks tulema kui kõik päevad läbi torrenteid downloadimas istuvad? Täiesti õudne tegelikult.. ja ega ma ise ka palju ei erine. Filmi- ja videomängutööstus palvetagu, et nendega sama ei juhtuks, mis tegelikult juhtub, aga nagu näha üritatakse alternatiivne leiutada, kuidas pääseda tagasi inimeste rahakottide juurde. Palju edu, kui keegi selle välja mõtleb - saab väga rikkaks.

Praegu sõidan rongiga kooli. Rongid käivad Marylebone'ist umbes iga 10 minuti tagant.. ning 5 korda päevas käivad "Main Train"id, kus on WIFI ja need on üliluksuslikud.. üritan alati nende peale ennast sättida, need on sama piletiga nagunii. Mulle meeldib, et ma tegelikult 'põgenen' Londonist 3 korda nädalas ja olen siin väikelinnas, kus ma ajan kõiki asju, näiteks käin postkontoris ja pangas ja poes, sest seal on kõike 1 ja ma tean, kus mis on ja kuhu minna. Londonis on väga keeruline leida isegi postkasti ning suurde poodi minekuks peab varuma vähemalt poolteist tundi. Normaalne.

Vaatasin eile Kings Of Leon'i filmi 'Talihina Sky' ja pean soovitama kõigile muusikutele ja mitte-muusikutele, sest see on päris äge ning kajastab tegelikult seda, kui raske on muusikatööstuses läbilüüa..põhimõtteliselt olid and staarid alles pärast 'Use Somebody' kirjutamist, mis on ikka suhteliselt pop ning and ise ka teavad seda.

Päike paistab mu ülikooli suurtest klaasakendest ja inimesed räägivad ümber mingitest imelikest teemadest. Järgmine loeng hakkab täpselt 26 minuti pärast ning nüüd jõuab veel alt ühe kakao võtta ja natuke väljas jalutada ning siis hakkab Music Industry Principles.

Remind it then! Good things happen to good people!

J