every game lies

Eile bussiga koju sõites istusin küljega sõidusuunas ja minu vaateväljas oli 2 rida pinke. Ette istus tüdruk ja tema taha poiss. Keegi nende kõrvale ei istunud, nii ma saingi neid mõlemaid jälgida, nende suhestumist ning kuidas nad "üksteist märkavad". Nad oli sellised inimesed, kes võiksid üksteist leida ühel heal päeval. Nad olid küll päris noored, aga nad olid täpselt sellised, et tahaks öelda no-mine-küsi-number-issand-jumal. Ipod oli shuffle peal ja just tuli mingi eriti laheda algusega laul, ma tundsin nagu ma oleks filmis. Ausalt. Ma jälgisin neid tüüpe, iga nende liigutust, näoilmet.. kõike kõike kõike. Nad olid nii ehtsad, Kaks indiviidi oma täiuslikus üksinduses. See oli nagu kõige paremini näideldud näidend, aga fakt on lihtsalt see, et see polnud mingi näitemäng, see oli elu. Oskaks inimesed ka laval niimoodi olla, aga ma arvan, et kui keegi ongi laval nii hea, siis vaatajad ei suuda seda tegelikult omastada, sest nad alati otsivad selle "millegi" ülesse miks arvata, et ta feigib. Kõik on ju siiski mõtlemises kinni. Kui ma päriselus oleksin ka mõelnud, et nad feigivad, poleks see üldse nii hea tundnud. Samas peab tunnistama, et kui ma lähen teatrisse, otsin pidevalt näitlejate "apsusid", kus nad pole rollis sees või midagi muud taolist. Ma luban nüüd endale, tänasest alates, ei tee ma enam seda.
Ma nägin öösel nii palju unenägusid ja ma käisin niii fantastilistes kohtades. See kõik oli lihtsalt nii värviline ja maagiline ja hullult lahe. Hommikul ma ärkasin, mul hakkas pea ringi käima mööda tuba ja nokkis lihtsalt seda halli üksindust. Eriti hull. Ma oleks nagu kliinilist-surma kogenud või seda maagiat, millest räägitakse, kui seda kogetakse.

Tegelikult surm, kui selline.. hmm. Ma ei tea kas ma kardan või mitte, aga ma arvan vähemalt, et ma kardan. Ma pole teinud kõiki asju ära, mida ma tahaks ning ma leian, et surma kardab ainult see, kes pole võtnud elult kõike, niiet ühel päeval ma ehk saan tunnistada, et ma-võtsin-selle-kõik-mis-elu-andis-vastu. Ma pole võtnud kõike siiamaani ning ilmselt ei hakka ka kunagi võtma, sest selline ma kord juba vist olen, aga igapäev ma üritan endast ikkagi rohkem anda ja riskida rohkem ja teha rohkem asju, mis teeksid elu põnevaks. Vihkan seda, kui ma olen stucked in fear. Kõige halvem asi, aga seda juhtub, peab tunnistama ikkagi päris tihti..
Eile oli E bussis ning ma mõtlesin, et okei, lähen räägin mingi "heiiijouu:) whats up? lähme koos koju?:) kust poolt sa lähed?:)" No ÄKKI läksingi, selle asemel ma väljusin tagant uksest, ei vaadanud ta poolegi, ISEGI EI LEHVITANUD ning mõtlesin koduteel, et me elame siin kivijunnil and I'm stucked in fear, NO ei taha ju tegelikult.

jesssss

Fakk, nii ilus ilm ja nii hea tuju. Ma sain No99'st selle kirja, et ma sain ja ma tundsin mingit ülendavat rõõmu, mingit hullu energiavoogu, et käisin lihtsalt edasi-tagasi ja hüppasin ja panin hea mussi peale. Asjad tunduvad ise ennast lahendavat ning halb tuju asendub kiirelt heaga. Ma isegi ei tea, miks mina, sest seal castingul ma mingi kokutasin veits ja rääkisin ülirändom juttu. Lihtsalt, et tere mina olen Janet ja see üritus on supercool mis te korraldate. Võibolla lihtsus võlub.
Selle peale mõeldes tuleb mul veel meelde, et eile kui Lavaka tüübid käisid rääkimas siis neilt küsiti, et kas te olete muutunud uuteks inimesteks või olete te pigem ennast leidnud. Mina hakkasin siis mõtlema, kuidas teatriklass mind mõjutanud on. See on kindlasti mind muutnud, aga ainult meeletult positiivses suunas, sest ma tean kes ma olen ja ma tajun oma tugevaid ja nõrku külgi palju paremini. Ma tean mida ma oskan ja kuidas seda enda suhtes "ära kasutada". See on selline tore enese-leidmise tunne, mingi selline ülendav rõõm jällegi, et ükskõik mis ma olin, olen ma nüüd SEE sama inimene, palju rohkem.. minus on palju rohkem seda, kes ma olin ning ma julgen olla see, kellena ma tulin teatriklassi. See sama inimene, ma julgen igas olukorras olla.. ning ma tean, et see ongi see mis ma pean olema. Sest kui ma ei ole iseennas, siis on see lihtsalt enda isiksuse raiskamine või tuulde viskamine. Kes ikka tahaks mina olla niiet olen õnnelik, et lõpuks lõpuks on jõudnud minuni see tunne, mis ma olen või kes. Hullult vabastav. Ma nüüd otsin asja millesse suunata seda emotsiooni ning asja. Ma arvan, et minu sõnapaar, mis mind alati aitab endaks jääda on, et elu-ongi-naljakas-ning-kõik-ongi-superäge. Naljakas, aga that's me.. and that's how you will see me beeing. KEVAD ALAKU!

yes, I do.

Selline rahulik esmaspäevaõhtu-tunne on peal. Vässu veits trennist ja 5 jääkuubikut olen ka ära lutsind. Enne sõin muidugi shokolaadi-muffini kooki ning ei saa öelda, et siin rannahooajaks valmistutakse.. aga mis seal ikka.. ühel heal päeval ongi ta käes ..tegelikult ju märkamatult eneselegi.
Mina ei saa küll veel aru millisest "kevadetundest" kõik räägivad. Okei, ma nõustun, et kui ma astun 21'st kodupeatuses välja, siis pole enam tõesti tapvalt külm, aga tuul ikkagi puhub nii kõvasti, et ma kuulen seda läbi i-podi. Silgu tänav on mässumeelne, eriti just sellistel aastaaegadel.
Tegelikult täna kogesin ühte nostalgilist tunnet küll. Kell oli juba umbes 7 õhtul ja ma läksin oma tuppa ning seal oli selline helesinine valgus ning külm/soe õhk. Ma peatusin korra ja tundsin kuidagi mingit maagiat selles kõiges, aga see oli ka ainult hetkeline.
Eile õhtul kirjutasin pool tundi sõnumit ja siis kustutasin ära, lõpuks saatsin ikka teatud inimesele 2 rida. Päris naljakas, ise naersin enda üle. Igatsen midagi mida ei tohiks vist ning vahel on tunne, et ma enam ise ka ei tea mis või kes on reaalsus ning KUS see reaalsus üldse aset leiab või asub.. minu elus.
Viimasel ajal on tihti selline tunne nagu pildil kirjas.

Damien Rice - Delicate (Sessions@AOL)

Minu elus on inimesi, keda minujaoks ei saa asendada. Väheseid inimesi ei saa asendada, sest ma olen siuke mälestustest-kinnihoidja-inimene ilmselt ja mälestusi ei saa asendada. Minu sõbrad on sellepärast minu sõbrad, et nad on kõige normaalsemad inimesed siin Tallinnas. Ma siiralt usun ja olen täiesti kindel, et mitte keegi ei suudaks olla coolim ja lahedam kui nemad. Isegi kui tundub, et on inimesi, kes on hullult lahedad jne, siis tegelikult tuleb neil ikka mingi külg välja, mis on jälle eriti sitt või neil on mingi salapuue, kahju. Kuna S muutis mu tuju eile nii härdaks, siis ma hakkasin nüüd üldse mõtlema inimeste ja suhete peale. Kas me teeme üksteist tegelikult ka õnnelikuks? Või me üritame ja üritame mõnede inimeste puhul, aga nad ei märka seda kui väga me tegelikult üritame?Kas meil on kellegagi rohkem rääkida, kui nende inimestega siin? Kus kohas need inimesed on ja kas nad üldse eksisteerivad? Miks me kardame näidata oma parimale sõbrannale, et meil on veel üks ülihea sõbranna, kartes kaotada esimese usaldust või avatust? Miks issid ja emmed pole kunagi osasid lapsi kõdistanud ega mänginud nendega lolle mänge? Kuidas see mõjutab lapsi ning mis saab nende lastest?Ma ei tea, kust on tulnud minu visioon õnnelik-olemisest. See on mingi kokkumäng minu kujutlusvõimest ja kogu informatsioonist, mida maailm on mulle ette söötnud, aga ma usun, et see on teistmoodi, sest ma tean täpselt kuidas ja millal ma oleksin õnnelik ning kellega. Ma ei oska neid hetki hetkel määratleda, aga neid hetki varieeruks umbes must-miljon. Need hetked ei ole filmihetked, need on hetked, mis võiksid olla filmis, aga need kunagi ei ole, sest neid ei saa kunagi järgi näidelda. Need on hetked, kus sa vaatad oma sõpra, ta naerab, sa tead täpselt mida ta mõtleb ja miks ta naerab, sa näed ta silmades ta elu ja mälestusi ning sa tead, MIKS.
Mulle meeldib kui inimesed usaldavad teineteist läbi ja lõhki. See on nagu enda kinkimine ning kuigi öeldakse, et kedagi ei tohi usaldada, siis mina ikkagi usaldan osasid inimesi 100%, keda ma olen valinud ja tahan usaldada ning kellele ma võin otsa vaadata ja öelda :"Sa võid mulle haiget teha."
Vahet pole, et vahepeal läheb kõik sõnaotsesesmõttes ptsi ja tunne on nagu kõik tahaksid su elusalt ära süüa, aga See tunne, kui sa oled lihtsalt nii-nii avatud, et teine võib skalpelliga kasvõi su sisikonnas torkida ja sa tead, et ta ei lõika sisse, siis tekib alatu tunne.. et see on väärt seda kõike.

tähelepanek

Üle eriti eriti pika aja ma suudan asju jälle vaadata selgelt. Ma näen jälle, kus kuradi kohta ma vahepeal ennast mõtlesin, aga nüüd on kõik jälle selge ja ma suudan asju näha, nii nagu nad tegelikult ka on.

Time will see us realign
Diamonds reign across the sky
Shower me into the same
Realm

Ma isegi ei tea mis või kes mind aitas, aga ma sain aru nii mõningatestki asjadest, mida mu sõbrad mulle on üritanud selgeks teha ning kes mu elus tegelikult on, mitte kes nad on minu peas. Kõik on ülimalt tore ja hea ning eile tuli mu ellu mingi hull põnevus, kui see mees, kes mind bussis jälgib, pani mind msni ja hakkas rääkima eriti muhedat juttu. See vana msni-vestluste põnevus tabas mind ning pärast ma olin kuidagi eriti äksi täis jälle, imelik, ma mõtlesin et ma olen selle aja seljataha jätnud.
Kohe jõuavad O ja company siia ning siis saab nautida kevadvaheaega mitte-midagi-tehes ning kindlasti ka head mussi ja head seltskonda ..

Päike paistab ja igal pool on juba tonnides vett, mõnuuus. Mul on kummikutest.. siiiia maani(käega teen seda liigutust et kõri juures, teate küll). Päike paistab ja ilm on soee, käisime Rootsis ning nagu ma hiii's peaga ükskord ütlesin, rootsitripid on alati lowfive..ja nii nad ongi. Seltskonna üle ei kurda, sest Annu ja Kix on lahedaimad siiski ju. Muidu tahaks täiega suve ja päikeseprille kanda, igast uusi ja erinevaid. Tegelt ma peaks kõige pealt ostma endale need lahedad, mida kanda, i know. Surfilaagrisse tahaks ka juba.. täna unistasin oma toas juba rannast ja kõigist suvemõnudest. Kevad-vaheaeg.. mida ma tegin aasta aega tagasi.. täiesti ulme. Kusjuures, ma mõtlen, et ma pole väga väga palju muutnud selle aastaga, aga targemaks olen küll saanud ja just meessoost isikute kohapealt. Nende aju ikka funktsioneerib palju lahedamalt kui naistel, naised on juba teada värk, aga noh mehed, nende mõtlemisviisid, oijumal, huvitav tegelt täiega.. ma varsti kirjutan uusimad teooriad siia.

PS. K mainis mulle, et ma peaks igapäev blogi kirjutama. Ma ei tea nüüd, kas keegi oleks sellest veel huvitatud, kes seda loevad? Mul on hea meel täiega, kui te tahate seda lugeda ja ma võiks koguaeg siia oma mõtteid kirjutada, aga mul vahepeal tuleb see emo-side välja ja siis arvan, et keegi ei loe ja ise endast on ka pohhui sel hetkel. Igatahes, anybody?

vabandagee

Kunagi ei kao kahtlus, et see kõik on minu väljamõeldis.

Saabusin Saaremaalt koju. Etendus mängitud, mõnusalt tantsitud ja naerdud. Korda minek selles suhtes, et kõik olid päris õnnelikud ja mitte võltsilt, vaid lihtsalt olidki.
Ma olen must ja kõik on segamini ja kotte on miljon, mida lahti pakkida ning homme jälle kokkupakkida(rootsi-trippp), aga sellegi poolest on mul hulllult hea tuju.

jesbosss!

mis on

Täna nägin 3 korda ühte ja sama jopet linnas(mingi O'neilli jope, must ja roosade ruutudega). Jäin 1 kord bussist maha, istusin tund aega keskraamatukogus Inva-arvutis, vastasin küsitlusele ning sain selle eest paki nätsu, sõin Kristiina juures küpsist ning vaatasin Oliveriga tõtt Kakumäe bussipeatuses.

Ma peaks tegelema 7 muu asjaga, kui seda postitust kirjutama, aga mul on hetkel tunne, et tahan kirjutada seda siin.

AGA KÕIK MUU ON :

For reasons unknown; for reasons unknown; for reasons unknown; for reasons unknown.

Just avastasin, et koolis on päris easy ikka käia. Inkas on Silvetiga alati huvitav, pransas on Ott väike hottie, kirjandus on naljakas.. ja hariv, teater on ajurünnak(mis actually feels good), bioloogias on 3D rakufilmid ning füüsikas Niidas räägib koguaeg maailmalõputeooriaid ning muid uusi tehnoloogilisi avastusi, üliäge. Koolis on lahe käia... kuigi täna ei olnud parim päev. Me teeme seda uut etendust ja ma sain nii palju riielda. Ma üritan nii hullult, aga ikka pole piisavalt hea. Lõpuks tekib selline tunne, et ma lihtslat ei oska enam mitte kuidagi olla, lihtsalt laseks maha ennast. Teisi kõrvalt vaadata on nii lihtne ja nende vigu leida, aga ise on nii faking raske. Ma pole veel usku endasse täielikult kaotanud, aga täna korra tekkis küll tunne, et okei, nüüd ma lähen ja kõnnin koju lihtsalt. Ilmselgelt see poleks lahendus ning ma ei ole inimene, kes põgeneks, kui on vaja seista silm silma vastu, aga see tunne reaalselt valdas mind päris mitu pikka minutit.
Käisin eile S'i etendust vaadamas. Lahe. Ma mäletan, kuidas me sõitsime tema juurest 17'ga linna ning rääkisime, et ta sai Polygoni sisse ja nüüd tal tekib mingi uus huvi ja uued tegemised. Mul on nii hea meel ta pärast, kuigi ma poleks arvanud, et kõik täpselt nii läheb. Kõik on läinud isegi paremini kui ma arvasin, et tal läheb. Ma lihtslat loodan, et ta ei kao sinna ning ma usun, et ta ei kao, sest ta ei ole see inimene, kes harrastaks kadumist. Thank god :).
Nende etendus oli tume-meresinine ning vahepeal valgust, geniaalsete noorte inimeste mõtetest. "Ma tahaks oma elu videolt vaadata." See oli mu lemmik lause, sest ma olen ise sellele ka nii palju mõelnud ja ma reaalselt tahaks sisestada kuhugile kuupäeva ja näha kõike läbi oma silmade uuesti. Samas, kas see oleks ikkagi hea? Äkki need mälestuspildid on segunenud mu kujutluspiltidega ning nendest on saanud veel paremad mälestused, kui need ehk reaalselt olid? Võibolla ei tohikski oma elu uuesti üle vaadata...

after you save our lives

It makes me feel alive. Eile oli see päev, see õhtu. Kuigi kõik võtsid väga iisilt ja rahulikult oli ikkagi naljakas, sest spontalt teha hii on ikka päris naljakas. O'ga oli nostalgia ja mõtted maailmalõpust kuni maailma alguseni. Palju mõtteid, palju häid mõtteid, kahjuks mälu ei suuda mäletada neid, kurb.

Live Artcafe's oli halb, aga huvitav oli ikkagi. Mingi imelikult naljakas mälestuspilt on mu peas sellest õhtust. Positiivne on see, et SS'i tüübid innustavad täiega ja it makes me feel goood. Kõik sõbrad ka tulevad ja naeratavad ja ütlevad hästi palju häid ja postiivseid sõnu.
Täna mõtlesin üksi olles, et kus iganes keegi ei elaks tulevikus. Ma tulen igale ühele külla ja we fallow the cops back home ja teeme igast lollusi. Me ei saa kunagi täiskasvanuks ning me ei unusta mitte kunagi who we were. Promise me, Janet, you won't lose yourself in this world.

nii läheb

Nii, täna on siis live. Ma olen veel kodus, kell on 10.03 ning kell 10.30 läheb buss, millega ma sõidan Linnahalli, teeme väike proov ning siin pean minema 1-ks kooli teatriproovi, mis hopefully õnnestub. Kell 19.00 on soundcheck kõikide plaanide kohaselt ja ilmselt peale minek umbes 00.00, võibolla ka hiljem veidi.

Ma loodan nii väga, et kõik toredad ja head inimesed minu elust tulevad vaatama ja ma loodan, et kõik läheb okeilt ja ma ei sea väga kõrgeid ootusi, sest kõrgelt kukkuda ja värkki, aga kui kõik on seal siis ma ei karda miskit. Igatahes, ilus hommik on ja päev on hästi alanud. Riietusin täna hetkel pastelsetesse toonidesse, ei tea miks, aga nii ta on.

inspiratsiooni

"Ta ei olnud küllalt šabloonne. Kõige uuemates rongides pole juhti tarvis. Õpitud ootamatus, pingutatud sundimatus, kalibreeritud vitaalsus. Elu ei peagi meeldiv olema. Kuhu ma pean alla kirjutama?"

Kes see ütles, et elu peab ilus olema? Kes see kurat mõtles välja need ilusad ja armastust täis filmid? Miks? Millejaoks on vajalik meile tekitada pettekujutlemaid? Armastust sa nagunii müüa ei saa? Miks sa siis tahad, et ma seda ostaks?

sulle, kes sa seda loed

Cold hands, warm heart?! Mu käed võivad külmad olla, aga mu süda ei ole külm, see on soe ja siin soojas oled sa alati, sest sa elad siin soojas, talvel ja suvel, iga päev, iga tund. Ma tean, et sa ei helista mulle igal hetkel ja ma tean, et sa ei vaja mind eluks, kui hapnikku, aga ma tahan, et sa teaksid, et mis iganes meist saab kunagi, ei ole ma kunagi lakanud uskumast, et sa muutsid minu elu. Sa tegid minu elus midagi sellist, mida poleks mitte keegi teine suutnud. Need lõpmatud laulusõnad, viisid, kunstiteosed, kudumid, pildid, kõik mis ma olen teinud, sinust on neis kõigis midagi, sest just sina mõjutasid mind tegema selliseid valikuid nagu ma olen teinud hetkel. Ma seisan siin ja ma pole õnnetu, tegelikult ka, ma usun et kõik on võimalik. Ma olen õnnelik, kuna just sina, kallis lugeja, oled olnud minu elus. Sul on olnud suurem või väiksem osa, aga kokkuvõttes, seisan ma sinupärast täna siin, kus ma seisan ning armastan neid, keda armastan ning väärtustan seda, mida väärtustan.

I love. you.

jweee

Päike paistab ja mõnuus talvine ilmake on. Lund ei saja ja tuult eriti ei ole. Energiaaa on laaeees. Ikka veel on laes. Ööbisin siis Laulupeos täna, magasin S'i toas koos õega ja eeriti muhe ja mõnsa oli kõik. Mitte arvestades seda, et ma tulin Tallink taksoga Sauelt linna ning arve oli 363 krooni.
Ütleme nii, et .. seiklus.

minu armas elu

Tulin just koju. Õhk oli külm ja karge ning taevas oli must-miljon tähte. Ma jäin oma tänaval seisma ning vaatasin taevasse, lehvitasin Orionile ning keerutasin ennast vaadates taevasse. Kõik hakkas ringi käima ning tähtedest said jutid, mis mu silme ees jooksid. Siis ma hakkasin mööda tänavat jooksma, sest külm oli. Siis jäin jälle seisma ja vaatasin tähti, lihtsalt vaatasin, pea kuklas ning endal nii suur naeratus näol. See oli kuidagi nii üllas ja puhas ja õnnelik hetk, mitte keegi ei saanud seda rikkuda ning see hetk oli lihtsalt minu oma. Selles hetkes polnud kübetki halba. See oli minu õnnehetk, minu MÄRTSIKUU õnnehetk.

Ma ei tea kus ma olen aasta pärast ja kellega, aga praegu olen ma täpselt siin, kus on kõik, minu elu on siin. Siin tänaval, siin majas, siin kodus. See olengi mina.

slash tot com

Mul on New York'i ja armastuse vajadus, just praegu valdab mind see piiiinav tunne, et ma tahan armastada ja seda teha New York'is. Kõlab päris ilusasti ju teoorias.
Siin minu maailmas on põlveni porilombid. Kõige iroonilisem oli täna see kui tulin koju ning olin üleni läbimärg juba ning mu naabrimees sõidab autoga mööda, aeglustab, et mulle LEHVITADA ning siis naeratab ja SÕIDAB EDASI. Kas saaks midagi veel iroonilisemat olla?? Mul oli konkreetselt selline nägu ees, et "HÄSTI TORE, on see eluke".
Parasjagu kui ma kõndisin mööda seda lombimerd koju ning olin samal ajal kogu maailma peale ülimalt vihane, tuli mul aga teooria miks-paksud-kannavad-kummikuid. Sellepärast, et nad on uusrikkad, kes on elama sattunud äärelinnadesse, kuhu linnavalitsus pole veel teid rajanud ning kuna nad on uusrikkad, siis nad on viimasel ajal hästi palju söönud ja nad on paksuks läinud. Sellepärast on paksudel kummikud. Peenikestel pole kummikuid, sest nad ei ole uusrikkad, nad on juba rikkad, kui nad oleks uusrikkad oleks nad paksud.

Hea tunne on ikka veel kuskil mu sees. Aga kaissu tahaks küll.

kaugele siit, jääb meie väike paradiiis

I play the role they wanted me to play, but that won't set me up to change my way.

Muidu on kõik hästi, tegelikult. Trollis naersin täna nii kõvasti, et inimestel hakkas imelik. Olen viimasel ajal üldse eriti heas tujus ja see on lahe tegelt. Jälgisime täna Jonnaga Vapiano akendest mööduvaid inimesi ning päeva parim nali oli see kui ootasime trolli ning
Jonna ütles : "Issssand, vaaata, jälle mingi kassihaige tuleb..."
Mina siis vaatasin, kes see taun nüüd on,
siis ma märkasin :"See ongi kassihaige ise, Jonna." :D:D:D