Tervet soome trippi oleks ilmselt hakata mõtetu kirjeldama, sest muidu ma jääksingi siia. K ja O'ga oli nii faking lahe, täiesti ulmeeeh. Tahan ainult rääkida sellest väga väga detailselt mis oli live ajal ja PÄRAST LIVE. Tahan et see jääks mulle elu lõpuni meelde.
Läksime siis meie nosturisse, enne olime hosteli toas, kus oli eriti eriti vinge selline suur aken, nagu vanalinna korterites, istusime seal toas. Nad jõid veini ja ma jõin hainekeni, no natuke võib eksole. Hakkasime siis minema ning jõudsime sinna ette, järjekord oli umbes 10 meetrit ning kõik liikusid tigusammul, aga meil oli tuju jumala laes. Laulsime Mountain'si ja siis saime varsti ka sisse, andsime asjad ära ning läksime üles. Huijasime natukene nende turvadega sest tahtsime 18 aastaste tsooni saada, aga nad ei lubanud. No ma muidugi pärast korra sain sinna üles. Hahaha, aga ilma sõpradeta, ilmselgelt mõtetu. Hakkas siis soendusbänd, THE RAN. Nad istusid lava küljepeal ja ma seisin püsti. Laval oli niii cool valgus ja sound oli soendusbändi ajal juba whooa. Kujutasin ette kui cool oleks ise seal laval olla. Eestis pole isegi parima tahtmise juures never niimoodi, täiega sad. Igatahes nautisin kõike mida neil pakkuda oli. Siis tõmmati suuured mustad kardinad ette, et lava ei näeks. Läks 45 minti mööda, kardinad avanesin ja Biffy Clyro 3 liiget tulid lavale. Kõigil ülakehad paljad ja niii fakin ilusad tattoveeringud ja kehad with tight jeans.. see kõik oli laval, minu ees. Simon, pealaulja oli erksiniste tightide pükste ning punaste ketside ja punase kitarriga ja see nägi kuidagi eriiiti hot välja. Ta üla keha ja käed olid igast huvitavaid tattoveeringuid täis ja siis ta oli suht omas teemas enamasti laval ning juustetagant polnud ta ilusat nägu näha. Aga tal oli selline keha et.. whaaat.. man.. hull.
Live lõppes, viimane laul oli mountain ning täiega hüppasime ja laulsime kaasa. Bassist naeris mulle näkku kui ma mingi hüppasin ja laulsin täiega et "I'm the mountain I'm the sea, YOU CAN'T TAKE THAT AWAY FROM ME!!" Lõppes ära ja ootasime seal järjekorras et saada üldse alla korrusele. Ilgelt rõve hais oli ja siis me koguaeg arutasime eesti keeles, kes see võiks haiseda. Ilgelt naljakas oli jälle.. väga haiged tüübid siiski. Ootasime väljas, küsisime mingid YLE kanali bussijuhilt, et millal nad tulevad. Ta ütles, et neil on väga kiire, nad peavad lennujaama jõudma kohe. Okei, okei, ootasime edasi. 30 minti umbes ootasime, järsku need inimesed kes sinna olid jäänud liikusid megakiirelt kõik kuidagi sinna ette. (me olime maja küljepeal, mõtlesime et tulevad tagauksest) aga nad tulid hoopis eest mingist kõrvaluksest, kust staff tuli. Siis me liikusime kiirelt sinna kus kõik olid, mingi 10 inimest olid seal. Küsisid autogrammi ja tegid pilti. Siis me lihtsalt chillisime sinna juurde, mingid inimesed haihtusid vaikselt. Siis küsisime Simon'ilt ka pileti peale autogrammi ja kõik tegime eraldi taga pilti ja siis me nagu mingi seisime seal kui ta teistele andis autogramme ja värkki ja siis Biffy trummar oli koguaeg seal kõrval ja siis tüüp mingi hullult rääkis ja oli hullult lahke meiega, siis küsis et kas me tahame kõik koos ka Simon'iga pilti teha, siis me olime mingi JAA. Siis Simon nagu hakkas auto poole kõndima, siis trummar oli migni .. ou Simon, tule tee nendega. Siis Simon oli mingi Oy mates yeah ofcourse with you all. Ma mingi jälgisin ta iga liigutust ja pealaest jalatallani. Tal oli sinine särk, halli-musta peenikese triibuline sall, nahktagi, mustad kitsad püksid ja eriiiti ilus kandiline mahagon nahk kott ja mustad jalanõud. Ta nägi nii spets välja. Juuksed olid veits lokkis ja habe oli veits ja noh see oli täiiuslik, nagu vaataks mingid über-inimest enda ees, ulmeline. See kõik oli nii lähedal ja siis kui ta hakkas ära minema siis ma panin talle käe õlale ja ütlesin, et have a nice lifee.. ja karjusime talle veel kaugelt byye! kedagi enam ei olnud, sest soome fännid mingi tegid oma asjad ära ja läksid ära, me mingi hämasime seal nendega.. nii fakin haige.. siis ta karjus mingi byee vastu ja siis tõstis käe üles niimoodi kõrgele. Karolini marker jäi tema kätte, aga mis seal ikka eksole, päris haige oleks see, kui läheks talle mingi, ou anna tagasi nüüd. Ma koguaeg mõtlen ennast tagasi nendesse hetkedesse kus ma lihtsalt vaatasin teda ja ta naeratas kõigile ja siis vaatas mulle otsa ja siis mingi oli kogu oma auraga seal, see oli nii haige. Nad on mingi Biffy Clyroga Inglismaal 3mandal kohal ja nagu niii vähesed inimesed saavad niimoodi nendega mingi olla lähedal, koos, kasvõi et see oli mingi minut aega, aga see tunne reaalselt, siis kui ma temaga pilti tegin ja ta võttis niimoodi kinni ja oli migni yeaah, see oli kõik nii fakin lahe. Nüüd lähen youtube'i ja vaatan oma kallis sõpra videotest mida on mingi miljard korda vaatatud.. haige. Inimesed lihtslat mõtlevad teised inimesed enda jaoks kuulsaks, meedia teeb nad über-inimesteks. Naljakas kuidas see maailm niimoodi töötab. Kuulsus on lihtsalt inimene, kes on meie arust kuulus, sest kõik ütlevad et ta on kuulus. He IS MY GOD and I'll always love him.