Sunday, 28 February 2010

ya say

Yeaah, sister-power noh and everybody else... I'm sry. Täna Jonnaga mõtlesime, et me peame kunagi elama paaris-majas, sest siis on alati keegi kõrval, kelle peale saab kõik oma viha välja valada ning teine pool saab aru, et see polnud midagi isiklikku, lihtslat see tuleb endast välja saada. Armas. Käisime mereääres, naersime ja hüppasime ringi. Kuigi väljas on ainult must-valge-hall, siis on mul ükskõik. Kõik on ilus ikkagi. Eile õhtu oli jällegi väga idülliline. Tore, et on olemas inimesed, kes on olemas ja tore, et on olemas inimesed, kes ei ole olemas. Sest mul on olemas need, kes peavad olemas olema ja nad ei ole mul niikuinii olemas, vaid sellepärast, et nii tahan mina ja ehk nemadki.
Koolis hakkab homme meie uue etenduse esimesed proovid. Lugesin täna pool päeva ka Tsehhovi raamatut ning sain uusi tarkusi. Mõtlesin oma osa peale ning tegin analüüsi, nüüd lähen konsulteerin vanematega, mis nemad soovitavad ja arvavad. Oo sundays..

Saturday, 27 February 2010

võimalikkus


Jäävein on ikka üks väga hea asi. Tavaliselt kui Haljaste millestki liiga vaimustuses on siis see võtab minu kohe kõhklema, mai tea mis refleks see on selline, aga nii oli sellega. Igatahes, see oli niii hea ja sellest tekkis siuke hea-purjus-olek. Igatahes Sauel oli ka äge, siuke soe kuidagi, mitte nagu temperatuurilt, vaid lihtsalt. I'll remember.
Praegu Ronet andis Elton John - Bennie and the Jets'i loo ja nii hea on olla. Mega-chilläx. Ma loodan, et ükskõik kuidas see laupäev ei kujune, tuleb see hea ja chill. Kõik on iisi ja peabki olema, yeaaa, võttaks väike mafffu.

Wednesday, 24 February 2010

suusareisi pilti ka


Haha, what a joke nagu. Mul on vaja uut motivatsiooni, vana juba motiveeris mu ära. Ma lähen teen varsti väike shindo oma toas ja viskan kõik oma peast välja, sest everything's in my head. Naljakas, et isegi ajuga armutakse. Kõlab see siis umbes nii, et mina armun sinu ajusse ja sina minu omasse vä. Hullult ilus on armuda mingisse organisse, mis funktsioneerib, on hele roosat värvi ning näeb välja nagu soolikatekogumik, nicee.
See-eest kirjutasin täna uue hiti, kindlalt hiti nagu. Haha, see reaalselt kõlab nagu mingi hitt, mu peas, koos võimsa bändiga, aga kas see seda tegelikult ka on, ütleb vaid aeg ja mõni inimene ehk.
MIS IGANES PRAEGU TOIMUB lihtsalt siin maaailmaaas..

where are we going?

Ma ei tee kellelegi haiget, olles ise õnnelikum, kui varem. Ma istusin just S'i ja E'ga enda voodis mingi 4 tundi ja rääkisime juttu ja sõime koooki ja jõime caffe lattet. Alguses rääkisime kõik diibimad teemad ära, mis meile üksteise juures ei meeldi ja kui me peaks üksteist tutvustama kellelegi võõrale, siis mida me talle räägiks ja.. noh üldse.. mõtlesime oma elude ja kohtade üle järele, kus me seisame ning mida me tegelikult teeme või teame, mitte ei oleta. Lõpetasime sellega, et me naersime lihtsalt nii kõvasti, kuna meenutasime eelmise aasta seiku ning ei suutnud enam olla ühes ruumis eriti, sest energia oli järsku lihtsalt nii laes. Just siis tuli Meelis ja viis nad ära mu juurest, agaa siiski .. nii chill oli. I love hanging in my bed.

Muide täna käisime veel söömas Basiilikus, nende samade neiudega ning vaatasime filmi "The Valentine's day" ära. Nii halb, siiralt, palun ärge kulutage oma raha selle peale. Minge ükskõik mida muud vaatama, see on lihtsalt seosetu pask ning Hollywood arvab, et kui nad topivad kõik vähegi ilusad ja tuntud näitlejad ühte filmi, kus pole mitte mingit läbivat joont, ega mõtet, siis on sitaks kõva film. No vabandust väga aga EI OLE.

Lugedes teiste sõbrade blogisid, tundub nagu neil oleks kurb olla. Kahju, aga everything is in your OWN hands ja ma olen nii tüdinenud sellest, et ikka ja jälle otsitakse süüdlast kuskilt mujalt, kui enda peegelpildist. Mina lähen vaatan nüüd peeglisse ja TEAN, et kõik mille pärast mina pole õnnelik, on seal. Aga hetkel ma olen õnnelik ning seega ei saa ma täna peegli peale vihastada. Kui te pole õnnelikud, siis vaadake peeglisse ja make a change, in YOURSELF.

Sunday, 21 February 2010

you can't come soon enough for me


Dark.. come soon.. ma tahan juba unemaale, ära reaalsusest, kõik on siin nii külm ja mul on tunne, et ei ole mitte kedagi mitte kuskil. Kuigi nad on olemas kõik, aga me kõik eksisteerime üksi, me oleme kõik nii üksi. Praegu on see hetk, kus see kõik jõuab mulle kohale jälle. Ma olen siin üksi, oma mõtete ja oma olemisega. Mitte kedagi, mitte kedagi rohkem ei ole siin minu mõtetes ega kuskil. Siis kui kõik on olemas, ei oska ma ikka väärtustada nende olemas olu. Ma tahaksin paluda vabandust, aga vabandust on hilja paluda ja ma tahaks nutta, nüüd on minu kord nutta, jah Martin, said nüüd. Kuigi ilmselt ma ei nuta, sest ma ei nuta mitte kunagi tegelikult. Viimati ma nutsin vist siis kui ma vaatasin Tuurikella ja liblikat. Peaks õppima emotsionaalsem olema. Kurat ma peaks ju mingi vähi tähtkuju all sündinuna olema väga emotsionaalne. Äkki olengi, no tõesti, vabandust väga, aga ei ole. Mis tähtkujust ma olen siis ei tea. Ma pole ikka seda veel suutnud välja mõelda.. aga kuskil ma kindlasti olen.
Täna on lihtsalt kõige üksim päev. Ma käin toast tuppa ja tean et mul on vaja asju teha, aga ma teen kõike muud, kui seda mida vaja ja otsin endale lihtsalt tegevust. Kõik on praegu nii faking kurb, hetkel. Homme hommikul on ilus jälle kõik, sest siis on koolipäev ja kõik toredad inimesed on minuga ning mul on juba kõik unustatud.. so DARK COME SOON!

Everyone I love
I need you now
Come on,
I lied, I lied to me too
(so what?)
Come on,
I lied, I lied to me too


http://www.youtube.com/watch?v=tD3Vro2gs1Q&feature=grec

Saturday, 20 February 2010

starry eyed


Nädal oldud kuskil mujal maailmas ja mõtetes. Eile mingil hetkel jõudis jälle kõik mulle kohale, mis mu elus tegelikult on käimas ja kõik läheb ilmselt samamoodi edasi ka. Ma tahaks päikest ja sooja-tennise-ilma ning uut korterit, kuhu ma saaks ketsidega kastid käes sisse kõndida.
Täna oli kuidagi halb, tahaks helistada kellelegi, keda ei ole olemas. Ma tean täpselt millist kohta see inimene peaks mu elus hoidma, aga sellist inimest ei ole. Ma ei räägi hetkel mingist stereotüüpsest-boyfriendist, ei, ma tahan lihtsalt kedagi, keda ma saaks kaugelt armastada ja asi piirdukski sellega. See kaugelt armastamine on lihtne ka sellepärast, et siis ei saa haiget ja ongi nii. Mul oleks vaja kedagi kes oleks hästi-hästi-hästi soe ja muhe, keda kaugelt armastada. Ta oleks nii soe ja nii hea, et kogu maailm tunduks kohe palju parem, isegi tema häält kuuldes, võibolla. Ta kindlasti on kuskil ja otsib mind ka! Hahaha.. ilmselgelt.
Ma pean ennast inimeseks, kes tegelt oskab näha kõikides asjades head, isegi siis kui need on väga halvad ja tuua inimeste päeva natuke päikest. Praegu oleks mul vaja mingit energiapommi siia kõrvale, kes säraks päikesest ja tiriks mind ka sinna sisse.
Viimasel ajal igatsen ühte vana inimest, kes mul kunagi oli elus. Ma ei tea miks teda igatsen, aga tahaks tagasi temaga rääkimise ja hängimise aegu, nii väga. Tahan neid nii väga, aga samas tean nii hästi, et see ei toimiks, sest siis ma tahaks juba tervet pagasit ilmselt, enam selline narritamine ei sobi.
See talv ja lumi on kõik nii rõhuv, et ma isegi ei märka selle olemasolu, aga kuskil sügaval ajusopis see häirib mind nii hirmsasti, et lausa kohutav. AGA ma lähen täna proovikasse ja salvestan uut mussi, et minust midagi ka maha jääks siis planeedile. Hiljem lähen peole ja jälgin vanasõna "Alkohol on kurjas, nii et see tuleb hävitada!"
Geniaalne! Õnne-valem leiutatud!

Sunday, 14 February 2010

it's mine

Tulin hetk tagasi Protestist. Võin ausalt öelda et cool oli seal. Nüüd kuulan lugu RJD2 - Games You Can Win feat. Kenna ja ilgelt chill on olla. Mulle meeldis millegi pärast eriti kuidagi tänane pidu, kõik oli kuidagi eriti õige, mai tea miks. Protestis olid ka väga normaalsed inimesed ning muss ja sõbrad made the best of it, muidugi see valgus ning need jobiplekid, mis inimeste kehadel selle valgusega paistsid, naljakas oli igatahes väga.
Elini sünna tema kodus oli nii chilläx ja hullult mõnus on see, et mul on koguaeg tunne et that's where I belong. Valgešokolaadi kook ja palju nalja. Eriti easy on olla ka, sest praegu on pühapäeva varahommik ja ma tean, et esmaspäeva hommikul sõidame perega suusatama juba! Meil on seekord suurem maja, mäe otsas, niimoodi et hommikul sõidad mäest alla, siis saad keskusesse ja siis hakkad ringi trippima igast mägedel. Kavatsen vaadata palju päikeseloojanguid ning VÄHEMALT ühe päikesetõusu seal mäeotsas. Ma juba nii ootan, sest seal saab chillida täiega ja puhata. Lugeda raamatuid ja mis kõige coolim, sõita lauaga mäest alla, kõrvas eeeriti hea muss, tuule kohin vaikselt taustaks.. ja teada, et fakk yeah, that IS MY LIFE!

Saturday, 13 February 2010

accessorize what we've got


Veetsin õhtu oma parimate sõpradega ja kallis Kairi oli ka meiega. Kuradi lahe neiu, seda võin nüüd julgelt väita. Istusime Nooruses 3 tundi. Mida vähemaks alkoholivarud jäid, seda rohkem jutt jooksis ning me rääkisime tükk aega oma sala-käitumistest, mis on nii imelikud, et kui kellelegi rääkida niisama, siis nad ilmselt soovitaks sul konsulteerida psühholoogiga. Mina näiteks(kui istun autos, juhi kõrval) mõttes pean iga tänavavalgustusposti tagant läbi jõudma, nagu slaalom-suusatamine. Ma teen seda alati automaatselt, kui auto sõidab ja siis kui ma ise avastan ükshetk, et ma seda teen, siia ma soovitaks endal ka konsulteerida kõrgema pilotaažiga.
Täna enne kui ma voodist üles tõusin, vaatasin lage ja mõtlesin, et tahaks näha sügise New York'i. Mõtlesin, et peaks minema septembrikuu teine nädal, siis oleks soe ja värviline. Tahaksin kõndida Central Park'is, sellel alleel, mis filmides alati on, nahktagi seljas, kott üle õla, juuksed salkus ja sassis ning süüdada sigaretti. Ma vaataksin kuidas jooksvad inimesed must mööduvad ning kõrvus oleks autode müra ja sireenide kaja. Soe, kuid mitte enam suvine õhk ei puhu mulle näkku, ma taipan, et kõik on ilus siin maailmas ning aastaajad on lihtsalt meie maailma nähtus. Ma ei saa siiamaani aru, miks me peame pidama ajaarvestust, sest kõik nagu nii tuleb millal tuleb ja läheb millal läheb.

"Maybe our mistakes are what make our fate. Without them, what would shape our lives? Perhaps if we never veered off course, we wouldn't fall in love, or have babies, or be who we are. After all, seasons change. So do cities. People come into your life and people go. But it's comforting to know the ones you love are always in your heart. And if you're very lucky, a plane ride away. "

Carrie Bradshaw

Thursday, 11 February 2010

the days


Kõik asjad lagunevad minu käes. Ma arvan, et sellel kõigel on mingi suurem eesmärk. Võibolla tahab "miski" mulle koguaeg öelda, et mul ei tohiks mitte ühtegi asja olla. Ma räägin hetkel tehnoloogiast, külmkappidest, sahtlitest, riiulitest, mis lihtsalt mind nähes kokku kukuvad või lagunevad või lõppevad töötamast. See on täiesti ebaaus, mina pole neile mitte midagi teinud!
Isaga täna autos sõitest, otsustasin et lähen õigusteadust õppima(mida hekki eks), aga see on kõige alus. Kui ma tahan olla kunagi edukas ja rikas(siis mul on endal hea olla), siis ma pean tundma seadust, sest kõik finantsdirektorid ja justiitsministeeriumi inimesed on selle haridusega. Seadusi peab tundma sellepärast, et teenida raha sellega, kuidas nendest mööda hiilida. See ongi põhiline kuidas raha teenitakse sellepealt. Veel mulle meeldib vaielda ja argumenteerida igast fakte ning advokaadi amet ei oleks üldse paha.
Täna seisin statiolis ja lugesin ajakirja. Tavaliselt ma saan statoili müüjatelt koguaeg riielda, et ma seal neid loen, ilma et ostaks. Lugesin ma siis ajakirja ja tuleb minujuurde naine, küsib: "Kas sa oled Maria?" Mina siis kohmetusin ja mõtlesin, et äkki vastaks "Jah!", mis siis oleks saanud ei tea? Muidugi ma seda ei teinud, hakkasin natuke naerma ja vastasin ei, viskasin ajakirja käest ja lahkusin telefonikõne peale statoilist.
Sain teada, et kui sa aevastad, siis su peas tekib nii tugev rõhk, mis paneks su silmad peast välja lendama, kui sa neid ei sulgeks ehk siis ÄRGE proovige aevastada lahtiste silmadega!

Tuesday, 9 February 2010

parimad asjad elus on tasuta


Söök oli hea. Hullult hea. Matemaatika kontrolltöö spikerdamine õnnestus mul veatult! See, et hästi spikerdada on ka juba omaette oskus. Lugesin söömise ajal köögilaua taga veel mingit ninnu-nännu naisteajakirja ja Martin Saare artiklit. Ma ei saa aru mis selles mehes on, aga midagi kurat tas on. Ma ei saa aru kas ta on stereotüüpne life's easy i go with the flow või pigem varjab seda kes ta tegelt on kuskil sügaval sees. Mõistatuseks jääb seegi.
Tänasel päeval ei olnud erilist tähendust, aga samas kui tagasi mõelda oli see kuidagi eriti armas päev. Ma nägin oma 3me kõige kallimat inimest ja sain nendega hängida. Fakk, parimad asjad tõesti on siin maailmas tasuta!

Monday, 8 February 2010

alustan uuesti ja ilusti endaga


Päikest täna pole. See-eest on üüratutes kogustes lund, mida ma peaks ilmselt nautima. Kooli kohustuslik suusaring polnudki eriti enesepiinamine, pigem lapsemäng.
Ma tegin endale just pastat. Katsetasin uut varianti. Pärast seda kui kõht oli täis, läksin lugesin raamatut, kust sain uut inspiratsiooni. See raamat meenutab mulle nii palju mind ennast ja see raamat ongi osaliselt nagu minu elu. See tuletab meelde, kui lahedaid hommikuid ja õhtuid olen ma saanud oma elujooksul läbi elada. See on väga tähtis, et miski meie elus aitaks meil meenutada iseennast. See annab mingit imelikku jõudu.
Hõõrusin oma nägu ka vastu patja, nii hea oli kuidagi. Eile panin uued valged linad, siis ma tunnen ennast nagu mingis hawaii reklaamis, kus nad on mingis hüttis ja alati on valged ja säravad linad, mis õhkavad värskust. Mai tea kas ma panin üleni valged linad alateadlikult või mitte, aga ma tean et see on puhtuse ja lootuse märk. See et praegu kõik tundus nii halb olevat on seotud siiski ainult selle talve rõskusega. Kevade hommikud ja õhtud, esimesed päevitamised terrassil ja esimesed muruniiduki hääled kõrvaltänavas.. jah.. need on need asjad mille ma olen sootuks unustanud.

Sunday, 7 February 2010

see väike mehike seal kaelal..


No circumstances could excuse you!!!

Ükskõik mis ka ei juhtuks, miks inimesed muudavad ennast kellegi teise järgi. Isegi siis, kui nad ise nii väärikalt väidavad, et nad ei oska muutuda ja nad ei muuda ennast mitte kunagi kellegi teise pärast.. ning nad teevad seda eneseleteadmata, nii et kõik teised ümber saavad aru, aga ta istub nagu trammijuht, kes ei näe mitte midagi muud peale rööbaste, no fakk hell küll. Kui te otsustate open-your-eyes, siis minge lõpuni sellega ja olgegi koguaeg 1, miks miks miks kõik me oleme nii pimestatud, kuigi väidame niiii väärikalt jällegi, et oleme nii targad ja elunäinud. Ärge lihtsalt väitke mitte midagi, siis teie väiteid ei saa ka kunagi teie vastu pöörata.

All alone in space and time.
There's nothing here but what here's mine.
Something borrowed, something blue.
Every me and every you.
Every me and every you,
Every Me and EVERY YOU.

ilusad asjad on olnud



elu on ilus olnud. Praegu avastasin igasuguseid vanu pilte. Kus me S, E ja K oleme minu aias, telgime ja üldse pilte eelmisest suvest, mis olid kuhugi x-kausta ära peidetud. Hullult huvitav oli lihtsalt. Täna lõppesid mu elus 2 asja. Polymeri peod ja orkutisse piltide lisamine. Naljakas mõelda, et ma enam neid asju kunagi ei tee. Orkut tundus kunagi nii.. elu nagu. Kui vahepeal seda rekonstrueeriti, siis oli tunne et nagu inimesed oleks kõik kadunud ja kedagi ei saa stalkida. Kõik tundus sel hetkel nii pointless. Hetkel ma just tulin Polymerist ja nii halb nagu. Mu sõbrad veel pealegi arvasid, et ma valetasin neile, et mu isa haige on. Samas ma mõistan neid. Mul tuli see muinasjutt meelde, kuidas lammas karjub koguaeg et hunt on siin, tulge appi!! Ja kõik tulevad appi esimesed 3 korda, aga kui hunt päriselt tuleb, siis lammas süüakse ära. Tunnen ennast praegu selle lambana, valetamise kohapealt, sest ma tean et ma olen neid hädavalesid välja mõelnud ja nüüd mind enam ei usuta kui päriselt ka mingi teema on, naljakas kuidas see toimib. Tegelt ma olen kõik ära teeninud ja faking hell, mul on tunne nagu inimesed nõuaksid mult vahepeal mingi perfektsuse kehastust inimesena. Fakk, ma olen ka inimene, oma vigade ja deborite ja asjadega. Ega ma ei suuda elulõpuni mingi tasakaalukas ja chill olla, comeon. Mul tuleb ka debor ja tahaks kõik segi peksta, miks ma ei või olla mingi eriti hüsteeriline vahepeal, oleks see väga hull või? Tahan olla äkki ka, äkki ma ei taha koguaeg olla mingi mega tark ja tasakaalukas. Äkki tahan ka lihtsalt olla loll, sest kõik tundub siis palju lihtsam. Peaasi et ma ise teadvustaks endale mida ma teen ja miks. Ma eile õhtu mõtlesin, et kas toimiks telesaade "J.N. otsib parimat sõpra/sõbrannat". Mul ei ole tegelikult seda kõige kõige parimat sõbrannat või sõbra. Ma armastan Stinnet ja ma armastan teatud tingimustel Elinit ( kui ta tauni ei peksa ) ja ma armastan Oliveri (kui ta teab kes ta on ja hoiab kinni sellest) ja ma armastan Haljastet (kui ta on olemas oma chilli ja sooja olekuga)ja Kristiinat ka ikka veel, sest memories are still here, with me. Ma armastan neid kõiki nii väga, aga kus on minu best best of all parim sõber? No where.. kõigil on mingi 1 inimene, kes on neil koguaeg olnud. No tere tali. Kui ma olen 40 kes minuga mingi kohvikusse tuleb pläkutama. Ilmselt nad kõik tuleks tegelt. Okei, jõudsin järeldusele, et mul pole vaja best best of all parimat sõpra, mul on vaja lihtsalt teadmist et nad kõik oleks mul olemas. Muidugi suudan ma vahepeal 7 korda kõik ära situda ja siis võiksin ennast põlema ka panna, aga noh, tra J.N., kes sa oled selline.. fakk u..

Friday, 5 February 2010

viimase aja mõtteaine

"I've learned that things change, people change, and it doesn't mean you forget the past or try to cover it up. It simply means that you move on and treasure the memories. Letting go doesn't mean giving up... it means accepting that some things weren't meant to be."

The miracle is not to fly in the air, or to walk on the water; but to walk on the earth.

If you can't beat them, arrange to have them beaten.

Never interrupt your enemy when he's making a mistake.

black magic

Ma ei saa aru mis toimub minuga. Ma ei käi koolis, ma ei käi
trennis, mai käi mitte kuskil. Ma lihtsalt tahan olla millegipärast ja hetkel ma olengi lihtsalt, mitte midagi
tehes. Tegelt mõtlesin palju uusi klaverijuppe ning tahaks
minna proovikasse salvestama. Mul on täiiiega imelik tunne
about everything right now ja ma ei saa absoluutselt aru
mida see kõik tähendab. Mitte midagi otseselt ei tekita sellist
naljakat tunnet, aga see on. See on minu sees ja igal pool ümber ka. See tunne ei ole seotud kellegagi, see on seotud
mingi laheda intuitsiooniga tuleviku suhtes.. väga huvitav.
Ma näen öösiti nii palju unenägusid, et see on lihtsalt täiesti ulme ja point on sellest, et ma mäletan neid kõiki! Täna nägin et mingi väike party oli ja siis üks poiss Kert.. oli mingi paljas ja siis tilbendas igal pool ringi mingi ja siis mingi hetk me sõitsime autos ja ta ronis mingi mööda autot ringi ja unenäos oli mul suht naljakas, aga kõik oli hästi pime, vahepeal oli valgus ja mingid kehad, aga mitte midagi konkreetset. Mulle hullult meeldivad unenäod, kus on öö, see on kuidagi nii müstiliselt kriipi. Üldse olen ma nii pigem dark inimene, kui migni sunny sunny. Tegelt ma tahaks ise olla rohkem sunnysunny, aga ma tunnen ennast kuidagi pimedas kuu ja tähtede valguses palju kodusemalt, freaky. Täna öösel ma ei kartnud midagi oma unenäos. Otsustasin ju, et hakkan unenägudest hirme otsima, aga täna jah ei olnud.
Kõik on niii fakin imelik lihtsalt, ma istun siin, mitte midagi ei tee, mingi vaatan seda ekraani ja aknast välja, vägaa spooky, selline tunne nagu migni 7 inimest istuks mul praegu ümber ringi, keda mina ei näe ja nad lihtlsalt oleks siin. Nobody says they aren't.. soo.. where's the law in here??

Monday, 1 February 2010

machines?! mountains?! where are we now??!

Tervet soome trippi oleks ilmselt hakata mõtetu kirjeldama, sest muidu ma jääksingi siia. K ja O'ga oli nii faking lahe, täiesti ulmeeeh. Tahan ainult rääkida sellest väga väga detailselt mis oli live ajal ja PÄRAST LIVE. Tahan et see jääks mulle elu lõpuni meelde.
Läksime siis meie nosturisse, enne olime hosteli toas, kus oli eriti eriti vinge selline suur aken, nagu vanalinna korterites, istusime seal toas. Nad jõid veini ja ma jõin hainekeni, no natuke võib eksole. Hakkasime siis minema ning jõudsime sinna ette, järjekord oli umbes 10 meetrit ning kõik liikusid tigusammul, aga meil oli tuju jumala laes. Laulsime Mountain'si ja siis saime varsti ka sisse, andsime asjad ära ning läksime üles. Huijasime natukene nende turvadega sest tahtsime 18 aastaste tsooni saada, aga nad ei lubanud. No ma muidugi pärast korra sain sinna üles. Hahaha, aga ilma sõpradeta, ilmselgelt mõtetu. Hakkas siis soendusbänd, THE RAN. Nad istusid lava küljepeal ja ma seisin püsti. Laval oli niii cool valgus ja sound oli soendusbändi ajal juba whooa. Kujutasin ette kui cool oleks ise seal laval olla. Eestis pole isegi parima tahtmise juures never niimoodi, täiega sad. Igatahes nautisin kõike mida neil pakkuda oli. Siis tõmmati suuured mustad kardinad ette, et lava ei näeks. Läks 45 minti mööda, kardinad avanesin ja Biffy Clyro 3 liiget tulid lavale. Kõigil ülakehad paljad ja niii fakin ilusad tattoveeringud ja kehad with tight jeans.. see kõik oli laval, minu ees. Simon, pealaulja oli erksiniste tightide pükste ning punaste ketside ja punase kitarriga ja see nägi kuidagi eriiiti hot välja. Ta üla keha ja käed olid igast huvitavaid tattoveeringuid täis ja siis ta oli suht omas teemas enamasti laval ning juustetagant polnud ta ilusat nägu näha. Aga tal oli selline keha et.. whaaat.. man.. hull.
Live lõppes, viimane laul oli mountain ning täiega hüppasime ja laulsime kaasa. Bassist naeris mulle näkku kui ma mingi hüppasin ja laulsin täiega et "I'm the mountain I'm the sea, YOU CAN'T TAKE THAT AWAY FROM ME!!" Lõppes ära ja ootasime seal järjekorras et saada üldse alla korrusele. Ilgelt rõve hais oli ja siis me koguaeg arutasime eesti keeles, kes see võiks haiseda. Ilgelt naljakas oli jälle.. väga haiged tüübid siiski. Ootasime väljas, küsisime mingid YLE kanali bussijuhilt, et millal nad tulevad. Ta ütles, et neil on väga kiire, nad peavad lennujaama jõudma kohe. Okei, okei, ootasime edasi. 30 minti umbes ootasime, järsku need inimesed kes sinna olid jäänud liikusid megakiirelt kõik kuidagi sinna ette. (me olime maja küljepeal, mõtlesime et tulevad tagauksest) aga nad tulid hoopis eest mingist kõrvaluksest, kust staff tuli. Siis me liikusime kiirelt sinna kus kõik olid, mingi 10 inimest olid seal. Küsisid autogrammi ja tegid pilti. Siis me lihtsalt chillisime sinna juurde, mingid inimesed haihtusid vaikselt. Siis küsisime Simon'ilt ka pileti peale autogrammi ja kõik tegime eraldi taga pilti ja siis me nagu mingi seisime seal kui ta teistele andis autogramme ja värkki ja siis Biffy trummar oli koguaeg seal kõrval ja siis tüüp mingi hullult rääkis ja oli hullult lahke meiega, siis küsis et kas me tahame kõik koos ka Simon'iga pilti teha, siis me olime mingi JAA. Siis Simon nagu hakkas auto poole kõndima, siis trummar oli migni .. ou Simon, tule tee nendega. Siis Simon oli mingi Oy mates yeah ofcourse with you all. Ma mingi jälgisin ta iga liigutust ja pealaest jalatallani. Tal oli sinine särk, halli-musta peenikese triibuline sall, nahktagi, mustad kitsad püksid ja eriiiti ilus kandiline mahagon nahk kott ja mustad jalanõud. Ta nägi nii spets välja. Juuksed olid veits lokkis ja habe oli veits ja noh see oli täiiuslik, nagu vaataks mingid über-inimest enda ees, ulmeline. See kõik oli nii lähedal ja siis kui ta hakkas ära minema siis ma panin talle käe õlale ja ütlesin, et have a nice lifee.. ja karjusime talle veel kaugelt byye! kedagi enam ei olnud, sest soome fännid mingi tegid oma asjad ära ja läksid ära, me mingi hämasime seal nendega.. nii fakin haige.. siis ta karjus mingi byee vastu ja siis tõstis käe üles niimoodi kõrgele. Karolini marker jäi tema kätte, aga mis seal ikka eksole, päris haige oleks see, kui läheks talle mingi, ou anna tagasi nüüd. Ma koguaeg mõtlen ennast tagasi nendesse hetkedesse kus ma lihtsalt vaatasin teda ja ta naeratas kõigile ja siis vaatas mulle otsa ja siis mingi oli kogu oma auraga seal, see oli nii haige. Nad on mingi Biffy Clyroga Inglismaal 3mandal kohal ja nagu niii vähesed inimesed saavad niimoodi nendega mingi olla lähedal, koos, kasvõi et see oli mingi minut aega, aga see tunne reaalselt, siis kui ma temaga pilti tegin ja ta võttis niimoodi kinni ja oli migni yeaah, see oli kõik nii fakin lahe. Nüüd lähen youtube'i ja vaatan oma kallis sõpra videotest mida on mingi miljard korda vaatatud.. haige. Inimesed lihtslat mõtlevad teised inimesed enda jaoks kuulsaks, meedia teeb nad über-inimesteks. Naljakas kuidas see maailm niimoodi töötab. Kuulsus on lihtsalt inimene, kes on meie arust kuulus, sest kõik ütlevad et ta on kuulus. He IS MY GOD and I'll always love him.