Tere,
Otsustasin kirjutada, sest kui vanaisalt tuleb kiri, et Janet.. kirjuta blogi, siis on asi juba tõsine!
Tegelikult ma pole lihtsalt suutnud võtta vaevaks endale seda 15 minutit, et koondada mõtted ja mõelda mis tegelikult kõik on juhtunud ja olnud. Ilmselt ma pigem olen eiranud seda tunnet, et peaks nüüd asjad kokku võtma ja üritama objektiivselt neid vaadata.
Viimasel ajal mõtlen kõige rohkem sellele, et 2012 aasta on olnud nii teistmoodi, sest ma pole kunagi varem õppinud nii palju. Ma olen eksinud ja pigem alati lootnud, et küll järgmine kord läheb paremini, aga ma pole teadlikult kunagi 'õppinud vigadest'. Alles nüüd olen ma jõudnud selleni, et ma olen hakanud võtma kõike palju tõsisemalt ja vaadates tagasi ma näen, kui palju samu vigu ma olen uuesti ja uuesti teinud, vaatamata sellele, et ma võibolla ei oleks tahtnud neid uuesti teha. See aasta on olnud imeline õppimise aasta, just elukool, mitte raamatutarkus. Ükskõik, mida sa õpid raamatust, kui sa koged seda päriselus, siis see jääb sulle palju rohkem külge ja see kõik on palju võimsam. Näiteks E sõber jaapanlasest tore poiss, esimene kord kui ma teda nägin, ma mõtlesin, et issand ma ei tea ju mitte midagi millest temaga rääkida! Ja siis ma mõtlesin, et oot ma olen ju koolis õppinud nii palju aasia riikidest ja nende kultuurist, aga ma ei tea mitte midagi! Siis mulle torkas pähe mõte, et kasvõi 10 minutit temaga vestlust annab mulle 100 korda selgema ülevaate tema olemusest, kultuurist ja taustast, kui ükskõik mis raamat. Sellepärast olen ma ka mingilmääral inimeste poolt, kes ütlevad et 'haridus' ei pruugi teha inimest otseselt targemaks, vaid just reisimine, kogemine ja rääkimine näiteks kerjusega tänavalt - need on asjad, mis tutvustavad elu ja aitavad teha meist paremad inimesed.
Ülikool. Ühesõnaga on mul tekkinud väga selge arusaam, milleks on üldse loodud need institutsioonid. Selleks, et teha meist väärt ja tark töölisklass. Mitte et ma ei naudiks seda kõike mida ma õpin, Music Management, Branding & PR, parim valik mu elus, aga lihtsalt kuidas ülikool üritab meid eraldada kõigest muust ja teha meist valmis inimesed, kes suudavad istuda esmaspäevast reedeni 9-5 tööl ja teha midagi, mis on võibolla oluline, võibolla mitte. Kõike mida mulle õpetatakse ei võta ma puhta kullana, sest ma tean mida ma tahan ja ma tean oma põhimõtteid, ehk siis ma võtan kõik mida ma näen kasulikuna palju tõsisemalt kui asju, mis tunduvad minujaoks natukene 'ajupesuna'. Õnneks 95% mida meile õpetatakse on lihtsalt nii õige ja ma suudan kõigega nii hästi suhestuda ja kasutada seda just enda huvides targasti ära.
Uus kursus on see aasta väga lahe, parem kui eelmine grupp. See on naljakas, et ma elan oma elus jälle seda 'teatri-klassi perioodi' läbi, kui kõik kõige paremad, andekamad ja võimukamad inimesed on ühte gruppi sattunud(sest see on kõige parem teistest) ja üritavad leida oma kohta seal. Algus on raske, liidrite väljaselgitamine, kes omab kõige rohkem sõnaõigust, kellel on kõige paremad ideed ja kes on kõige parem heade ideede teostamises - see kõik vajab välja selgitamist. Oh jess, aga ma arvan, et ma läksin kategooria 'heade ideedega inimene' alla seekord, sest tegin meile logo 'Movember'i ürituse jaoks, kuhu tuleb terve ülikool umbes 8000 inimest. Põhimõtteliselt, on selle ürituse teema tashes'n'lashes ehk siis ripsmepikendused ja vuntsid, ripsepikendused sellejaoks, et tüdrukud saaksid ka osa võtta. Ühesõnaga see on see logo, mis tuleb postrite ja kõikide asjade peale, ehk siis ma pildistan teile neid postreid, kui terve linn neid täis on, haha!
Hiljuti vaatasin 'Blue Valentine'i filmist director cut'i, mis on siis selline versioon filmist, kus režii räägib terve aeg peale, mis oli selle ja teise stseeni taga ja kust tuli inspiratsioon ja miks visuaalselt on kõik nii, nagu on. Ühel hetkel, kui Ryan ja Michelle hotelliruumis tülitsevad, siis hakkab režii rääkima, et mida vanemaks saab inimene seda kitsamaks läheb tema rada. Noorena sa saad joosta ühele või teisele poole, kõik on avatud ja võimalusi on nii palju. Mida elu edasi, seda kinnisemad ja otsekohesemad on meie valikud ja soovid. Ühesõnaga 'the path narrows'. See mõte oli lihtsalt nii õige, sest ma olen viimased pool aastat või rohkem, koguaeg üritanud punkti panna sellele, et mida see täiskasvanuks saamine, siis tegelikult ikkagi tähendab? Ma arvan, et ma siiani ei tea. Ma lihtsalt mõtlen, et millal ma tean, kas kunagi üldse?
Mul on uus tuba ka! Rentisime E ja A'ga Old Street'i stationist 5 min jalutuskäigu kaugusel ühes korteris 2 tuba. Muidu on see 3 toaline ja ühes toas elab Ryan, 24, rastadega, Jamaica juurtega londonlane, kes on meie üürileandja vennapoeg. Ta on sõbralik ja puhas poiss. Ükspäev koristasin Ryan'iga koos ja siis ta hakkab mulle rääkima : "Janet, sa pead ikka mõtlema, kui vedanud sul on. Sul on kõik olemas tegelikult. Meil kõigil on kõik olemas, aga me oleme päevast päeva kurvad. Kui palju meil on ja kui vähe me hindame seda!" Ja see on mind siiamaani kripeldama jäänud, sest mul tõesti on vedanud ja kui palju võiks asjad hullemini olla. Sellest ajast, ei möödu päeva, kui ma ei mõtleks, kui õnnelik ma olen. Isegi kui mul on halb tuju või igatsus või misiganes, siis ma kõnnin koju, mööda tänavaid ja vaatan ringi ja mõtlen, ilus elu. Ilus on see elu! Ja kui vähe ma näen seda..
Tundub, et ikka on päris palju millest kirjutada..
Meie kallid sõbrad, austraallased, nendest ma võiksin romaani kirjutada! Nii head, toredad ja chillid inimesed, kellega kunagi pole imelik, miski pole vale ja kõik on lihtsalt alati teretulnud. Parimad sõbrad, keda kohata siin kirjus linnas, australlased! Miks me sõpradeks jäime nendega pärast tutvumisõhtut, oli see, et meie muusikamaitse lihtsalt nii ühtis ja vastastikune lugude-soovitamine on nii teemas.
E tõmbas just mu soki tolmuimejasse. Mõttelõng katkes siin.
Kirjutan varsti jälle, mulle hakkas meeldima!
Pildiblog
x
