still there

Mu issi on nii armas. Ta istub siin kõrval ja käes Robbie Williamsi Angel'i noodid ja ütleb, et tema tahab seda õppida mängima. No lasku käia, ma loodan et õpib ka! Möödunud ööl ei saanud und, niiet lõpuks ma ikkagi ei maganudki vaid olin pool-unes..väga paha paha. Päeval käisin Melli ja Jonnaga poes, Kaupmehes.. veetsime seal 2,5h ning pärast seda mul oli lihtsalt nii paha, et ÕUDNE. Õnneks nüüd on enamus asjad aastavahetuseks olemas ning kõik näib justkui sujuvat.. kahju, et mõned inimesed on otsustanud mitte tulla, aga ma tsiteerin selle peale ainult Teirit :"Nende kaotus!" Ühesõnaga tuleb üks väga vägev õhta! Täna öösel muide sõnumineerisin oma armsa Londoni armastusega ja ta käskis mul mõelda valgest liivast ja ookeanist, mille ääres pikutada, nii et kuuled kohisevate lainete hääli ning päike põletab põski. Issand see oli nii ilus unistus lihtsalt, I must say!

lately I'm a believer

Ühesõnaga.. ÄGE. Üleeile oli meil lunch Boheemis, kuhu ma panin laua kinni. 3 küünalt olid laulal ning kõik sõbrad rõõmsalt laua ümber, rääkides ja süües.. meenutades ja naerdes. Panime paika aastavahetuse party plaani, söögi, mängud, dj-set'id.. no hull pidu tuleb. Eile käisime T ja J'ga alla saja kaltsukas, midagi eriti ei ostnudki. Ma ostsin ühe disketti kuhu peale on kirjutatud "pictures". Ma pole siiamaani veel julgenud vaadata, aga kohe varsti vaatan. Lihtsalt niipõnev tundus, et ei tea mis seal peal siis võib actually olla..1 kroon maksis. Sellega tuleb mul meelde, et kohe tuleb euro ja ma pean oma sokki kootud raha panka viima, et nad saaks selle euroks transferrida. Päris kurb tegelt, aga edasi peab ju liikuma. Olen täna vaadanud 2..või 3 osa One Three Hill'i ja kohe hakkan GG vaatama. Nii mõttetu inimene olen, aga oi kuidas mulle endale meeldib! Jonna kadus vahepeal ära, ma ei tea miks ta niimoodi lahkus, et mulle midagi ei öelnud või äkki ta ütles, aga ma lihtsalt ei kuulnud? Variante on mitmeid. Kui ma Londonisse elama lähen, siis ma tahan osta endale 1)Mac'i. Ma hakkan siis kirjutama Londoni elust raamatut, et kõik kes lähevad kunagi hiljem, saavad seda kasutada nagu "kasutusjuhendit". Muidugi ma kirjutan seda tegelikult lihtsalt mälestuseks ja endale ning kui ükski kirjastaja ei taha seda, siis on mul võimalus lasta teha 1trükk ja saan kõvade kaantega oma Londoni mälestused raamaturiiulisse! Äge ju! Ma arvan, et iga üks võiks seda teha, kes läheb kuhugi võõrasse linna ülikooli, sest igal ühel on erinevad vaatepunktid ja kõik mis juhtub, juhtub kõigil erinevalt ja kõik "põevad" seda erinevalt läbi! Homme lähen issiga pood aastavahetuse asju ostma! Täna õhtul emme lubas veel teha kitsejuusturisottot.. nämmma. Okei, aga nüüd väike tumblr'i tiir..

Pickup Truck

Jõulud oli no nii armsad. Haapsalus 2 ööd ja siis Jõgeval. See aasta kuidagi kõik eriti hoidsin ühte ja suhtlesime palju rohkem oma vahel, kui tavaliselt!!! Ühesõnaga nüüd on mul tulnud tuju minna välismaale puhkama nii nagu sellel pildil. See tänane lumerookimine..oeh. Me tulime maalt tagasi ja terve värava esine oli 1.5m lund täis tuisanud. Viisime siis auto naabrite juurde ja hakkasime oma maja lume alt välja rookima, oli alles töö. Pärast tegin elus esimest korda ISE frikadellisuppi! Autos sõites tegime igasuguseid võistlusi oma vahel ja laulsime, õudustetuba. Mul saab kohe raamat "Minu London" läbi ja ma nii elan seal sees juba, millest seal räägitakse. Ma tahaks seda igavesti lugeda ja kujutada ennast sinna keskkonda ette. See raamat viib mind eriti sinna tagasi ja paneb tundma, et järgmine aasta tuleb juba hästi hästi ruttu! Samas loodan, et see aeg, mis on veel jäänud veeta kallite klassikaaslastega ei jää üürikeseks, kuigi nagu nii see seda jääb! Ma loodan, et ma väga palju ei nuta lõpuaktusel, tahaks pärast siiski ilusa pildi teha. Vanaema ju paneb raami ja puha. Homme on sõpradega jõululõuna Boheemis, nii armas. Mul on kingitused ka. Ma tavaliselt mitte never ei viitsi pingutada, aga see aasta need kingid lihtslat karjusid mulle poes, et OSTA MEID. Ma pidin, sest järgmistel aastatel mul nagunii ei ole raha. Seal raamatus oli ka hästi öeldud, et peab valima : Kas ostad asju või elad Londonis, mõlemat ei saa. HAHA, eksole!

no matter what they say

Olen siin asjad unustusse jätnud, paha paha. Jõulud, mega kiire lihtsalt. Proovid ja proovid, aga need on ka ilmselt parimad proovid. Tegelikult ka, see kõik nii tore, kuigi alati on ups and downs, siis on see äge! Sain Londoni Thames Valley ülikoolist vastuse, et nad tahavad saada mu cd'd, mis on tore, sest see annab veidike lootustki! Lumi oleks nagu igavesti maas olnud ning see tunne, on olnud igal talvel again and again. Muidu mul läheb hästi! Läheb eks? Või hmm.. ei läheb küll! Au sõna!

Otsisin arvutist bioloogia spikreid ning sattusid etenduse juurde, mida ma olin kunagi kirjutama hakanud.. see väljendab mu praeguseid tundeid nii hästi.

Aleph : Ingel, ingel, vii mind taeva..
Maria : Mida?
Aleph : See oli lihtsalt üks lasteluuletus. Tuli millegipärast meelde. „Ingel, ingel vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“
Maria : Miks see sul just praegu meelde tuli?
Aleph : Ei tea. See on niisugune naljakas luuletus. Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järele.
Maria : Las ta siis lohiseb, peaasi, et on taevas.
Aleph : Kui nii, las lohiseb? Kui kelk nagunii kaasa lohiseb, siis pole ju vahet, kas oled taevas või maa peal. Mis sa sinna üldse lendad, kui kelku peab ikka ühes tirima?

haters gone to hate! YES!

Talv on väsitav. Pimedus ja selline külmus.. aga see annab motivatsiooni otsida midagi sooja ja head oma elust uuesti üles! Ielts'i tulemused sain ka teada ning vaatasin, et ülikoolidesse kuhu ma tahtsin kõige rohkem saada saab 6.0! Niiet lucky me!

talveke, tuisuke, lumeke, tere teilegi, ärge kauaks jääge

Ma olen üllatavalt tegus praegu.. 12. klassi kohta. IELTS on tehtud, homme saan tulemused, OMGOMGOMG.. ma lihtsalt nutan seal 7 aastat kui ma ei saa üle 6,5. Etluskonkursil sain Laureaadiks ja võitsin raamatu. Meeldisin Kairile ja Joosepile, kes olid minu poolt... so swiit. Just filmi žüriis oli lahe olla, võidufilmiks oli HOLD ME TIGHT, kuigi minu lemmik oli DOGPOUND. Veel oli hea film "Kuidas elada igavest?" ja "BO!". Kairi etendusele on muusika peaaegu valmis ning ma ise olen päris rahul. Teistele tundub ka meeldivat. Proovid on praegu poole peal ning 18.veebruar on ESIKAS Nukuteatri Ovaalsaalis. Pärast on WRAP PARTY nagu USA's kui film valmis saadakse! SWEEET! Täna pean vastama ajaloo küsimustele, alustama raamatu lugemisega, maksma hambaarsti arve ära ja laadima IPODi ja telefoni.. kui ma need kõik üles leian! Aga leian! Homme on 3 tundi, pärast seda lähen Emmega shoppama. Täna käisin emmega Arigatos kliendiüritusel, kus käisime solo dance'i tunnis ning pärast seda pakuti Yasuragis sushit ja puuvilju. Eriti chill ja äge. Terve yasuragi basseiniäärsed olid teeküünlaid täis ja see kõik oli spets! Total relax. Autolubadega olen nii kaugel, et koolieksamid on tehtud, aga kaarti ma ei saanud tagasi, sest eksamineerija oli väga segaduses ja ei saanud aru miks ma ringteid ei osanud sõita. Muidugi ei osanud ka mina ennast põhjandeda. Pean minema ringteid sõitma ühesõnaga. Jõulud tulevad ilmselt kodused. Tahaks enne jõule jõuda Oliveri maale sõprade ja autodega. Kairiga lähen No99 etendust vaatama varsti ning TT on siiski my all time favourite. Ta oli mu lemmar enne kui kõigile hakkas ta meeldima.. oeh.. aga noh järelikult I have the TASTE I'd say. Muidu jõudsin P.F'i kohta ka uuele järeldusele, et I found my match for the first time ja sellepärast ma eestist pole kohanud kedagi AGHHHH'i. Sain teada what I've forth.. and I've forth it.

open

Ma ei tea kus ma olen oma eluga praegu, aga ma nii tahaks loota, et ma olen teel kuhugi, millegi suurema suunas.. sest ma tean, et ma PEAN olema.. miks ma muidu olen eksole. Mu tulevik, järgmine aasta, see kõik on nii hirmutav ja ma kardan, ma pole seda vist varem tunnistanud, aga ma kardan seda kõike nii väga. Ma ei tea kas ma olen valmis saama inimeseks, kes vastutab enda eest täielikult, kes peab muretsema toidu lauale ja olema tegelikult täiesti üksi, küll teistega koos, aga keegi ei korista mu järel ja keegi ei hoolitse mu eest, ei plaasterda mu haavu või ei helista nii tihti.. ma ei tea.. ma ei ole veel valmis olema täiskasvanud naine. Ma tahaksin olla muretu ja õnnelik laps, igavesti, kes arvab, et kõik unistused lähevad täide ning ma need õhulossid mida ma ehitan, on ka kunagi reaalsuses olemas.
Tegin IELTS'i ära ja oma ankeet on peaaegu valmis, et saata ära, tuleb vaid tulemused oodata. Just Filmi züriis olemine on äge, söön mandariine ja istun bossina kõigil seanssidel, see on tore, olen õnnelik selle võimaluse üle.
Igatsen jõule ja igatsen nii paljusid asju..talv tuleb külm ja karge.. got to live with that.

1948

Muusika. Jah..täna muusika. Ma siiani ei tea mis rolli see mu elus mängib või kuidas ma suhtun sellesse. Ma arvan, et inimestel ei ole annet muusika peale, vaid muusikal on annet nende peale. See saab alguse lõputust harjutamisest, edasi on see vaid üldine maailma-nägemine muusikasse pantuna ning lõpuks on see lihtsalt nagu švamm, mis annab seda tagasi, mida see oli endasse imanud. Päris imelik on vaadata oma sõrmi mängimas klaveriklahvidel.. see on nii iseenesest, et ma isegi ei saa aru kuidas see toimib. See on sama tavaline nagu hingamine või näiteks rääkimine eesti keeles. Ma ei tea, kui andekas või kui andetu ma olen võrreldes üldise maailma pildiga ning ma ei tea päris täpselt, kust need laulud minuni tulevad või kuidas, aga ma tean, et ma ei saa neid ka mitte teha. Päris kindlasti on nii, et kõik mis tuleb on mõjutatud kellestki või millestki, aga mis hetkel just on see, et JAA nüüd kohe tahan kirjutada.. see on umbes samasugune tunne, kui sa ärkad hommikul üles ja lihtslat no niiii hea päev on.. no lihtsalt nii hea tuju on ja nii hea tunne on.. mitte millestki tingitud. Lauludega on sama lugu.. no lihtsalt tuleb.. no lihtsalt on ja nii ongi. Blacky.. jah see eesti muusik.. ütles kunagi.. ja see on mul millegi pärast nii hästi meelest, et laul tuleb sinu juurde, mitte sina ei tee laulu. Ma olen üritanud seda mõistatust lahedada, aga ikkagi on liiga vara, et seda lahti muukida. Ma tahaks nii väga tulevikku näha ja teada, mis rolli muusika mängib mu elus tulevikus ja kas ma üldse saan sellest kunagi lahti või kas ma üldse tahan sellest lahti saada. Nii lihtne on teha midagi muud, mis ei ole kunsti või mis tahes andega seotud. Nii lihtne on toksida numbreid arvutisse või koostada mingeid graafikuid, nii lihtne. Muusikutega on see jama, et keegi pole igavesti noor ja ilus. Niiet noored muusikud peaksid ennast just praegu tõestama.. ma imestan, et ma nii kaua kapis olen olnud. Väga kaua tegelikult. Üks õhtu voodis mõtlesin, et tegelt ma kirjutasin Colors In Your Eyes 13-aastasena. Ilmselt ma pole kunagi tegelikult suutnud händelida täielikult kriitikat, aga seda tuleb teha ja ma luban, et ma kasvatan ennast selles suhtes, sest see on siiski 1 nendest asjadest, mis mind paelub.. ja paelub nii, et kurat enam ei saa lahti. Perfektsionist olla on 1 asi, teine asi on seda välja kannatada enda juures. Õudne.

Ühest quote'ist sai tegelikult see postitus alguse:

I write only because
There is a voice within me
That will not be still. (1948)

cornerstone

All the black inside me is slowly seeping from the bone
Everything I cherished is slowly dying or is gone

Kings of Leon - Pyro

after the partey

Armastuse metafoor hetkel minu elus, mille järgi ma üritan toimida:

If you love somebody, let them go, for if they return, they were always yours.
And if they don't, they never were.

Tulin just A ja S'i coolilt sünnipäevapeolt ja nii-äge-nii-tore on emotsioon. Ainult kõige nunnum ja heam, ilovemyfriends lihtsalt. For what it's worth, they are me and I'm them. Sõbrad pidid ju kõige paremini peegeldama inimest ennast. See, et nemad on täpselt sellised asdfsdfölkl-nii-ägee, siis äkki olen mina ka nende moodi.
Täna sadas lund. Imelik.. uus kuidagi nagu poleks kunagi enne lund sadanud. Külm.. karge..

Mulle meeldib pärast pidusid kodus süüa ja teed juua.. siis tulla läpakasse ja selles haudvaikuses.. või hea chilli muusika saatel külastada lehekülgi ja uurida elu. See on kuidagi mina iseendaga.. kohe ei taha üldse unemaailma minna.

Sõin just juustuvõileiva, mis oli eriti hea ka.. nüüd silm vaikselt vajub looja juba ka.. soe hea voodi ootab mind.

Aga armastusest.. noh, lootsin, et taasavastan selle täna ühe teatud inimese näol, kes võis olla üpris potentsiaalne, aga ei.. sädet oli isegi ja mõlema poolset tahtmist isegi võis tähendada, aga mitte piisavalt, et kumbki midagi oleks teinud selle nimel. I tried and i tried but maybe not too hard..maybe not too close.. maybe wasn't just right.. dunno, aga pmst ma usun ikkagi veel, hetkel, armastusse ja selle olemasolusse. Kuigi see mind ei ole tabanud, jalust rabanud, tean ma nii kindlalt, et it's somewhere!

see teeks tuju niiii heaks

Viimane autosõidutund. Nüüd saan hakata juba liikuma kuhugile poole varsti iseseisvalt, ehk.. ja legaalselt. Koolis teeme Kairi etendust tükk-tüki haaval ja üritan orgunnida klassile Amsterdami reisi, päris suur vastutus. Kuigi päike paistab ja kõik peaks nagu hästi olema, läks täna kõik eriti halvasti. Lihtsalt pole üldse minu päev. Filmid dvd pealt hakivad, eranditult KÕIK. Autoga sõites ei näinud ristmikku ja tahtsin 4janda käiguga keerata kuhugi võssa, päike paistis silma. Koolis oli eriti paha ja rõve olla, ammu pole nii halb tunne olnud. Vblla kõik oligi liiga kaua liiga hästi, nüüd annab tunda endast mingi jõud.. ei tea mis see siis oleks. Ma ilmselt ei saanud öösel magada eriti hästi..keegi või miski kummitas mind, vahtis oma evil-eye'ga kuskilt.

Mõtlesin, et teen täna perele õhtu söögi.. aga ma ei tea mis nad tahavad. Ilmselt teen pizzat! Tulin natuke varem koolist ära ka, sest lihtsalt üldse ei tahtnud täna olla seal. Lähen nüüd terrassile, panen villased sokid jalga ja söön õuna.. päike veel paistab ja taevas on sinine..

It's highschool. I'm gonna miss it.

"It feels forever like yesterday.. and sometimes it feels like someone else's memory."

like a cannonball

Damien Rice-Cannonball. See on kõik, mis mul öelda on. Kõige ilusam laul. Praegu jooksin rutates teleka taha, sest filmis käis SEE soundtrack. Olin ära unustanud selle laulu... aga tundub, et praegu oli nagu ment-to-be, et ma selle uuesti leiaks.

Täna oli nii ilus päikseline päev. Hommik oli värske ja karge. Laupäev. Tahtsin Fb'sse kirjutada, et niii iiii ilus on kõik ja kõik, aga ei hakkanud liiga emotsinaalne olema. Mõned inimesed on hiljuti nii lähedaseks saanud ja teised on nii kaugeks jäänud. Ilmselt selle asja nimi on, et kõike-korraga-ei-saa ja järelikult nii nagu on, peab olema ja selle tee olen ma ise valinud.. või siis nii on keegi teine valinud. Tänases päevas oli kuidagi nii palju emotsioone. Päike, naer, head ja kõige ilusamad sõbrannad üldse ja mu kallid õekesed, keda ma nii väga armastan, et igapäev võiks olla nii nagu oli täna. Emme ja issi tulid tagasi ja tõid nii palju toredaid asju, see kõik. Isegi baltijaama turg meeldis mulle täna. Ma ei tea mis selle sügisega on, aga I seem to enjoy it. 12. klass on kurb kuidagi, sest kõik on nii suured juba ja kõik võtavad kõike mõistusega. Ma ei tea kas see on hea või halb, aga see on igatahes huvitav..

Its not hard to grow, when you know that you just don't know.

õnn või edu? elus? on need üldse kuidagi?

Igal inimesel on omad unistused ja iga üht teeb erinev asi õnnelikuks. Noortel, vanadel, erinevatel kultuuridel on erinevad nägemused õnnest ning edust. Kõik on kinni selles, kuidas ja millistes tingimustes keegi kasvanud on. Kas ollakse kasvanud rikkas iseseisvas heaoluühiskonnas, kommunismi tagamaadega riikides või aasia iidsete kultuuride keskel. Kõigel on omad põhjused ning juuri ei saa eitada. Lapsena istutatakse meisse "tõde" kogu eluks, mille tõelisus ei ole võibolla üldse nii tõene.
Kas see on tõesti siis raha, mis meid õnnelikuks ja edukaks teeb? Raha on kindlasti vaja, kuidas muidu kasvatame üles oma lapsed või toetame oma vanemaid, käime poes suure ostukäruga või avastame teisi kultuure. Raha on oluline, kuid mitte peamine, selle otstarbekas suunamine on palju olulisem, kui raha enda olemus. Tuntud väljend võimukate inimeste seas on, et mida rohkem raha, seda rohkem probleeme. Edu tõlgendamine ei tohiks jääda kunagi kinni ainult raha taha.
Elus on väga tähtis veel õnn ja vedamine. Karma võib olla küll üks põhjuseid, miks inimestel läheb halvasti või hästi, aga siiski õnn on midagi nii kirjeldamatut. Me kõik teame seda tunnet, aga inimesed ei suuda sellele universaalset tõlgendust leida, sest see on igaühe jaoks nii erinev. Universaalset tõlgendust ei tohiksi olemas olla, sest muidu poleks tasakaalu. Õnn on nagu unenägu, mille sees sa tunned ennast nii hästi, aga kui see on läbi, siis sellest on järel vaid hägusad mälestused.

Mõõdupuu edu ja õnne määramiseks ei saa osta. Oleks ju lihtne, kui läheksime tarbekauplusesse ja kõik saaksid endale soetada mõõdupuu, kui edukad ja õnnelikud nad just täna on. Õnn, see tuleb leida. Ilmselt kõik otsivad seda mingil hetkel oma elus, aga kui sa oled noor ja rabeled tihti ringi, siis mõõdupuud ei ole vaja, on vaja ainult enda sisetunnet kuulata ja sa juba tead, kas sa oled õnnetu või õnnelik. Tihti on nii, et kui arvatakse, et nüüd läks väga hästi, siis läks just vastupidi. Miks? Ma arvan, et asi on selles, et inimene saavutab mingil hetkel oma mõtete üle liiga suure kontrolli. Inimene lõpetab pingutamast, kui ta arvab, et ta on piisavalt hea. Midagi peab alati sisse kripeldama jääma, siis on õige tunne ja sellega kaasneb ka teadmine, et järgmine kord teen paremini. Vanemas eas, kui otsitakse juba kindlat kodu ja tasakaalu elus, siis hakkab mängima järjest suuremat rolli edu ja õnne mõõdupuu otsimine, sest inimestel lihtsalt pole enam mitte midagi teha. Võrreldakse ennast teistega ja vaadatakse, kas naabrinaisel läheb paremini või halvemini kui mul, kas tema porgandid kasvavad sama tihedalt või mitte, kas tema auto on uuem või mitte. Ma arvan, et noortel on pea nii pulki täis, et nad ei vaevu suures plaanis oma edu ja õnne määrama mitte millegagi. Muidugi on need välised mõõdupuud ilu, suuruse ja võimu osas, kuid need ei defineeri siiski edu- või õnnevõtit selles vanuses.
Mõõdupuud on olemas meie ühiskonnas näiliselt, sest need inimesed, kes on kommunistlikust riigist tulnud, peavad tähtsaks materiaalseid väärtusi ning teavad, et see kellel on suurem maja ja hea positsiooniga töökoht, peab olema õnnelikum ja edukam. Praegusel hetkel toimub mingil määral ühiskonnas valgustumine, kus inimesed võtavad idamaade kultuure üle ning hakkavad nägema enda sees õnne ning leiavad endale oma isikliku eduvõtme. Edu on muidugi ka kaheltpoolt vaadeldav aspekt ning oleneb sellest, kas me võrdleme ennast kogu ühiskonnaga või enda tegelike võimetega. Usun, et mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem hakkavad inimesed nägema ja leidma edu või õnne enda seest ning lõpetavad igapäevase võrdluse teistega, sest nagu ütles Buddha :"Kolm asja ei saa kaua varjul olla: päike, kuu ja tõde."

sunburnt

Naljakas, et armumise eest peab samal ajal või hiljem, nii palju vastu andma. Samas ma ei võtaks ühtegi päeva tagasi, kui see oli või kestis, aga see igatsus ja mõtted ja kõik see on nagu tappev, lämmatav, masendav. See näitab, et kõigel on oma hind.. ja see pole üldse mitte odav hind. Ma praegu chilliks niisama, käiks koolis ja mõtleks mai tea iisisid mõtteid, aga EI. Ma mõtlen kellegist ja igatsen kedagi, keda ei tohiks ja tahan.. ainult tahan.. ise muidugi midagi vastu andmata. Ilmselt nii see käib. Tahtsin ju nii väga armunud olla, here you go.. olen.. juhhei.. Jälle pean enda peale kuri olema ja ütlema kuldse lause : "BE CAREFUL WHAT YOU WISH FOR!" Midagi ei saa tasuta siin maailmas ikka, ma ullike arvasin, et saab, hah.

Eriti lebo ja chill nädalavahetus on olnud. Ema ja isa on tarifal, J'ga käisime uut Kristiinet kaemas ja ostsime Marks and Spencerist igast staffi kokku, õudne. Ühesõnaga, kõige iisim ja chillim üldse. Homme ma muidugi pean ennast bussi peale lohistama.. kell on 00.00. Sooviaeg.. omg.. no jah, üks kiire soov tuli, mõttetu. Ma arvan, et see, et me T'ga tol õhtul Londonis kihla vedasime, et we must get last-night-kiss oli nagu mingi eriti The Secret teema, sest ma tegin seda ju ometi naljaga, aga just sel hetkel mingi suur jõud võttis mind kuulda ja tegi selle ära, no whatta hekk.

lugu : Eric Clapton - Autumn Leaves

empty as a fridge

Kuigi mul kõht nüüd tühi ei ole, on ikkagi kuidagi tühi veits seest. Koolist on enam vähem ok ju ja kõik muu on ka täiesti yee, aga there's something haunting me, like a ghost. Eriti friiiki...

Londonis vaatamiseks ...

Pildid, mille tegemist või üldse eksisteerimist ma EI MÄLETA..

Sellised juuuksed?

Stinne blond ja trummar.. normaalne

Lindaline, põhisõber

tahtsin sossamon olla vist

ägedad värvid.. lahedad saapad olid.. enam ei tea kus need on

väga haige töötlus.. ja see fotosessioon üldse.. mv

naisseeeeed... hahahahhahaa

who am I to say I love you

Vaatasin filmi dear John. Nutsin. Ma ei saa aru, mis teema mul on nende usa army filmidega.. aga need on kuidagi eriti eriti. Küünlad põlevad ja külm õhk puhub aknast sisse. Kurb on. Tudule jään nüüd.. ilusa laulu saatel

Clipping

Mute math - clipping on mu uus lemmar lugu, see fitib lihtsalt nii kaunilt. Lehti on terve aed täis ning endalegi uskumatult on sügis. Tahtsin kirjuda, kus ma tahaks täpselt aasta pärast olla ja kuidas. Ma tahan istuda Mac'i läpakaga oma voodi peal Londonis, kuulata Mutemath - Clipping'ut. Käies ülikoolis ning olles kõige uue üle niii õnnelik ja üldse niii nii õnnelik!!! Ma tahan minna metroo peale T ja O'ga, miitida mingite uute sõpradega kuskil eriti cosy's kohvikus ja rääkida juttu oma täiesti uues elus.

Aga täna õhtul jätkame Tallinna kangialustes ruumides, kus toimub Cath'i ametlik sünnipäev! Awesome I say!

ja kõige muu kohapealt.. I'm working on it!

crying angels needs a soldier

Reedel käisime peol. Me and Lyz and Avy and Lyna and Cat and soo many others. Krahlis läks jutuks ära ja sai natuke purjutatud ka. Hiljem liikusime edasi Balou'sse, kus olime listis, faaa, äss tunne, lazers pidu ja dj'del olid maskid ees ja paksult rahvast täis. Eriti haigelt lahe. Võtsime väiksed Balou shotid Lyna'iga, Avy oli juba kuskil istus ja vaatas ainult ühte punkti. Lõpuks Lyna läks ära ja me Avy'ga veits veel tantsisime ja umbes 5 aeg liikusime sööma burxiputka juurde ja sealt takso peale.

Laupäeval oli raske, kell 12 ei jõudnud tõsta pead padjalt, sest tunne oli nagu seal tiksuks aatompomm, mis kohe kohe plahvatab. Mul pole sellist peavalu olnud...as long as i remmmember. Tõusin lõpuks kell 4 ja olin zombie, mitte ühtegi sõna kellegagi ei rääkinud, sõin.. jõin.. olin. Kell 7 juba rääkisin pereliikmetega, peamiselt rossuga.. pikad jutud rääkisin maha.

Vaatasime eriti kurba filmi kanal 2'st "Inglise patsient". Eriti hea film ja ma saan aru, miks see 7 Oscarit sai. Pärast nutsin.. nutsin voodis edasi.. siis mõtlesin oma tulevikule ja sellele kuidas mina ükskord lõpetan.. nutsin edasi.. siis kirjutasin salapäevikusse.. nutsin edasi.. :D Päris naljakas tagantjärgi aga tol hetkel kuradima kurb.. samal ajal kui ma nutsin ma mõtlesin, et fakk nii hea on.. nüüd mõtlen kõigi nende asjade peale mis mind vihale on ajanud või haiget on teinud, aga nendel hetkedel ma ei ole saanud seda endast välja.. NÜÜD saan.. ja siis nii ma mõtlesingi ja pisarad voolasid mööda põski. Aknast puhus külm sügistuul ja kuivatas neid ja see oli kuidagi rahustav nagu keegi oleks pai teinud, et kõik saab korda.. aga kõik on korras ja saab korda!

hirm

ÜKS SKEEM JA SADA JOONIST
JA NELITEIST TÕDE
MU HÄRMATAND ÕDE
EI ÄRA KOHKU
MUL ON SÕNU VEEL
MUL ON SADA SÕNA
JA ÜKS MÕTE:
PANE TASSID LAUALE
TEE LIHTSAID ASJU
PESE HAMBAID OLE HEA
KUMMARDA KUID ÄRA KUKU
NING MÕTLE VÄLJA OLE HEA
MITUKÜMMEND VALEMIT
SADATEIST VÕRRANDIT
TEE JOONIS
TEE GRAAFIK
HARILIKU PLIIATSIGA
TÄHTSAD KOHAD
PALUN VÄRVILISEGA

- Hedda Maurer

God put a smile upon your face

Eile oli eriti äge tüdrukuteõhtu ja ma tegin quiche'i ja E tegi kooki ja snäkid olid veel lisaks ka. Eriti mõnus ja tore, et on kuhu minna ja kus olla ja kellega olla. Ma usun, et head inimesed leiavad alati lõpuks üksteist, kui nad on juba tutvunud kõigi teistega, siis lõpuks head hoiavad ikka kokku ja ükskõik mis ka ei juhtuks, nad teavad kes need õiged on. Homme olen kodus ja mõtlen omi mõtteid. Mõtlen välja mis ma sellest sügisest arvan, koristan sahtleid, värskendan memorybox'i ja kuulan vanu plaate. Hetkel ma olen pool pakki sihvkasid ära söönu ja ma rohkem ei jaksa neid koori lihtsalt katki hammustada, mu lõualihased valutavad, väga imelik. Sõin täna Kompas suitsukana-feta pannikooke ja need maitsesid hästi, vägagi, sest tühi kõht, parim kokk eksole. Pärast läksime istusime Krahli Aias ja sõime külmutatud toorjuustukooki. Hiljem oli A konsa kuskil lambisel tänaval, kuhu oli lava püsti pandud. Eriti hea oli neid kuulata üle pika pika aja ja ma olin nii õnnelik, et ma läksin, kuigi pärast oli mega külm ja jalad ei tahtnud liikuda, aga ikkagi oli nii tore. Laulsime O ja T'ga meie mehe laule vabaduse väljakul, kauplesin T'le kakao 25 eegu pealt 10'le ja O'l olid special-päeva püksid jalas.. ilmselt see ütleb kõik ja rohkemgi veel. Äge laupäev.. hommikul paistis see sügisene päike ka okste vahelt kui L'i juurest välja astusime. See ongi käes...

aga See pilt on lihtsalt nii naljakas... and so me.

london was was.. was..

Kui mul kunagi arvutist ära kustuvad, siis siin on paar tükki vähemalt alles. Love YOU.

Meenutustes

Kas ma juba mainisin, et parim suvi viimase 10 aasta jooksul oli just SEE. Ma ei saa siiamaani aru mis tegi sellest just nii hea või ägeda suve, aga ma ei oska enam ollagi kohe teades et see on läbi, ma olen nii kurb.

Coming back

Nii-nii. Mina siis hakkan nüüd jälle kirjutama.

Täna ärkasin kell pool 3, päeval ikka. Eile õhtul läks pikale Liina saunaruumides. Tähistasime siis minu ja Liina viimast tööpäeva ja väga toredad inimesed olid kõik kohal, niiet tuju oli ka kohe hea. Peale selle käisime veel eile õhtul "Breakfest at Tiffany's" vaatamas katusekinos. Suht maagika ikka. Vaatad taevasse, siis seda ragisevat videolinti, kõrvaklapid peas ja kahe pleedi all, ilus suvi.

Töö ja töö ja töö on tapnud mind, aga samas mitte üldse selle kõige halvemas tähenduses. London ja Soome ja Võsu ja Haapsalu ja Tartu ja.. need tripid see suvi. Ma ei mõtlenud ega oodanud midagi sellelt suvelt. Ootasin vaid puhkust, relaxi ja iisi-flowd, aga panen nüüd alles tähele, et pärast seda kui ma 18 sain, teen ma actually asju, mida ma luban. Äkki minus on kasvamas mingi teatud täiskavanulikkus, see oleks küll ju päris huvitav. Naiseks veel saada ei tahaks, aga selline sponta-lubaduste-täitmine peab küll saama tavaks. Homme teeme parimate sõpradega suvelõpu-lõunasöögi boheemis ja räägime kõik suure laua taga juttu ja naerame ja muljetame, oeh. Ma ei tea.. ma olen ikka veel õnnega koos, et nad kõik mul on.

Igatahes selle suve soundtrackid on olnud klassikalised, alustades sellega, kuidas me Londonis metrooga sõitsime ja järsku tänavakitarrist hakkab mängima The Beatles - Here Comes The Sun ja see kuidas ma avastasin enda jaoks The Smiths'i on ka eriti tähelepanuväärne. Kamera - Borderline on ka kindlasti üks bussiga sõitmise laul, The XX - Crystalised meenutab mulle Protesti, The Script - Talk You Down oli põhilaul pärast Londonit mul, muidugi Patrick Wold - To The Lighthouse.. kunagi kuulan, siis löövad ehk välgud ja pildid ja videod silme eest läbi..

Ma armastan, tegelikult ka.

mu sees, mu sees on paradiis

Ma olen õnnelik, et ma elan. See on niiiiiiii võimas ja äge, ma olen lihtsalt niiii fakin tänulik selle võimaluse üle. Ma olen ALIVE, ma liigutan ise oma käsi ja jalgu, ma saan olla seal, kus tahan ja ma saan teha seda mida ma tahan, see on nii haigelt lahe.. vähemalt see kuidas ma seda hetkel endale teadvustan.
"Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen kuis hoitaks mind.. tunnen, et väärin olla nii, sest maa peal on paradiis... mu jaoks.. kusagil siin."

Käisime Lätis esinemas MJ'ga. Eriti eriti tore oli koos tüüpidega, tnx. Tagasi tulles mängisime autos mänge ja naersime ja laulsime kõva häälega kaasa, eriti hõumizz tunne tekkis ja see oli tore. Homme lähen tööle ja ülehomme.. mulle meeldib see töö, veel... ja ikka veel, tegelt.

firebirds!

Oeh, terekest. Ma ei teagi enam, segane värk. Surfilaager oli nii super, et ma pole üle saanud. Unenäod on kummalised ja hirmutavad, eluratas keerleb ja keerleb nii kiirelt, et ma ei jõua isegi pilku üle visata. Tahaks olla öid üleval ja päevi veeta magades. "Great, great mind against themselves conspire." Tuli praegu laulust ja nii tegelikult on. Viimasel ajal on naljakas, sest ma suudan ennast kuidagi kuskilt kõrvalt vaadata ja näen tegelikult kõike, aga nii out of the box ma ikkagi ei ole, et ma suudaks jäädagi kõrvalt vaatajaks, shame on me, aga noh ilmselt nii ei saagi elada, tuleb lihtsalt olla ja teha. Näen nii palju inimesi tegemas valesid tegusid ja üldse mitte nende enda kasuks, aga ilmselt pole mina mingi ütleja mida nad ei peaks tegema, aga lihtsalt vahel mõtlen .. et tahaks neile öelda. Ma tahaks nüüd puhata ja mõelda, unistada ja vaadelda. Ma pole üldse üksi olnud ning viimasel pool aastat pole ma tahtnud kordagi ÜKSI olla, ma alati helistan kellelegi või olen kellegagi koos, naljakas. Pidasin ennast inimeseks kes naudib üksindust, aga ilmselt mingi "kaksiku" tähtkuju soon on välja löönud, haha. Huvitav igatahes, elame.. siis näeme.

London, New York, mis iganes linn, selle mõttega ma tulen sulle külla:

"Francois Rabelais. He was a poet. And his last words were "I go to seek a Great Perhaps." That's why I'm going. So I don't have to wait until I die to start seeking a Great Perhaps."

no cheeers!

Ühesõnaga, pärnutripp oli IN-CRE-DI-BLE ja suvi on lihtsalt nii palav, et ei jaksa olla. Täna käisin verd andmas, pidin ära minestama, aga jäin ellu, uhh. B-grupi veri oli mul.. midagi uut enda kohta mida ma ei teadnud. Siis käisin ka autokoolis esimest korda, et olla nüüd legaalne lõpuks.. kunagi. Oliveriga chillisime linnas ja lihtsalt otsisime varju ja ajasime oma SÜNNAMEGAPARTY plaane.. karm karm. See palavus tapab ja praegu on mul ka nii umbne, et raske hingata. Midagi ei taha teha, aju ei liigu, mõtted ei liigu, käed-jalad.. mitte midagi.. kohutav kärbse tunne. Homme võiks padukat sadada. Palun.. ja siis saaks vihmavarjuga käia, nii äge. Homme lähen Eclipsi vaatama, kuradi Videviku fänn, paha hakkab.. tegelt ei ole, aga emme tahab minna, eks ma siis lähen viin ennast kurssi sellega, kaunis. Päikeseloojang on praegu nii ilus ja romantiline, et tahaks olla ise ka romantiline.. aga ei saa.. ei ole lihtsalt.. ma ei mäleta mida tähendab üldse mingi armumine või mingi uuuu tunne.. kuskil keha rakus. Londonit ootan veits juba.

copy mida ma kirjutasin msnis oma sünnast

nii
*kõigepealt
*mina magan hommikul, tuleb Jonna.. annab kätte lipiku, kuhu on kirjutatud "let's play a game"
*niisiis seal oli kirjas, et pean minema 13.06 bussi peale ja küsima baltijaama tšeburekibaari müüjalt ümbriku
*küsisin siis
*ümbrikus oli kirjas
*et tippu jõuda, peab palju tööd tegema.. esimesed trepiastmed täiskasvanumaailmas tulevad nüüd.. oleviste kirik oli järgmine sihtpunkt
*läksin sinna, küsisin uue ümbriku
*pidin üles ronima
*ja tegema video mille pealkirjaks "täiskasvanuks olemise miinused ja plussid"
*tegin siis videot:D
*kõik vaatasid ma mingi väärakas aga pohhui
*siis edasi läksin kolm jalga
*pidin ostma 17.60 TÄPSELT midagi, järgmine ümbrik oli von krahlis
*kus ma läksin sisse, ütlesin et olen janet ja et kas mulle on midagi jäetud?
*nad ütlesid oiii jaaa
*valasid pitsi viina
*ja ütlesid et palju õnne!
*andsid siis ümbriku
*pidin minema
*raekojaplatsi
*pikaliheitma ja tegema pilti endast
*tehtud siis see ja edasi pidin minema rae kohvikusse kus oli viimane ümbrik ja siis läksin niguliste taha platvormile ja siis seal nad olid kõik jee

otsa laulukatsed

Astusin uksest sisse. Seal oli täpselt 7 inimest. Laud oli neil valgeid ankeete piltidega täis. Ütlesin: "mina olen JN!" Siis nad olid "Ahha jaa.. sinu ankeet on siin!" Edasi ma küsisin kas ma saan ise ennast saata ja nad küsisid kus mu noodid on. Ma ütlesin, et mul pole noote. Siis nad vaatasid üksteisele otsa ja see "pea"naine vaatas mulle suurte silmadega otsa ja vangutas pead ja ütles, et kirjuta endale duurid ümber siis, meil peab siin peast laulma. Läksin siis ukse taha ja tüdruk, kes enne pidi viimane olema, läks nüüd sisse. Järsku oli minust viimane saanud. Kirjutasin duurid ümber, õppisin veel Vikerkaare sõnu pähe, sest mul polnud need peas, mitte ükski lause.. lõpuks ma lihtsalt laulsin seda laulu, kui silpe, mida ma tean või olin siis harjutanud endale kuidagi pähe. Läksin siis sisse tagasi, andsin asjad, sättisin ennast klaveri taha ja midaa asja.. mikker pannakse mulle ette! No juhhei, mis seal ikka. Hakkasin siis laulma, kõik läks närviliselt, ma ei mäleta mida ma tundsin lauldes, aga see mikker tegi hääle väga stereo'ks kuidagi, naljakas. Lõpus kui tuli lõpukoht, mida ma üldse ei plaaninud laulda, hakkasin ma järsku üritama mingeid hüppeid ja keerutusi mida MA TEADSIN, et ma ei saa kätte, aga IKKKA tegin.. no fakk, siis oli perses.. sry väljenduse pärast, aga noh selle lauluga asi ANTS.
Teine laul - Sweet child of mine. Ma küsisin, et kas keegi võib saata, siis üks mees tuli mind saatma, transponeeris enda sündi toon kõrgemale ja siis ütles, et mis tempo on?.. lõin talle nipsu ette ja läks. Ta mängis hullult teistmoodi, nii, et ma ei saanud midagi aru aga hakkasin laulma ja kõik sujus. Kõik läks hästi, ma tundsin ennast enesekindlalt ja vaatasin otsa ja elasin laulu sisse, olin selline energiapall ja äge. Klaverisaatja tegi sellest eriti cooli kiire jazziliku versiooni, see kõlas nii hästi, et ma sain NIII palju julgust juurde ja andsin ikka TÄIEGA. Kõigil hakkas jalg käima ja kõik vaatasid mind selline aww-toreda näoga. See oli tore... oi kuidas ma nautisin seda... mmm.. eriti veel, kui teise salmi võimsamad kohad ja kandvamad noodid tulid, aeh. Siis oli lõpp. Punkt sellel lool. Küsiti, et kas luuletust ka loed. Ütlesin, et ei loee.. Ma loen proosat. Siis olid kõik, OHoo proosat.. noo loe siis. Kelle oma on jne seda küsiti ka, seletasin siis. Proosa lugemise ajal olin ka hästi enesekindel ja kõik oli ülihea, vaatasin otsa ja tegin oma nägusid ja asju ja naeratasin, põhi-"nalja" kohapeal enamus muigasid või naersid, mis oli eriti äge ka, sest ma suutsin nad panna niimoodi sinna sisse elama! Siis ütles "pea"naine, et anna talle see leht ja lahkusin sealt ruumist. Ukse taga istusid 2 tsikki, kes tahtsin klassikalisesse laulu saada. Olin nii närvis, et küsisin kohe "Noh, kas te kuulsite?? Oli väga jube?? Kuidas tuli??" Siis nad olid mõlemad vait, vahtisid mind ja ütlesid, et ei väga hea oli ja et ilus oli. Siis ma olin "OMG OMG OMG, ma olen niii närvis. okei.. tsauka!" Ja jooksin minema, nad olid vait vaatasid mulle järgi.. hahahahaha. freaky.

suvi on vohhh niii

Nii äge ja tore suvi, nii palju asju on tehtud ja niiii palju tegemata! Varsti saangi 18.!!!!!!!

OMG KUIIII ÄGEEE !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

you can't break me

Kalla mu ripsmeisse valgust

pärleina rippuma.

Iga mu rakk tulvab algust.

Pean,

pean

tippu ma

kippuma!

tardid(lihtsad)

Käisin maal, olin armas. Käisin linnas, olin ka väga armas. Üldse suvi on kuidagi armas. 1/6 suvest on läbi.. täna arvutasin. Praegu MJ'ga aktiivselt ei tegele, sõbrad on jeeee-fun-gogo-love ja hingearmastust pole(ainult unenägudes on). Btheway unenägudes kohtan ma lihtsalt koguaeg mingeid tüüpe ja iga öö olen lihtsalt nii armunud. See tegelikult selgitab seda miks mul siin maailmas pole sellist asja. SELLEPÄRAST, et paralleel maailmas on seda NII PALJU. (Ma tean, päris huvitav enese lohutamise viis, ma koguaeg ikka mõtlen uusi välja, et endal parem hakkaks.. hahaha).
Homme on Andrease sünna Korteris ning reedel Johnny sünna tema juures Mähel. Eriti tore ja muhe ning ma arvan, et palju saab tehtud ja nähtud, oldud koos armsate inimestega, keda saab kallistada ja musitada ja hästi palju rääkida toredat juttu ja tunda ennast armastatuna ning armastada teisi kaa!!
Haapsalust tagasi sõites võttis meid peale John. Inglismaalt päris fotograaf, kes elab hetkel Pariisis ja ta pildistas Hiiumaal haruldasi lendoravaid vms.. igatahes, rääkisin temaga terve tee juttu ja ta kiitis mu ingliskeelt (ma tean!) ja kiitis ka mu worldview'd, cool.
Öösel nägin unes, ma töötasin protestis ning me kõik koguaeg hängisime seal. Vahepeal millegi pärast trippisime lasnamäe kandis ning keegi üritas meid tappa, igatahes mingi nugadega teema oli. Siis me pidime ööbima 16 euro hostelis, aga mult varastati rahakott ära, kus toa ukse kaart oli.. mingi hull teema oli verega ja keegi suri ära, can't remember. Aga teine oli selline, et ma olin Wafi laagris. See toimus suures 3-kordses mõisas ning igal korrusel olid toad, kus olid kindlad inimesed. 3 korrus oli poiste korrus, 2 oli vanemad tüdrukud ja 1 nooremad tüdrukud. Igal korrusel oli oma lauluvõistlus. Ma sain 2. korrusel 2. koha. Päris irooniline. Noh, tegelikult olin seal unenäos Otiga koos.. mis oli eriti naljakas. Ma mäletan, et ma otsisin teda koguaeg igalt poolt ja mingi teine tüüp tahtis mind, aga mina teda ei tahtnud ja siis see teine tüüp ütles mulle, et "ma kuulasin su plaati.. seda "magic numbers in order" (paralleel maailmas oli mu plaadil päris äge nimi tegelt ju) ja see oli täiega.......". Sel hetkel Jonna läks pesema ja ma olin tagasi reaalsuses ning niii pahane, et ma ei saanud kuulata, mida see tüüp mu plaadist arvas. Hahaha, lahe tunne oli kui ta ütles SINU plaat.

mõtlesin, et ammu pole nii moodi toiminud

i want to brake your nose if you step on my toes

Anna ja Oliver sõitsid just rattaga minema, Anna pakikal, Oliver juhtimas. Lükkasin neid tagant ja nii nad selle helesinise taeva all sõitsid, külm õhk vastu nina puhumas ja päike kaugusest tõusmas. See oli hetk, tahtsin pildistada, aga ei olnud midagi, must keep in my memories.
Hängisime ja rääkisime ja muidugi kuulasime Aides'e plaati soundtrackiks - our-life-soundtrack nagu mina seda juba kutsun. Kotiteooriad, Potiteooriad ja muud maailma varjud ja valgused, kui ma suudaks neid kõiki hoida täpse sõnastusega meeles, oeh, elu oleks kindlasti naljakam.
Kui me eile tegime Elini ja Stinnega Avely-Welcome-suprise'i, siis ma mõistsin, et ma ei mäleta nii paljusid lahedaid hetki ja tegevusi, mida me oleme teinud või kus me oleme käinud, üldiselt, kõigi sõpradega või kellegagi eraldi. Mul on lihtsalt nii kehv mälu ja see on nii õnnis tunne, kui keegi vahepeal tuletab meelde või näitab pilte, mida pole kunagi näinud... veel parem - videoid.

Minu hetkeline eluteooria

Teate seda mängu, laste ristsõnaraamatu viimasel leheküljel, kus peab punkte ühendama ning lõpuks tuleb kokku kujutis. Ma ühendan oma elus punkte, teen asju, käin kohtades. Ma ühendan neid punkte, aga kõik see oleks nagu vales järjekorras, nii, et punktid lähevad segamini.. 4 ei tule pärast 3'me ning 22 ei tule pärast 21'te.. ning lõpuks on mu elu üks sigrimigri-kujutis. ning ime pole, et ma ei tea kus ma olen või miks ma mida teen. Kuidas ühendada õiged punktid, niiet tuleks kujutis? .. mai tea, aga ma tean et väiksena tuli väga harva kujund alati selline nagu see pidi ( vastuse pilti vaadates ).

222

222 posti tehtud siia blogisse. Ma armastan oma blogi millegi pärast hullult palju, mai tea miks. Võibolla ma olen lihtsalt see tüüp, kes hoiab mälestusi enda küljes nii tugevalt kinni.

Igatahes mai kuu saab kohe läbi ja kui ma nüüd ausalt ütlen, on mul mai kuu nauditud! Ma poleks teinud midagi teistmoodi ning kõik need ilmad, öised koju minekud ja päevased chillimised.. see on olnud maagiline.

chaos symptoms

Ja need kingad on mu elu unistus.
Vihma sajab, on laupäev ning ma tahaks vaadata kõik VHS'id läbi, mis mul kodus on! Lõpetasin hetkel maailma suurima tööga ning ma lihtsalt ei kujutanud ever ette et mul nii palju kannatust on. Hommikul käisime J'ga õismäel, et postkontorist käsitööjaoks vajalikus asjad ära tuua ning pärast tahtsime ujuma minna, aga meil polnud ujukaid kaasas. Mu pangaarve konto näitas 0.02 senti ning lõpuks leidsime teiselt arvelt raha ja ostsime paki selga küpsiseid! Rimis vaid 6.90. No tere tere eksole, ütleks ka, et vanemad vahepeal KÜLASTAVAD ja siis nad jälle lahkuvad. Nüüd ma lähen päriselt geograafiat õppima ja raha otsima kuskilt, sahtlitest, hoiukarpidest.. tahan minna välja juba!!!

simple beauty of life

Täna on kuidagi eriti ilus ja õnnelik päev. Kõikjal saatis mind edu, lihtsalt. Kõigepealt oli ilus hommik, siis eriti chill koolipäev, lõuna chilläx kodus, pärast kõik helistasid mulle ja olid armsad, laululahinguvõit, eriti kõva auto võttis mind hääletades peale(lahtine kollane auto) ning kodus on emme ja issi, kes saabusid Hispaaniast ning kes tõid 2 paari tenniseid ning 2 paari kõrvarõngaid ja haaremipüksid, WIN. Tuju on ka nii hea ning päikeseloojang tiskrest koju kõndides oli eriti ilus, oleks ma saanud vaid pildistada. Ma olen täna ise ka olnud väga õnnelik ja rahul ning abivalmis ja hea, ilmselt see on kuidagi kandnud edasi ka mind ümbritsevatele inimestele, et kõik on minuga ka samasugused. Eh, ma vähemalt loodan, et see pole juhuslik, vaid see kõik on nii, sest mina teen selle nii. Elu on ilus ja lill ja ma läheks folgile ja paneks hipipaela ümber pea ja karjuks kaasa kõigile esinejatele ning pärast istuks põllul ja jooks veini, täpselt nii õnnelik olen.

you know?

It's time to make sense of everything? It's time to know who we are?

Is it the time? Right now? Ma küll ei tunne.. aga täiega tahaks. Ma lihtsalt olen nii lost ja see on juba nii muhedalt naljakas, et ma tahaks lihtsalt seista kõigi ees ja muiata mitte midagi mõeldes, sest kõik mis ma tunnen, et on või ei ole või võiks olla on lihtsalt nii ebamäärane ja imelik ja ma ise olen lihtsalt nii lost igas mõttes, et nüüd.. elan vaid päev korraga ja mõtlen rohkem ja üritan olla selline nagu kõik teised. Päriselt ka? Ma olen jõudnud punkti.. kus ma pean olema nagu kõik teised vist, sest nii nõutakse ja nii tahetakse, tra ma ei tea enam ka nagu mis asja või kes asja.. okei.. loodetavasti mööduv nähtus.
Olen käinud see nädal ilusti koolis ning isegi rohkem kui nõutud! Eksamivihikust olen kõik enamvähem ära lahedanud! Ma TEAN, et ma TAHAN teha mõlemad eksamid hästi ning ma TEAN ja USUN, et mul on potentsiaali kui ma vaid võtaks ennast tõsiselt. Ma pole nii kaua ennast tõsiselt võtnud, sest kõik inimesed tahavad seda suurte silmadega naljakat tüdrukut palju rohkem näha, kui mingit elufilosoofiaid rääkivat tõsist ning kaalutlevat tüdrukut. Niiet nüüd ma pean kiiresti transformeeruma selleks, kes ma tegelikult olen(vist?) ja tulema ära oma freaky-funny poolest natukeseks. Kuna ma olen nii ilusti koolis käinud, vaatamata sellele, et vanemaid ei ole, väärin ma PARIMAT SUVEPUHKUST ning mul on palju dilemmasid seoses suvega, aga 1 asi mida ma kindlasti tean, on see, et ma pean ENDAGA olema ikka veic ja eemalduma linna-elust, ükskõik kui kiiresti siin kõik edasi liigub (kui ma protestis töötan, siis ilmselt chillin seal), nokk kinni, saba lahti noh .Tahaks lihtsalt Haapsallu sõita, hüpata päevad läbi batuudil, lugeda, päevitada, käia ujumas. I SO NEED IT. Ja muidugi pärast seda enese leidmist: tahan oma sõpradega veeta kvaliteet-aega.

love in lightyears

Eile hakkasin mõtlema, et kas inimene on võimeline hoolima teisest inimesest nii palju, et talle mitte kunagi haiget teha? Ei ole ilmselt. Ja kas inimene on võimeline laskma endast nii vähe hoolida, et ta haiget ei saaks mitte kunagi? Ei ole ilmselt.Soojad maikuu ilmad on teinud pea veits cloudy'seks, aga see on ainult mõnus. DA live oli lahe, esimene vabaõhu live siis ning vanemad sõitsid reedel ka Hispaaniasse. J'ga oleme siin kodus, nagu koer ja kass, aga samas ka nagu palavad armastajad, ehehe. Teda pole praegu kodus ja ma olen niii nii kurb üksi, aga varsti ta tuleb! Täna tegin väike peegli-performance iseendale mingi 2h järjest ja leidsin, et ma peaks seda tihemini tegema. Tahaks kirjutada uusi laule, aga ma ei saa aru, kust mul tulevad mingid viisid. Ma lihtsalt olen 2 nädalat üritanud, aga lihtsalt, nothing! Kust kohast Mercy tuli ning When The Sky Falls Down ja Alarm ja My Wings... kõik need kaunid lood, oh jaa. Tahaks, et need oleks noodistatud kujul kuskil ilusas kaustas mul, aga noh ilmselgelt need ei ole, ega saa ka kunagi olema ja kunagi nutan neid taga, eksole.
Laupäeval tegime kodus väikse prazniku, kõik toredad ja armsad inimesed olid siin ning tegime Oliveri ja Annaga naljakaid asju.. ning jutt lõpuks lihtsalt joooksis ja jooooksis.. kohutavalt haige ikka, kui mingid asjad suudavad aju pannateistmoodi tööle nii, et kogu keha funktsioneerib teistmoodi, see on põnev.. samas hirmutav.. losing selfcontrol isn't bad thing sometimes.. ja üldsegi, relax little J relaaxxx.. hahahaa.. little J ja Jannu ja need kõik hüüdnimed on nii armsad, kuigi mai ole väga suur fänn, kui mind nii kutsutakse, aga ikkagi on nunnud.. ihiii..
Maarja pani mulle proovikirjandi eest 20 punkti, juhhei, ma arvan et Yale, siit mina tulen!