Igal inimesel on omad unistused ja iga üht teeb erinev asi õnnelikuks. Noortel, vanadel, erinevatel kultuuridel on erinevad nägemused õnnest ning edust. Kõik on kinni selles, kuidas ja millistes tingimustes keegi kasvanud on. Kas ollakse kasvanud rikkas iseseisvas heaoluühiskonnas, kommunismi tagamaadega riikides või aasia iidsete kultuuride keskel. Kõigel on omad põhjused ning juuri ei saa eitada. Lapsena istutatakse meisse "tõde" kogu eluks, mille tõelisus ei ole võibolla üldse nii tõene.
Kas see on tõesti siis raha, mis meid õnnelikuks ja edukaks teeb? Raha on kindlasti vaja, kuidas muidu kasvatame üles oma lapsed või toetame oma vanemaid, käime poes suure ostukäruga või avastame teisi kultuure. Raha on oluline, kuid mitte peamine, selle otstarbekas suunamine on palju olulisem, kui raha enda olemus. Tuntud väljend võimukate inimeste seas on, et mida rohkem raha, seda rohkem probleeme. Edu tõlgendamine ei tohiks jääda kunagi kinni ainult raha taha.
Elus on väga tähtis veel õnn ja vedamine. Karma võib olla küll üks põhjuseid, miks inimestel läheb halvasti või hästi, aga siiski õnn on midagi nii kirjeldamatut. Me kõik teame seda tunnet, aga inimesed ei suuda sellele universaalset tõlgendust leida, sest see on igaühe jaoks nii erinev. Universaalset tõlgendust ei tohiksi olemas olla, sest muidu poleks tasakaalu. Õnn on nagu unenägu, mille sees sa tunned ennast nii hästi, aga kui see on läbi, siis sellest on järel vaid hägusad mälestused.
Mõõdupuu edu ja õnne määramiseks ei saa osta. Oleks ju lihtne, kui läheksime tarbekauplusesse ja kõik saaksid endale soetada mõõdupuu, kui edukad ja õnnelikud nad just täna on. Õnn, see tuleb leida. Ilmselt kõik otsivad seda mingil hetkel oma elus, aga kui sa oled noor ja rabeled tihti ringi, siis mõõdupuud ei ole vaja, on vaja ainult enda sisetunnet kuulata ja sa juba tead, kas sa oled õnnetu või õnnelik. Tihti on nii, et kui arvatakse, et nüüd läks väga hästi, siis läks just vastupidi. Miks? Ma arvan, et asi on selles, et inimene saavutab mingil hetkel oma mõtete üle liiga suure kontrolli. Inimene lõpetab pingutamast, kui ta arvab, et ta on piisavalt hea. Midagi peab alati sisse kripeldama jääma, siis on õige tunne ja sellega kaasneb ka teadmine, et järgmine kord teen paremini. Vanemas eas, kui otsitakse juba kindlat kodu ja tasakaalu elus, siis hakkab mängima järjest suuremat rolli edu ja õnne mõõdupuu otsimine, sest inimestel lihtsalt pole enam mitte midagi teha. Võrreldakse ennast teistega ja vaadatakse, kas naabrinaisel läheb paremini või halvemini kui mul, kas tema porgandid kasvavad sama tihedalt või mitte, kas tema auto on uuem või mitte. Ma arvan, et noortel on pea nii pulki täis, et nad ei vaevu suures plaanis oma edu ja õnne määrama mitte millegagi. Muidugi on need välised mõõdupuud ilu, suuruse ja võimu osas, kuid need ei defineeri siiski edu- või õnnevõtit selles vanuses.
Mõõdupuud on olemas meie ühiskonnas näiliselt, sest need inimesed, kes on kommunistlikust riigist tulnud, peavad tähtsaks materiaalseid väärtusi ning teavad, et see kellel on suurem maja ja hea positsiooniga töökoht, peab olema õnnelikum ja edukam. Praegusel hetkel toimub mingil määral ühiskonnas valgustumine, kus inimesed võtavad idamaade kultuure üle ning hakkavad nägema enda sees õnne ning leiavad endale oma isikliku eduvõtme. Edu on muidugi ka kaheltpoolt vaadeldav aspekt ning oleneb sellest, kas me võrdleme ennast kogu ühiskonnaga või enda tegelike võimetega. Usun, et mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem hakkavad inimesed nägema ja leidma edu või õnne enda seest ning lõpetavad igapäevase võrdluse teistega, sest nagu ütles Buddha :"Kolm asja ei saa kaua varjul olla: päike, kuu ja tõde."