My life soundtracks (right now)

No place like London!

(meie tänase päeva soundtrack)

feeel the summer!

Mercedes deBellard

WIIIII...

Meil päike paistab ja istume oma aias diivanil ja chillime, sest selline tunne nagu oleks Lõuna-Prantsusmaal.. Riviera! ..või siis lihtsalt maapealsesse taevasse..

Täna ei olegi vaja mitte midagi teha, võibolla lähen tripin oma rattaga ringi ja uudistan.. lähen parkki õppima ja niisama kuulan head muusikat....

Ulmeline.

Come and join.

J

Nobody, but me

Täna hommikul lugesin ajalehest artikklit selle kohta, et kõik mis me internetis teeme jääb suuremal või vähemal määral ka pärast meie elu aega siia maha. Hakkasin siis mõtlema, et kas sellepärast ma äkki kirjutangi blogisid või postitan laule soundcloud'i, et see jääks minust maha? Ma olen suhteliselt kindel, et ma isegi ei tea veel, mida see tähedab, veel vähem teab seda keegi teine.

Mul on tunne, et ma olen siin ülikoolis nii palju arenenud ja mul ei ole mingi määral sellest kellegagi rääkida ja ma mingil määral hakkan taipama, seda vahet inimeste mõtlemisviisis, kes on käinud ülikoolis ja kes mitte. Täna, esimest korda elus, hakkasin mõtlema, et kas seal on siis suur vahe ülikoolis käijate vahel ja nende vahel kes pole sinna veel jõudnud? Avastasin, et on küll. Minu jaoks igatahes on seal suur vahe, sest ma tunnen, kuidas ma mõtlen, näen ja suudan kõike palju suuremalt võtta.

Mu korterikaaslased ütlesid eile, et mu kõige imelikum tuju on see, kui ma hakkan mingeid lambiseid küsimusi küsima nagu näiteks, mis sa hommikust sõid ja täpselt tahan kirjeldust kuidas ja kus ja miks just need asjad või kuidas see inimene tere ütles või mida ta kehakeel rääkis või mis asja ta poest ostis kui ta meile külla tuli. See on kõik on nii tähendusrikas. Ma arvan, et inimestele ei meeldi mu need küsimused sellepärast, et see paneb nad mõtlema ja nad ei viitsi mõelda. Samas ma saan ka nendest aru, mis vahet sel on mis ma hommikuks sõin või mis vahet sellel on kuidas keegi midagi ütles või miks ta midagi tegi. Ma usun, et kõigel on põhjus. See kui sa lõikad hommikul pudrupeale kõik võimalikke puuvilju, siis see on nii suur märk su iseloomust, su harjumustest ja üldse kultuurist, kus sa oled või oled kasvanud. Ühesõnaga, ma ei lõpeta nende küsimuste küsimust, ükskõik kui palju inimesed väldivad nendele vastamist või naeravad nende üle, sest minujaoks on see maailma põnevaim asi.. detailid on kõige paremad asjad, et saada tõeliselt inimese selle 'tõelise' mina juurde.

Istusin just murul ja sõin lõunat, vaatasin enda ümber ja hakkasin mõtlema, et täitsa lõpp, ma istun siin, keset Inglismaa väike linna, käin ülikoolis, elan siin. Kas ma olen kaugele jõudnud? Kas see, et ma geograafiliselt siin paiknen on mingi märk, sellest et ma olen kaugel? See, mis mina arvan sellest ja see mis teised arvavad sellest on nii erinev ja üldine arvamust, kui kaugele sa oled jõudnud.. need kõik on nii erinevad.

Ma ei kirjuta blogi sellepärast, et kellelegi tutvustada oma elu või kellelegi näidata midagi. See on lihtsalt minu võimalus kellegagi rääkida või kuhugi kirjutada need mõtted üles, millest üks päev keegi võib olla saab aru. Sest hetkel, ei saa keegi aru. Ma pole pessimist, ma lihtsalt naudin seda, et ma kirjutan seda blogi mingil määral tühjusesse ja ma kunagi ei tea kelleni see jõuab või kuidas.. ja see teeb selle huvitavaks, et äkki seal on keegi, kes saab aru või mõistab.

wicked

A juures Streatham'is

Young Turks @ Club100

E suurepärane töö, millest ma siiani vaimustuse olen.

Heey

Avastasin just, et pole nii ammu ühtegi korralikku postitust kirjutanud ja mõtlesin, et teeks nüüd ühe natukene ülevaatlikuma postituse. Otsustasin isegi oma telefonist pildid ja videod arvutisse laadida, et saaksin siia üles panna ja rääkida, mis siis tegelikult vahepeal on toimunud.

Ühesõnaga käidud on paljudes kohtades ja tutvutud inimestega. Käisime ükspäev Streatham'is näiteks A juures T'ga, sest meil polnud midagi muud teha ja tal oli maailma kõige lahedam kodu vist. Alumisel korrusel oli tal stuudio, kus olid kõik võimalikud sämplerid ja suur iMac, mitu erinevat Korg'i, vinüülimängijd ja kõik võimalikud amp'id ja kitarrid ja klaver ja..kõik kõik.. toa ääres oli ilus valge voodi, kus ma sain magada! Ja keset tuba oli võrkkiik. Uskumatu. Sealt sai veel otse aeda ka minna, aga kuna vihma sadas ja külm oli sel päeval, siis me seda võimalust ei kasutanud.

Koolis on meil praegu päris kiire aeg ja nüüd on juba selgelt välja kujunenud, kes tahab seda õppida ja reaalselt pingutab ka selle nimel. Meil on eriti lahedad 3 uut õppejõudu, kahest ma olen juba rääkinud, aga nüüd on meil reedeti üks mees, kes oli ühe maailma suurima record company Marketing Director ja ta töötas Michael Jackson'iga koos. Ta räägib koguaeg nii põnevaid lugusid, et kõik on lihtsalt vait ja kuulavad. Üks õppejõud, kes on veel meie kursuse lemmik on Ray, kes õpetab meile marketing'i ja branding'ut. Tema tunnis on ka kõik vait, sest ta on lihtsalt nii tark ja äge ja sõbralik. Ta rääkis, et statistiliselt peaks üks meie kursuselt saama miljonäriks ja see oli nii naljakas, kõik hakkasin üksteist räigelt pilkudega puurima. Noh, see kes saab, palkab teised ka. Ta rääkis veel igast fakte nagu näiteks, et inimesed kannavad ainult 20% oma aluspesust enamusajast (ehk siis 80%). Ta rääkis, et maailmas toimub kõik 80-20 põhimõttel. Tõi veel näiteks, et see vaip, mis seal ruumis maas oli sellest kasutatakse põhiliselt ainult 20% enamus ajast ja ta tõestas selle nii hästi ära ja näitas täpselt, kus on kõige rohkem käidud ja nii. Eriti äge mees. Koguaeg rääkib oma perest ja lastest ja naisest ja seob need nii hästi teemasse nii, et see ei kõla imelikult. Küsib meilt küsimusi, mis panevad kõik mõtlema oma põhimõtete üle ja ta avab lihtsalt inimeste silmad. Ta räägib seda ka koguaeg, et kui miski läheb valesti või me ei saa midagi esimesel korral, ei tohi kunagi alla anda. Suur suur enamus annavad alla enne seda kui nad oleks just "läbi löönud". Palju palju motivatsiooni olla parem inimene, näha rohkem ja olla teistele eeskujuks. Ma võiks päevad läbi kuulata lihtsalt tema põhimõtteid ja teooriaid ja mõtteid maailmast. Uskumatu!

Hetkel meil päike paistab ja käisime just T ja S'iga Brick Lane'il ja sõime lõunast, jõime smuutisid. Käisime O tööl ka, väga fancy jalatsipood ja siis jalutasime Aldgate East'i ja tulime koju, ostsime Rekorderlig'i maasika-laimi siidrit, mis on jumalate jook.. reaalselt.

Tööd mul ei ole, sain just ülikoolilt oma bursuary, mille nad maksavad igal aastal kõigile täiskohaga õppivatele üliõpilastele (£500), et toetada õpilasi siin kallis kallis linnas. 1. aprillil ma lendan juba Eestisse, aga enam ma ei igatsegi seda nii nii väga kui varem. Ma olen nii harjunud siin elama ja see millega harjud, hakkab meeldima. Kodu on kodusem kui kunagi varem. Selline tunne nagu ma oleks ära unustanud, mis tunne oli see, et keegi teine teeb sulle hommikusööki või, et sa ei pea poes toidu eest maksma. Ma ei mäleta. Ma ei mäleta ennast enam selles olukorras, sest see kõik on nii iga päevane ja tavaline ja okei. Mulle meeldib, et ma just Londonis iseseisvaks sain, sest see on mind kasvatanud nii nii palju. Kui keegi ei usu, siis tulge ja kaege üle.

Ahjaa, vahepeal käisin Apple'i töö intervjuul ka. Ma sain esimesse vooru, aga teise ei saanud.. ilmselt sellepärast, et ma olin suht närvis ja üritasin midagi seletada, mis ilmselt ei tulnud see kõige arusaadavamalt välja. See esimene voor oli nii äge, sest meid oli ainult mingi 25 ja kõik rääkisid endast ja see kõik oli nii chill ja positiivne. Nad ütlesid ka, et väga paljud, kes praegu töötavad ei saanud esimesel korral teise vooru, nii et motivatsiooni on, kui ma sinna peaks veel kunagi tahtma. Eks siis paistab.

Käsi läks krampi. Lõpetan.

Tänks, et viitsite lugeda ka. See on tore. Teeb õnnelikuks.

J.

inspiration for today

"Our deepest fear is not that we are inadequate.

Our deepest fear is that we are powerful beyond measure.

It is our light, not our darkness that most frightens us.

We ask ourselves, Who am I to be brilliant, gorgeous, talented, fabulous?

Actually, who are you not to be?"

Marianne Williamson

You wonder what is good music? THIS IS GOOD MUSIC.

I could bet all the riches that I ever had.
Rush in the night like a shock, babe, would it be bad?
If I had to
set the alarm 'cause those thrills that run up my back.
You're my star nothing else can lead me off track

Hey
You're like a wildfire.
You got me rising hot.

Your innocence

Who's brave?

Drowning in

would you save me?

It's a crime

if you don't

You're the spied

by the throat

Hold on?

Käisime siin E'ga just Club 100 Young Turks Record Company private üritusel. Sampha oli üle kõige. Ta on nii inspireeriv. Seal oli üldse nii palju inspireerivaid inimesi. Aga haigelt külm ja kõva tuul on väljas. Aknast isegi puhub läbi.

lollus?

...

Praegu just avastasin, et ma tahan inimesi klassifitseerida, jaotada nad sahtlitesse ära ja panna neile sildid otsaette. Ma nimelt tutvusin uue inimesega, kes tundub väga huvitav, aga ma tahaks teda täiega kuhugi liigitada oma ajus, et kuidas temaga käituda, mida oodata, milline inimene ta on ja mida ta üldse tahab. Nüüd hakkasin mõtlema, et äkki ma ei saagi teda klassifitseerida, sest väga suur tõenäosus on, et ma pole kunagi sellist inimest ju kohanud. Iga inimene on ju tegelikult erinev, aga ikkagi tahan suruda 'ühesugused' ühe sildi alla. Mis siis kui tema ongi mu prints valgel hobusel, aga ma tahan teda koguaeg valesse boxi panna ja käitun valesti, sest mul ei ole prints-valgel-hobusel-box, sest ma simply ei usu sellesse.. veel vähem tean ma seda, kuidas selle boxi inimestega käituda. You tell me to "be yourself"? It's not enough. Mees, kelle facebooki update'idel on väga palju meeste poolseid like tähendab, et tal on palju meessoost sõpru, kes teda respectivad, aga kommentaarid on tavaliselt tüdrukutelt, kes tunduvad väga targad, ilusad ja lahedad.. ehk siis ta saab tüdrukutega hästi läbi, võtab neid tõsiselt ja suudab reaalselt nendega rääkida. Mis kuradi inimene see mees on siis? Kas ta on selline olen-lahe-poiss-tähelepanu-keskpunktis või olen-andekas-aga-häbelik. Saate aru mu boxi süsteemi murest? Tahaks ju täiega lahterdada. On see siis lollus või appi hüüe?

Jah, te võite kutsuda seda üle-mõtlemiseks, aga iga märk või asi, mis inimene endast välja paneb, on märk tema iseloomust ja sellest kuidas ta alateadlikult tahab, et teised teda näeksid, see läbi - ta on. Väga huvitav on tegelikult see, kui sa tutuvud kellegagi ja siis hiljem lisad nad facebookis sõbraks ja siis alles näed, et vau ta tegeleb fotograafiaga või tutvumisel tundus nii lahe inimene, aga facebook on täis mingeid mõttetuid peopilte, mis mitte kedagi ei huvita. Olete tundnud seda? Facebook on ju väga aktuaalne teema. Ma ei saa aru, miks seda siis eirata ja varjata, et me ei pane tähele, mis seal tegelt toimub. Lollus.

Mul on palju mõtteid, jah, on küll.

3.33.33

Üleeilne quote:

"You got to practise the muscle." (Inspireeritud Elinist)

Eilne quote:

"Don't judge a book by it's cover." (Inspireeritud Arthurist)

Tänane quote:

"Everything happens for a reason." (Inspireeritud Andy'ist)

St. James Park and good days

Heheheheii!

On käes kevade aeg ja kõik sujub lihtsalt. Üleeile tuli mu kallis sõber R tagasi Austraaliast, kus ta oli viimasel pool aastat resideerunud. Astus siis ka Londonist läbi ja tore on jälle tõdeda, et aeg ei muuda inimesi ega inimeste vahelisi asju ja ikka saab palju nalja ja on veel rohkem rääkidagi kui kunagi varem! Uskumatu. Eile lõunal tuli E oma ülikoolikatsetele ja üritab siin graafilist disaini õppima saada. Mul on lihtsalt nii hea meel, et kõik on nii õige, ilm on ilus ja kõik on go-with-the-flow.. lihtsalt ei mõtle ette vaid võtad päev korraga ja võtad sellest kõik mida võtta annab. Spontaansed plaanid on need parimad plaanid.. alati.

Istusime just E'ga St. James'i Park'is terve lõuna ja sõime puuvilju ja salatit ja võileiba ja muffinit. Me ei suutnud poes valida, sest kõik tundus nii maitsev ja siis me lihtsalt olime pargis umbes terve pärastlõuna ja vaatasime taevast ja rääkisime armastusest ja sõprusest, tulevikust, olevikust ja minevikust. Jõudsime väga huvitavale küsimusele lõpuks seoses armastusega, et kas me lõpuks leiame selle õige pusle tüki, et sa saad jääda alati iseendaks või ikkagi lõpetame kõik sellega, et teeme endas kompromisse? Seal taevast vaadates mõtlesin ma välja ka oma tänase quote'i, sest nimelt oli täiesti sinine taevas, aga taevas oli vikerkaar..ja päike paistis. Ma olen koguaeg Londonis olles endale sisendanud, et kui-ei-ole-vihma-ei-näe-ka-vikerkaart. Täna oli nii hästi, et polnud vihma ja vikerkaart nägi.. ehk siis vikerkaar on mu õpingud mu elus ja vihm on see, et ma olen kodust nii kaugel ja pean koguaeg nii ise seisma ja üksi mingis mõttes palju otsustama ja toimetama. Aga täna, oli vikerkaar vihamata. Sellist asja ei näe palju. Ühesõnaga tuli, siis sealt tänane quote :

"Life is what happens when you're busy making other plans."

Praegu istun oma toas ja mul on Ben & Jerry's kõrval ning hakkan kohe uusi filme ja seriaale vaatama. Käisin just vannis ka niiet ma ei teagi, mis võiks veel mõnusamini olla. E joonistab all oma homse ülikooli esimese vestluse jaoks veel viimaseid töid ja parandab ja uuendab.. niiet mul ei olekski midagi teha.

Muide laul, mis käib on Kurt Vile - Society Is My Friend. See on viimasel ajal kuidagi teemas, see on nii õhtu laul kuidagi.

Nähke siis vikerkaart, isegi siis kui vihm on ja kui vihma ka pole, siis mis kurta!

J.