Tere blogi. Ma ei teagi, mis vahepeal juhtus. Elu vist. Ühesõnaga, olen tagasi ja üritan jälle kirja panna, mis toimub, sest lugesin just oma vanu postitusi ja nii tore enesekeskne retk oli. Nagu see vana mina oleks mind kandnud praegu siia hetke. Ja tegelikult mingilmääral ju ongi. Aga vahepeal on olnud raske ja kergem, aga kindlasti see "täiskasvanuks" olemise periood ja saavutamine ja fookus on olnud palju mujal kui avalikult oma mõtete jagamisel.
Ühesõnaga, miks ma seda blogi hakkasin mõtlema, et jälle kirjutada, sest ma tahan käsile võtta ühe projekti. Salaprojekt? Okei, tegelikult ma tahaksin sügis 2024 minna lavale Bikini Wellness'is ja ma kardan, et kui ma seda teekonda ei dokumenteeri, siis kahetsen pärast.
Ühesõnaga, koht kuhu halada, kui raske, imeline, kerge või ebanormaalne see teekond on. Eks ma siis ilmselt saan kõik need tunded ära tunda ja näha, mis elu see saab olema sellise karmi dieedi ja trennirežiimi all. Õnneks ma tunnen, et ma olen nüüd juba sellises kohas (3+ aastat jõusaali + eratrenne + massaže + toitumiskavu) kus ma saan rohkem ennast kuulates teha otsuseid ja valikuid, et see oleks minu tõega sama. Muidugi kuulates, kuidas hormoonid hakkavad mängima tunnetega, siis tekib muidugi mõte, et kas seda spordiala üldse on võimalik teha "ennast kuulates"? Ühesõnaga... hakkame siis proovima. Kõigepealt on vaja leida treener (mitte päästja) ja siis tema kava järgi vaikselt toimetama hakata. Ma eelmise treeneri peale panin nii palju vastutust ja ei näinud enam teda kui vahendina, mis mind toetab, vaid enda "käskija" ja "käsutajana". On ikka nali küll!
Rääkisin H'ga ja ta ütles ka, et treener on ainult sinu abivahend, töö pead ise ära tegema. Ega temale ei tasu lootma jääda või, et ta tuleks ja päästaks või survestaks (nii et see töötab ka!). Ühesõnaga, võibolla peangi H võtma oma treeneriks, ta pakkus ka et tahaks olla mulle toeks ja mentoriks lava taga (et seal on lahe melu). Negatiivne on muidugi see, et ta ei ela Tallinnas, aga ma usun, et ma kuulaks teda ja austaks piisavalt, et saada aru, et see on minu vastutus ja teekond, mitte tema.
Aga, enne kui ma sellele teekonnale lähen, pean muud eluvaldkonnad enamvähem korda saama - raha ja pere. Seal peab olema stabiilsus ja pean tundma ennast turvaliselt. Praegu ainuke valdkond, milles ma ennast turvaliselt tunnen on trenn ja toit - kui selle ka pea peale pööraks, siis mul ei oleks enam seda mille peale toetuda. Kas siis ma üldse peaks tegema seda Wellnessi või siis pigem peaks võtma, et eesmärk oleks kõigepealt raha ja pere korda ja stabiilseks saada. OK, usun et saan 6 kuuga selle tehtud, kus rafineerida kodu ja raha värk nii, et see ei takistaks vaid toetaks mu sportlikku karjääri (2024 kevad alustaks -> sügis lavale).
Eke on täna täpselt 1 kuune. Ulmeline kui kiiresti aeg läheb. Mõtlesin, et kirjutan oma sünnitusloo siia, et kunagi oleks hea meenutada.
8:30 hommik (30 aprill 2018)
Läksime haiglasse sünnitust esile kutsuma (ämmaemanda soovitusel). Ma olin 42 nädalat + 1 päev rase, mis on haigla eeskirjade järgi "kõrge riskiga sünnitus". Saime oma kardinatega voodi ning suure täispuhutud palli mille peal sain istuda ja õõtsuda.
Kell 11 ämmaemand tuli ja pani hormooni geeli sisse, mis peaks loomulikul teel alustama tuhud. Siis käskis minna kõndima mööda haiglat ringi, mööda treppe tunde aega, ning iga tunni aja tagant pidin tagasi minema, et ta saaks panna monitorid külge ja vaadata kas tuhud on alanud. Läksime tunni aja pärast tagasi ning monitor näitas võnked. Ämmaemand küsis kas tunnen midagi, ütlesin et mitte midagi. Arvasime, et äkki ma olen üks nendest 5% kes ei tunne tuhude valu (ha ha). Kõndisime veel ringi ning umbes kell 5 hakkasin korralikud tuhud ning ämmaemand vaatas, et olen ikkagi 0cm veel. Ta ütles, et saadab mind varsti sünnitusruumi. Ootasime ja ootasime, mu tuhud olid juba nii tugevad, et panin oma sünnitus playlisti kõrvaklappidesse ja keskendusin ainult hingamisele.
Kella 7meks olin juba nii välja lülitunud maailmast ja saatsin Rodrigo uurima millal me saame sünnitusruumi üle minna. Ämmaemand ütles, et peame ootame küll uus ämmaemand tuleb mulle järgi, kui neil tuba vabaneb.
Kell 8:30 tuli uus ämmaemand ning viis meid privaatsesse sünnitusruumi, kus palusin kohe dušši alla minna, sest teadsin et see lõõgastab. Olin iga 3 minuti tagant päris suurtest krampides. Ämmaemand tsekkis mind pärast ja olin 1cm. Rodrigo tegi ringjaid liigutusi mu alaseljal iga tuhu ajal ning see aitas. Ämmaemand andis gaasi hingamiseks masina ning iga tuhu ajal hingasin seda sisse. Iga tuhu oli umbes 3 suurt sisse ja välja hingamist. Kui valu tuli, teadsin et ainult 3 suurt hingetõmmet ja see läheb alla. Nii veetsin kuni kella 2-3meni erinevates poosides, kõndides, toetudes, istudes, maas - igal pool. Vahepeal oli palav ning jõin jäävett ja käsisin kõik aknad lahti teha. Ämmaemand ütles, et muusika mis ma olin valinud aitab mind hoida väga hästi keskendunult hingamisele (mu india jooga-meditatsiooni muusika!). Kasutasin jooga blokke igasugustes erinevates poosides põlvede all ja küll käte all. Need tõeliselt toetasid mind ja hoidsin omas meditatiivses tsoonis. Kui ma nüüd tagasi mõtlen siis see kõik oligi üks pikk meditatsioon ja jooga sessioon, kuidas jääda rahulikuks ebamugavas poosis, kõik mida olin nii palju harjutanud tuli kasuks.
Kell 2:30 olid valud juba nii suured, et tegin hääli ning ei suutnud enam rahulikult hingata. Palusin epiduuriali ning neil läks kella 3meni aega, et epiduuriali arst kutsuda ning teha esimesed ülevaatused. Kell 3 istusin voodi serval ning nad olid just valmis panema kõik sisse, kui järsku otsustasin, et ei ma ei taha! Doktorid olid imestunud ja küsisid miks muutsin meelt. Ütlesin, et kardan. Nad rahustasid mind maha ja seletasid kogu protsessi lahti ning ütlesin lõpuks, et okei ma usaldan teid. Raske oli lasta lahti sellest mõttest sest tahtsin alati loomulikku sünnitust, kuid teadsin et pean usaldama kõike ja kõiki praegu enda ümber. Ma ei olnud vahepeal tähele pannud, aga mu käes on kanüül ja sellega pandi oxytoxin hormooni, mis tegid tuhud regulaarsemaks ja valustamaks. Seda hetke millal seda pandi ei mäleta. Ilmselt see seletab ka seda hüpnotiivset seisundid millesse kõik tõusevad sünnitades.
Kell 3:30 ma ikka ei tundud valu leevendust ning doktorid vaatasid, et epiduurial oli välja tulnud. Nad panid ühe doosi veel. Mu keha hakkas vaikselt ise pressima ja kõik mahlad tulid igalt poolt välja ilma kontrollita tuhude ajal. Küsin kas tohin pressida kuid ämmaemand ütles, et kell 4 vaatame ja kui oled 10cm avanenud siis. Läks mööda 15 minutit ja ma ei suutnud oodata, ütlesin ämmaemandale, et ta vaataks varem, sest mu keha pressib ise. Ta vaatas ja olin 10 cm. Hakkasin pressima iga tuhu ajal. Ämmaemand oli lugenud väga põhjalikult mu sünniplaani ja iga tuhu ajal aitas mind squati poosi istuvast poosist. Ta oli üldse nii ilmeline, meil nii vedas, et just tema saime, sest see on täielik loto! Ta oli hästi rahulik, professionaalne, loomulik ja abivalmis. Kell 4 vajutas ämmaemand häire nuppu, sest beebi südamelöögid laskusid 80'ne peale. Alla 80 on põhimõtteliselt keisrilõige. 15 minutit võttis aega kui 6 arsti jooksid sisse ja hakkasid mu ümber asjatama. Nad ütlesid, et peame kasutama ventussi. Ma ütlesin, et ja ükskõik mis, tehke kohe! Jalad üles, tuhu ajal ventuus sisse ja nad ütlesid, et nad võibolla peavad lõikama kui jääb kinni, ma ütlesin, et ja mis iganes! Olin ilmselt juba nii ääre peal, et kõik läks. Õnneks ei pidanud lõikama, kuid väike haav tuli venimisest või ventuusist sisemisele seinale.
Kell 4:32 Eke tuli (3,625 kg ning 52cm). Pressides kogu oma jõuga, iga tuhu ajal. Ümbes 10 pressimist oligi kokku lõpusirgel. Viimase kahe ajal karjusin täiest kõrist. Esimese ajal tuli pea ja teise ajal keha. Pea tulemise tunnet ei mäleta, aga see kuidas nad keha tõmbasid teise ajal välja, seda tunnet mäletan hästi. Väga imelik tunne, aga samas väga imeline ja müstiline. Loodus on imeline, kõik võimas ja nii ilus. Nad panid ta kohe mu rinnale. Rodrigo oli mu pea juures vasakul pool, pisarates ja keeldus nabanööri lõikamast. Nad panid ta mu rinnale ja see oli nii imeline, ma olin täiesti veel kuskil hüpnoosi seisundis sellest valust ja kogu kogemusest. Järsku oli see imeline väike olevus mu rinnal ja mu pehme kõht rippus mööda mu külgi alla. Nad võtsid ta vaatluse alla ja andsid talle 100% hapnikku, et ta kopsud hakkaksid tööle. Ta nuttis nii vaikselt ja nii suure intensiivsusega. Tahtsin teda ainult hoida, aga ei saanud, sest nad leidsin beebi kakat tema suust ning arvasid, et tal võib olla infektsioon. Viisid ta intensiivravisse ja Rodrigo läks kaasa. Ma jäin, jalad värisedes ning pool unes lebama. Päike tõusis ning hommiku energia säras igast aknast sisse. Ma olin üleni higine, nii õnnelik, nii idüllilises hetkes koos selle vaikuse ja päikesetõusuga, mis oli saabunud. See hetk oli käes! Ma polnud enam rase.
Ämmaemand läks ja tõi mulle kakaod ja röstsaia võiga. Tukastasin veidi ning Rodrigo tuli tagasi ning läksin dušši alla, sest siis pidime minema üle post-natal ruumi, sest sünnitustuba oli vaja vabastada järgmistele. Ämmaemand ütles, et intentsiiv osakonnast helistati ning nad tahavad süüa anda pisikesele. Ämmaemand oli neile öelnud, et nad ei annaks formulat vaid ma lähen ise tissitama. Kõndisin siis Rodrigo toel pisikese juurde ja panin ta tissile esimest korda. Ta oskas kohe imeda. Imelised esimesed tund aega istudes tema ja Rodrigoga intensiiv osakonna ruumis tissitades. Tõime talle riided ja mässu, medõde pani ta riidesse ja andis haigla beebivoodis meile üle. Sõitsime temaga post-natal ruumi ning jäime haiglasse kuni laupäeva õhtu kella 6ni. Pikk nädal haiglas, sest ta oli antibiootikumi kuuril (infektsiooni level oli kõrge), iga hommik kell 6 ja õhtu kell 6 käisin temaga intensiivravis rohtu saamas. Edasine on ajalugu!
Mõtlesin kirjutada lühikokkuvõtte 2017 aastast ja mis ma sellest aastast olen õppinud. Mu eesmärk oli oma firma avada ja teha ära joogas skorpioni poos. Kumbagi ma ei saavutanud, aga saavutasin palju enamat. See paneb mõtlema mu jooga õpetaja sõnadele, et ootused mida endale sead on ainult piirangud, mis siis kui suudad palju rohkem? Need õpetussõnad tundusid nii ulmelised kui ta mulle seda 2016 aasta Novembris Goas ütles. Ma teadsin, et tõde on kuskil seal peidus, aga tundus, et selle avastamiseks läheb veel kaua aega. Tegelikult ei läiundki, see aasta tõestas, et nii ongi. Lapsed, pere ja enese avastamine teise inimese läbi on kõik mida ma soovisin, aga arvasin, et see on liiga utoopiline ja tavaliselt need asjad nii kiiresti ei käi. Kõik mida õppisin 2016 aasta lõpus oli võimalik see aasta proovile panna ja vaadata kas need peavad vett. Väga palju spirituaalsest ja vaimsest maailmast on paigas ja tõene, eneseusk ja teadvustamine, mis su ümber on ning mis su sees on, on kõige suurem kingitus, see muudab kõik, kogu elu tajumise ja suhtumise.
Ma saan aru, miks ma ei olnud kunagi tõeliseks suhteks valmis. Ma ei olnud valmis endale otsa vaatama ja tegelikult õppima ennast tundma, oma sisemaailma ja oma tumedamaid külgi. Tänu suhtele teise inimesega olen õppinud väga palju enda kohta, just enda eraldamist tunnetest, mõtetest, enda eraldamisest teise arvamusest, ise enda emotsioonide omamist mitte süüdistama teist nende tekitamises vaid olema vastutav selle, eest et mul on nupp seal kohas, mida ta oskab vajutada ning kuidas, seda nuppu katkestada kogu ülejäänud süsteemist, et see ei tooks midagi esile. Öeldaksegi, et kui tahad lihtsat elu, mine mediteeri Himaalaja mägedes, kui tahad tõelist, avasta ennast läbi teise inimese. Mitte midagi ei ole rohkem tõelisem, kui enda peeglisse vaatamise, tundmise ja tunnetamise läbi ennast tundma õppida ja minna järjest sügavamale selles valdkonnas - nagu oma ette vaimne praktika.
Laps - ma usun, et lapsed tulevad kui nad tahavad ja on valmis. 2016 aasta lõpus teadsin, et olen valmis saama emaks, teadsin, et mul on füüsiline tugevus ja ma olen vaimset teekonda alustanud, et jõuda sinna, kus ma alati tahtsin olla enne kui last saada. Nüüd saan aru, et ma olin füüsiliselt seal kuid elasin suures vales enda ja teiste tunnete suhtes. Ma tahtsin uskuda asju, mis ei olnud olemas ning tegelikult ei tahtnudki ma reaalsusele otsa vaadata, minus oli ikkagi väga palju hirmu haiget saada. Ma riskisin 2017 aasta alguses, kui läksin Londonisse tagasi teades, et asjad mida lootsin 2016 aasta lõpus ei lähe täide ja alustan uuelt lehelt ning olen lihtsalt nn "jumala teenistuses", annan oma energiat ja üritan aidata neid kes vajavad mind. Tagasivaadates oligi see võibolla minu vahetusvaluuta kõige vastu, mida ma tahtsin saada. Pärast seda, ma sain kõik mis ma tahtsin, aga ma pidin tegema julge sammu ja jätma hirmu maha, laskma ennast vabaks ja lihtsalt minema edasi teadmata, mis mind ees ootab, valmis kõndima kuradi suhu kui vaja. Ma olin valmis lõpuks laskma lahti ebareaalsetest lootustest ja astuma reaalsusega silmitsi. Võibolla see oligi see ainuke samm, mida ma ei olnud veel teinud, et avada endale oma unistuste reaalsed uksed. Laps tuli kuidagi väga loomulikult teemaks ja juhtus tugevast sidemest kahe inimese vahel, kes tihti mõtlevad siiani, kuidas nad varem kohtunud pole. Võimalik, et see side on olnud ka varasemates eludes olemas olnud, sest "oma hinge" ära tundmine oli suur ja kohene.
Lahti laskmine saatana uksest ja sellest mõttest, et ma pean veel midagi ohverdama, et jõuda sinna kuhu ma tahan minna tuli raskelt aga täie teadmisega, et see peab minema mu elust. Ma tegin läbi katse ja nüüd on sellel aeg minna, ma pean nüüd olema ka piisavalt tugev, et kõndida minema selle juurest, mis aitas mul läbi teha isikliku transformatsiooni ohverdades oma aeg ja mugavus, kõik mis oli hea, soe ja tunnav. Kõndisin minema pisarates, aga teades, et see on kõige õigem valik.
Kokkuvõtlikult vaatan seda aastat kui suurt julguse proovile panekut, kas ma olen valmis järgima jooga reegleid, olema teenistuses oma energia ja ajaga teistele inimestele või millelegi suuremale, kui ise. Julgus lasta lahti mugavusest ja minna tundmatusse, täielikus usalduses, et kõik on okei?
Usaldus ja julgus. 2 väga väga suurt õppetundi, mis käivad täiesti risti vastupidi kõigega, mida mulle õpetatud on terve elu, aga mida ma otsustasin proovida, et jõuda mingile uuele tasemele iseendaga. Usaldust ei ole mulle kunagi õpetatud, sest Eestis on väga vähe religiooni, keegi ei räägi jumalast või millestki suuremast, mis meid kõiki loonud on ja hoiab. See on nagu tabu-teema. Ning julgus, lihtsalt julgus usaldada seda suuremat jõudu, tuleb ka sellest samast puust. Meile õpetatakse alati, ole ettevaatlik, iga nurga taga võib olla midagi halba, vaata kuhu astud, planeeri ja otsi. Tegelikult tuleb usaldada ennast ja maailma, et sa astud õigesse kohta, et järgmise nurga taga on keegi kes sind meeletult aitab või ilma plaanita lased oma intuitsioonil teha omad valikud.
2018... armastus.. on ainuke asi, mis mulle pähe tuleb kui kujutan tulevat aastat ette.
J
_____________
Hello,
I was thinking of writing a short summary from 2017 and what I learned from this year. My goal was to open my own company and do a Scorpion pose in yoga. I did not achieve either, but I achieved much more. It makes me think of the words of my yoga teacher that the expectations that you impose are only limitations, what if you can do much more? These doctrinal words seemed so foolish as he told me in November of 2016 in Goa. I knew that the truth was hiding there, but it seemed that it was going to take a long time to discover it. In fact, it was not a bad idea, this year proved that this is the case. Kids, family, and self-discovery by another person are all I wanted, but I thought it was too utopian and usually these things did not go so fast. Everything I learned at the end of 2016 I was able to test this year and see if they hold water. A lot of spiritual world is in place and true, self-confidence and awareness, which is around you and what's inside of you, is the greatest gift, it changes everything, perceptions and attitudes throughout your life.
I understand why I was never ready for a real relationship. I was not ready to look at myself and actually learn about myself, my inner world and my dark sides. Due to the relationship with the other person, I have learned a great deal about myself, namely separating myself from feelings, thoughts, separating yourself from another opinion, owning your own emotions, not blaming others for causing them, but being responsible for having the button in the place that they can press and how to cut this button from the rest of the system so that it does not generate a response. They say that if you want a simple life, go on meditating in the Himalayan Mountains, if you want to be real, discover yourself through another person. Nothing is more true than learning about yourself in the mirror of another, knowing and feeling yourself, and going deeper into yourself - like your own spiritual practice.
Child - I believe that children will come when they want and are ready. At the end of 2016, I knew I was ready to become a mother, I knew I had physical strength and I started a spiritual journey to get to where I always wanted to be before getting a baby. Now I realize that I was physically there but I lived wrong with myself and others. I wanted to believe things that were not there and I really did not want to look at reality, I still had a lot of fear of getting hurt by my own expectations. I risked in the beginning of 2017 when I went back to London knowing that things that I hoped would not be fulfilled at the end of 2016 and to start with a new page, and be just in the so-called "God's service", I give my energy and try to help those who need me. In return, it was probably my exchange ticket to what I wanted to get. After that, I got everything I wanted, but I had to take a bold step and leave fear, let it go free and just go ahead without knowing what is waiting for me, ready to walk in the devil's mouth if needed. I was finally ready to let go of unrealistic hopes and face reality. Perhaps this was the only step I had not done to open the real doors of my dreams. The child was a very natural course of things and the theme created by a strong link between two people who often think how they had never met before. Perhaps this connection has already existed in previous lives, because the recognition of "your soul" was great and timely.
Letting go of devil's door and from the idea that I have to sacrifice something else to get to where I want to go came hard but with full of knowledge that it must go away from my life. I did an experiment and now it's time to go on, I must now be strong enough to walk away again from something comfortable. I walked in tears, knowing that it was the best choice for all.
To sum up, I look at this year as discovering a great courage, whether I am prepared to follow the rules of yoga, to be in service with my energy and time to other people or to something bigger than myself. Courage to let go of comfort and go into the unknown with full confidence that everything is going to be okay.
Trust and courage - 2 very very large lessons that are completely transversal, in contrast to everything I have been taught since I was a child, but what I decided to try to reach a new level with myself. I have never been taught to be trustful because there is very little religion in Estonia, no one speaks of God or anything greater, force that has created and holds us all. It's like a taboo subject. And courage, just the courage to rely on that greater power, comes from the same tree. We are always taught, be careful, there may be something bad behind every corner, look where you step, plan and research. In fact, you need to rely on yourself and the world to put you in the right place, that behind the next corner is someone who is going to help you or allow your intuition to make your own choices.
2018 ... love ... is the only thing that comes to my mind when I imagine the coming year ahead.
23 weeks today, boy is kicking and rolling harder every day. Soon I'll be probably able to see his little leg pressed against my belly. The more I think about being a mother, I just can't wait to be one just to see how I would be one. I would definitely not fall into the trap of being a mother, rather I will grow it my baby as a part of myself. I don't like all this babyish world where we treat babies and children different, I will talk to my baby like a human being from the beginning. We will watch, listen and discuss all the problems under the sun like they are, not a simplified version of the world. That's why I can't wait to talk to him and discuss life with him, it's going to be so magical and probably such a big lesson I can't even imagine it yet.
Continuing with my pregnancy stories.. first thing I have to say is that I miss my body! It's been evaded by a little man. But there's nothing I would change. It's great to be together, always with someone next to you. I haven't felt alone for a long long time, I'm not sure I know what that means anymore. We call him Eke, but we are not sure what he will be. He will come out and we will look into his eyes and we'll decide.
He's kicking, rolling, some days wants more attention than others. Some days he sleeps a lot, some days he's up all the time and he doesn't like any position I'm in. He's like, no this position I don't like, kick mom now to change. But most of the time I feel he's happy and calm and he loves to be in there protected by the cruel world, like a secret hideaway under my skin. His trust is so big and so honest, makes me think of the sincerity we are all born with.
Some days I'm scared of how the birth is going to be and if I can keep my mind-body separate when it comes to dealing with the pain. Other days I'm completely calm and can't wait for this magical body of mine to go through this transformation in front of my eyes. In any case, I can't wait to cuddle with this little boy for days and weeks and years to come!
My little babe has 2 legs, 2 arms and was stretching his/her leg out when we went for a first scan, definitely a yoga baby! I cried every time the baby did a little move or moved the hands. It was completely amazing because it was like it was part of me but it had his / her own mind, I was trying to give it messages with my mind but it was stubborn haha! I could want to do something but I couldn't. I can already feel it's going to be such an amazing lesson on creation, acceptance, gratitude and life in general. I'm looking forward to learning it from the little baby who's going to be hopefully in my arms in the spring time.
I feel great, a lot of energy and I feel like everything I do I should be true to myself - not do anything I don't feel like is me or will benefit me at this stage. I feel like it's okay to be a bit selfish at this stage, isn't it? I feel like I don't have to pretend at all to be accepted or loved, because there's the whole universe happening inside me and it's like a real physical manifestation of it which I can feel and see - unbelievable. I'm so lucky.
Looking back I would have never guessed that this will happen to me this soon. I had my hopes but I didn't imagine it to happen this way! I'm really happy it did though and I've been grated this amazing opportunity to birth life and to grow / direct life. Being a mother is probably something every woman secretly and profoundly wants or needs to experience at some stage or another. I feel like my time has come and I always felt like it's meant to be part of my journey. I guess everything happened when it was suppose to happen.
It's been long, it's been very very long. But I've found my way back to writing - finally!
News is that everything is new, the way I feel, where I am and what I do. I hear you saying: "Again Janet!", but yes it's new AGAIN.
I'm pregnant - 9 / 10 weeks. I feel it some days, some days not at all. My first 8 weeks were a nightmare, it started around 5 weeks when I started coughing up mucus like crazy (also probably because I quit my occasional smoking at 4 weeks), I had nausea like crazy and was constantly super tired. Some days I still feel sick but not that sick as I was in my first 8 weeks, constantly feeling like vomiting and it was 24/7. At the moment I could even say that I don't feel pregnant anymore. Makes me worried as well because I wonder if the baby is OK or should I be happy about the fact that I don't feel constantly sick anymore? Going from one extreme to the other in about 30 seconds. I have positive thoughts though and love to think there's a magical event happening in me. Let's see how it plans out, hoping for the best but ready for the worst. It's crazy when you haven't had your scan yet and the only thing you can think about is "is the baby okay?". It is a lesson in itself, I know, to stay calm, centered and trust trust TRUST that everything is well and I'm safe, being taken care of and protected.
I know I am, but sometimes life likes to play tricks on us or teach us lessons which are painful but necessary. I'm just scared of the lesson here. Maybe I should just accept that I can't change the outcome, either way. Or maybe I can? They say mother is connected to the baby in every way, even thoughts and feelings! Today morning when my bf kissed me I could feel a warm buzz in my lower belly like the baby was smiling and feeling so loved and protected. Maybe it was just my second chakra feeling the nice vibration of the happy emotion or maybe it was the baby! Who knows.
I will keep writing 1 post per week or maybe more. Anyway I wanted to keep a diary on my feelings.
(PS. My poor bf has been pretty OK with my hormones this far however we have had some arguments and even some light physical fights, and I did rip off his pocket one night.)
Anyway - excited excited excited is all I can say.
