On the wall

Vahepeal on A ja S käinud ning kõik on kuidagi eriti hästi siin, kui on oma inimesed, kellega sa pole nii harjunud, kui nendega kellega koos elad. M käib vahepeal meil külas ülikoolist ja siis on jälle mega tore kui on kellegagi midagi uut ja põnevat rääkida. Järgmine nädalavahetus tulevad vanemad ja õts ning siis saan endale tellida kõike põnevat kodust! Oeh, nii tore näha oma pere, ma ei kujuta ilmselt ette ja ilmselt ei oska seda välja ka näidata, aga.. uskumatu!

Kõige lahedam turg, kus me käime vahel nädalavahetusteti on Broadway Market, kus tõesti enamus on kohalikud noored ja kõik istuvad kohvikutes, raamatupoodides või siis käivad turul ringi, kus erinevad talud ja inimesed müüvad oma produkte. See on hästi hea auraga koht, kuhu kaduda. Meie lemmik kohvik on siiski Hurwundeki, mis on jaapanlaste kohvik, tehtud vanasse angaari, mille ülevalt sõidab rong ning seal on selline vintage teema. Kõik sisekujundus on väga väga lahe, vanad kulunud tellise seinad ja kaabud ja kotid rippumas, suured lühtrid laes ja vintage diivanid, suured aknad ning väliterass, mis näeb välja nagu old-school mänguväljak, tuhkatriinu kõrvitsast tõllaga ja vanade mänguasjadega.

Ülikoolis ma olen ikka veel suht erak, sest seal on kõik kohalikud ja väga raske on kohe nende slängi ja naljadesse sisse elada, sest neil on väga väga teistmoodi kõik see, kõik on väga pealiskadused, esmapilgul küll. Ma ei saa pooltest naljadest arugi või siis pole need minu jaoks üldse naljakad. Väga raske on kohaneda. Üks mu kursaõde Holly on tore, ta käib ka Londonist koolis ja siis ta koguaeg kutsub mind välja, sest ta ilmselt saab aru, et mul pole ühtegi sõpra seal, haha. Järgmine nädal me läheme hängime kuskil mina, H ja Divine (üks must tüdruk, kes on hästi aktiivne ja rõõmus, tema nalju ma mõistan ainukesena), sest me elame Londonis ainukestena. Kõik mu kursusel millegipärast kardavad mind, aga tegelikult kardan mina neid miljon korda rohkem. Ma pole väga see inimene ka, kes läheb ja pressib kuhugi seltskonda, ma pigem alati ootan, et minu inimesed leiaksid minu. Või siis ma leian endale ühe oma inimese ja siis me kuidagi magnetiga tõmbame sarnaseid inimesi ligi, päris keeruline protsess ühesõnaga.

Ma igatsen head teatrid, pehmete istmetega kino ja häid söögikohti. Oma tuba ja seda, et ma saan poes käia ja võtta mida tahan, ilma, et ma peaks iga senti lugema.

Hiljutisi mõtteid..

Naljakas, et inimene pole kunagi rahul. Millegipärast ma arvasin, et kui ma tulen Londonisse, siis kõik hakkab kohe juhtuma ja kõik muutub kategooriliselt. Ma arvasin, et see linn teeb minu heaks kõik ära. Ma arvasin, et võimalused lendavad ja peaasi, et ainult jõuad järgi joosta. Tegelikult pole üldse nii. Tegelikult on nii, et London ei ole mingi suur ja magic place, kus kõik head asjad juhtuvad ning see linn ei tee mitte midagi sinu heaks. Sa pead tegema ise, nagu igalpool mujalgi. Kõik peab ise ajama ja orgunnima. Ma arvasin, et ma siin olen hullult teine inimene, koguaeg hästi õnnelik ja kõik on alati mega äge. Tegelikult ei ole. Inimestele ei meeldi üldiselt lugeda kui kellelegi läheb halvasti või ta ei ela mingit unelmat kuskil kaugel paradiisi saarel. Kõigile meeldib lugeda ja näha pilte asjadest, mida neil endal ei ole. Ma ei hakka nüüd kirjutama, et mulle ei meeldiks siin või et midagi oleks valesti, kindlasti on palju asju valesti, aga te ei taha sellest lugeda ja seda ma ka ei kirjuta. Mitte, et ma hooliks, mida keegi arvaks, vaid lihtsalt, mahutan ennast natuke siin ühiskonna raamidesse ja teen teid õnnelikumaks ja ehk ennastki, kui ma ei kirjuta asju nii nagu nad tegelikult on, mingil määral eiran võibolla. Blogi kirjutamine on tegelikult väga kasulik, sest ma saan ise aru palju selgemalt, mida ma tegelikult mõtlen või kuidas asjad tegelikut juhtuvad, mitte nii nagu ma neid oma peas näen. Veel on naljakas see, et inimesed arvavad, et ma siin olen juba oma tähelennul ja ma ei kujuta ette mis ime asju veel. See ei ole nii. Siin on tõesti palju võimalusi ja mu ülikool tõesti pakub neid ja see linna pakub neid, aga siiski, see ei ole veel see. Need teadmised ja kõik inimesed, kellega ma potensiaalselt seal tutvuda võin, jah, see on tõesti võimalus, aga see ei tähenda, et ma oleksin juba kuskil lennul ausalt öeldes. Mul on hea meel, et kõik usuvad minusse ja toetavad, aga ma lihtsalt tahtsin kuidagi väljendada seda tunnet, mida inimesed tunnevad, nagu siin oleks kõik meeletult suur, lahe ja inspireeriv. Jah, aegajalt on see linn väga inspireeriv ja väga suur ja lahe, aga mitte koguaeg, mitte iga sekund kui ma siin olen. Praegu oma voodist aknast välja vaadates näen tumesinist pilvist taevast, vihmast aknaklaasi, kus tänavatuled vastu säravad ja lihtsalt olen. See pole nagu midagi meeliülendavat. Ma lihtsalt tahan hoitada kõiki neid, kes tulevad siia või lähevad kuhugile mujale oma unistusi täitma, et nad ei kukuks vastu maad kildudeks. Väga ettevaatlik peab olema nende asjadega.

Eile jäin tööl rääkima kahe kliendiga, kes alguses arvasid, et ma olen iirlane. Juba mitmed on arvanud, et ma olen iirlane. Ma ei oska veel seda mustrit lugeda miks, aga no huvitav igatahes. Nad küsisid mult, et kuidas mulle London meeldib ja kas ma Londonist väljas olen ka käinud. Ma ütlesin, et mulle meeldib, et siin on huvitav. Nad ütlesid, et London on nii hulluks läinud, et seal on võimatu kainet mõistust säilitada. Ma tegelikult isegi mõistan, mida nad mõtlevad. London on üks Euroopa pealinnu ja see on nagu läbikäiguhoov, koguaeg uued näod, uued inimesed, otsimas uusi väljakutseid. Mitte midagi püsivat, mitte midagi millest kinni hoida. Londonis on nii palju Aafrikast, Aasiast ja Araabia riikidest inimesi, et vahel tundub nagu olekski see linn nende oma. Neid on igalpool, iga teine pood on nende oma. Pole siin nii, et astud suurde ja puhtasse poodi sisse, nagu Eestis Selver või midagi. See häirib, et London kaotab iga päevaga järjest oma seda iidset ja ürgset müstilist vaimu, seda inglaste kõrgklassi mainet ja kultuuri. Mingitel hetkedel on see vaim olemas, kui sõidan näiteks bussiga teatud kohtades ja siis need suured ja meeletult vanad, ilusad majad, kõik see arhitektuur ja õhkkond, miljonid ülikondades siblivad inimesed - sellel on mingi omamoodi maagiga, aga kõik lõpeb sellega, kui ma tulen Mile End'is maha ja on üks hindu pood teise otsas, siis enamus moslemid siblivad oma kleitidega ringi ja see kõik, mis Londonist just Londoni tegi, on kadunud.

Bye bye

Spirits

http://www.bristolinmotion.com/index.php/gallery/1510-hessle-audio

Heyhoooo!

E käis külas, sest võitis nimelt piletid Bristoli KUUMIMASSE underground klubisse, mis oli tehtud suurde tehasesse, mis asus kohe jõe ääres. Tehase teisel korrusel oli VIP ala, kus olid esinejad ja siis niisama kõige ägedamad - nii ka meie! Kuna korraldaja oli väga üllatunud, et E oli tulnud just selle ürituse pärast Eestist kohale, siis tõi ta meile pudeli viina. Me naersime nii kaua selle peale. Enamus sellest pudelist on mul kodus praegu. Me saime veel joogitalongid ka millega sai nagunii juba tasuta. Nii palju siis alkoholist. Mina ja E muidugi koguaeg üritasime Jamie XX'i leida, kuid juba enne kui me sisse jõudsime minna, tuli ta juba oma sõbraga vastu. Ja pärast käis Jamie ja tema sõbra ning E ja minu vahel koguaeg mingi naljakas pilgumäng. See selleks. Bristolist me ei saanud tagasi kuidagi, sest buss oli täis ning bussijuht ei võinud meid lihtsalt peale võtta. Otsisime varahommikusest Bristolist teist bussijaama, kust pidi National Express minema ning see kõik oli lihtsalt nii naljakas, et me sealt minema ei saa, et see oli juba jabur. Lõpuks leidsime uue bussi ja päikesetõustes sõitsime Londoni poole. Koju jõudes tegime kanged kohvid ja läksime Brick Lane'i ja Tate'i. Me olime mõlemad füüsiliselt nii väsinud, aga see oli E eelviimane päev ja me ei saanud magama minna. See magamata öö annab siiski siiamaani tunda.

Vahepeal on nii palju asju juhtunud, et ei teagi millest alustada. Sügis on täiesti kätte jõudnud ning ilmad on järsku palju külmemaks läinud. Viimasel ajal on meil koguaeg külalised ja see on nii lahe, sest alati on kellegagi midagi uut rääkida ja koguaeg uued situatsioonid. London on ikka veel London, aga see pole midagi nii meeliülendavat enam. See on lihtsalt koht, kus ma olen. Lihtsalt linn. Naljakas, et kui unistus täitub, siis polegi nagu enam midagi jäänud. Enne oli nagu üks suur unistus, eesmärk..või mingi asi, mille poole püüelda. Nüüd ma nagu ei saagi aru enam, mis toimub. Uued eesmärgid on tulnud, aga need on juba sellised elulised. Ma tunnen, et mida rohkem ma sinna täiskasvanute maailma sisenen, seda rohkem ma surun ennast raamidesse, seda rohkem ma unustan ära, kes ma tegelikult olen ja mis ma tegelikult tahan oma elust.

Ülikool on jätkuvalt äge ja motiveeriv ning mu õppejõud räägivad lihtsalt nii hästi kõigest, et enamus ajast ma kas naeran nende sarkasmi peale või üritan kirjutada iga mõttetera üles, mis neil nii iseenesest tuleb. Näiteks lõpetas üks õppejõud seminari lausega: "Where there's chaos, there's a change - there's an opportunity." Ja mu lemmik on muidugi meie Music Cultures and Principle's õppejõud, kes näeb täpselt välja nagu Dave Grohl ja ta käib alati mustas ja laseb meile tunnis Black Sabbath'it või siis Jay-Z'i muusikavideoid, kus paljad naised hööritavad ning ise naerab nurgas ja pomiseb enda ette: "Ja selle eest mulle siin makstaksegi!" Aa, ühesõnaga ükspäev ta rääkis, kuidas ta kõndis McDonalds'ist mööda ja seal oli silt umbes, et :"Don't do essays, come to McDonalds!" Ja siis ta ütles, et ta läks selle reklaami peale nii närvi :"Who the fuck are you?? I don't start my lession: Don't eat junkfood!!!!"

Uued meeldivad lood

Jamie Woon - Lady Luck

I Break Horses - Winter Beats

I'll Take Care Of U - Gil Scott-Heron and Jamie xx

CIAO

Whereever you will go

Dadaaamm! On käes blogi-aeg!

Hetkel on meie majas siis külalised A ja M. M läheb tagasi oma ülikooli linna täna, mis on Londonist väljas, nagu minu ülikooli linn. Ta teeb BA Vocal Performance'is, mis on eriti lahe. Ta alles teisipäeval tuli ja ta võeti veel selle aasta kursusele sisse, sest ta taipas, et Eestis pole tõesti mitte midagi teha. Ta rääkis juba, kuidas tal seal on ja mis võimalused on - täiesti ulme. Kogu Entertainment Industry on siin ikka nii arenenud ja need KOOLID ja see tase on lihtsalt nii kõrge. Ülikool pakub nii palju võimalusi ja annab põhimõtteliselt nagu tiivad, aga lendama pead ikkagi ise õppima. A läheb kolmapäeval Eestisse tagasi, kuid täiega lahe, kui sõbrad on külas. Selline kommuuni-elu on ja tegelikult nii lahe kõikide sõpradega koos Londonis elada. Tegime eile eriti fancy dinner'i -spagettid toorjuustu, kanafilee ja päikesekuivatatud tomatitega pluss veel vein.

Täna vaatasime X-Factori esimest Live Show'd ja naersime ja imestasime, mis inimesi ikka leidub. Mu õppejõud rääkis, et see on ikka täiesti ulmeline, mis summasid X-Factori pealt teenitakse ning kui sellise pilguga vaadata, siis näeb, et see on ikka kõik väga commercial.

Ülikoolis oleme palju rääkinud ja arutanud, kuidas kõik käib siin muusika maailmas ja mul on selline tunne, nagu keegi oleks silmaklapid eest ära võtnud ja nüüd ma näen tegelikult, miks mingi asi toimub ja kuidas see toimib. Tavalisele kuulajale jõuab lihtsalt mingi recording loost ning vahel ehk satub mõnele live'ilegi, aga kõik see psühholoogia, mis on selle taga, kõik see turunduspool ning seadused. Tegelikult pole muusikatööstus mitte midagi muud kui tavaline raha-tegemis-masin. Ma lihtsalt pean siinkohal tsiteerima: "Teadmatus on õndsus" või "Ignorance is bliss". Mina isiklikult ei suuda pärast kooli samal päeval muusikat enam samamoodi üldse kuulata, eriti pärast seda kui mingi õppejõud on teinud nii selgeks, et muusikatööstus käib varsti nii põhja ja nii poolnaljaga küsib, et miks te tulite seda õppima, film, IT või videomängutööstus, no palun, teenite miljonites rohkem. Kõik õppejõud väidavad ka koguaeg ühte ja sama asja : "Yeah, I used to love music as you all do." Nädalavahetusel mul läheb see depressivne pilv jälle üle ja ma kuulan mussi ikka nagu tavaliselt, aga siiski koguaeg on mingi väike mees haamriga mul ajus ning küsib küsimusi nagu näiteks :"Miks see laulja niimoodi laulab?", "Milline selle bändi manager on?", "Palju nad teenivad?", "Kuidas nad elavad oma igapäeva elu?", "Mis nende imago on?", "Kes neid kuulab ja kellele nende muusika suunatud on?", "Palju neil on õigust oma lugudes ise otsustada, mida nad salvestavad ja kuidas?". Ma lihtsalt sooviks, et ma ei analüüsiks nii palju, sest ma ei saa enam üldse lõdvaks lasta ja lihtsalt muusikat endast läbi lasta..aga noh, that's what I wanted, right??

Tsiteerin oma lemmik lauset artiklist, mida pidin muusika-žanrite-loenguks lugema.

"The use of music can vary as to how important it is in defining one's social identity, how significant it is in determining one's friendships, how special it is in forming one's sense of self."

Again..ma kordan ennast.. BE CAREFUL WHAT YOU WISH FOR. Mitte, et ma ei oleks rahul. Ma olen väga rahul ja tunnen, et esimest korda elus ma hakkan suureks saama ja ma tean millestki rohkem kui mu ema või isa. Teate seda hetke kui mingi hetk hakkavad lapsed vanematele tsiteerima, mis on pop ja kuidas kõik asjad käivad, millist veini tuleb juua ja milline on õige tee lahenduseni. Millal need rollid vahetuvad ja kuidas need vahetuvad? Millal vanemad enam ei oma sind, vaid sina omad neid? Mind ükspäev täiega huvitas see mõte. Kui keegi teab vastust, siis ootan vastukaja. Mitte, et ma tahaks suureks juba saada, aga ilmselt olen selle valiku juba endalegi teadmata teinud - see aeg on käes.

Eile M ja O käisid mul klubis külas (A ja T ei jõudnud enne 11, seega ei saanud enam tasuta sisse ja ma ei saanud ka midagi teha) ning jõid muidugi tasuta. Me süsteemisime seal ikka nii naljakalt. Panin nende raha kassase ja vahetasin lahti, andsin neile samapalju tagasi. Vahel võib ja parimatele võib. Muidu ma olen tööl korralik. Mul tõsteti palka ja ma olen üleval korrusel suures baaris. Teised töötajad on veits imelikud inimesed ja nad kõik imestavad koguaeg, et ma nii hästi inglise keelt räägin ja nii hästi hakkama saan ja nii kiire olen.. aga mis seal siis saada pole? Üks päev üks baarman imestas, et ma oskan 10'nest lahutada peast 7.60. Ma ei kujuta ette, kas nad on seal 4-klassi haridusega või midagi. Ma ei kujuta ette, mis nägu nad teeksid matemaatika riigieksami peale.

Tegelikult loeb ainult 1 asi - I'm HERE and that's the ONE and ONLY thing what I want.

On inimesi kellega sa jagad oma elu ja on inimesi, kellega sa elad oma elu. Need, kellega sa jagad oma elu, on mööduvad inimesed. Kindlasti nad jätavad oma jälje, aga neil pole suurt kaalu või mõjutust. Ja on inimesed kellega sa elad oma elu, kellega sa jagad iga sammu ning käid nendega käsi-käes tulest ja veest läbi. Ma igatsen oma inimesi, kellega ma olen ELANUD oma elu..

Much love,

J.

So High

Täna oli üks väga huvitav päev. Läksime siis toidupoodi, mis on meie lähedal ja suhteliselt suur. Võtsime käru ja ma panin 1 naela sisse ja noh, lähme siis ostlema! Tunni aja jooksul oli meil korv asju täis, tema pool ja minu pool korvist. Läksime siis maksma. Tuli välja, et ennäe, siin ei saa maksta millegi muuga kui UK kaardiga. Maksin siis O eest sularahas ja enda eest ka kuidagi vaevu. Panin oma toidukoti korvi ja läksin korvi ära viima. Panin ostukäru kinni teiste külge, et saaks 1 naela tagasi. Hakkasin juba ära tulema, kui O karjub, et su toidukott on seal sees tolvan, ja ise naerab ning kõik inimesed, kes ümber on naeravad südamest. Mina siis lähen tagasi ja teen käru uuesti lahti, võtan oma toidukoti ning üritan võimalikult kiiresti põgeneda. Algne plaan oli tegelikult, et me kärutame selle toidukorviga koju, sest me lihtsalt ei jaksanud tassida neid kotte, aga siis mõtlesime, et see vist ei mahu esiuksest sisse ning tagasi seda ikka tooma ei hakka ning pealegi, oleks ma 1 naela kaotanud, kuigi nalja oleks palju saanud. Jõudsime koju ning avastasime, et ilmselgelt külmkappi ei mahu need kõik asjad. Hakkasime siis vaidlema ja kaklema, kuidas ja mis peaks olema. Lõpuks läksime suht närvi mõlemad ja ma tahtsin saada 1 riiulit, kust O koguaeg mu asju ära tõstis. Veits naljaga seal kaklesime ja kuna külmkapi uks oli lahti siis kukkusid sealt välja suured sibulad purgis, mida O endale ostnud oli. Oi jumal, siis ma naersin umbes 10 minutit järjest, sest see oli kõik nii naljakas ning tema ise oli mega närvis.

Eile tööl olid VIP baaris koos ühe eriti laheda naisega, kellega tegime koos shotte koguaeg. Ta ütles mulle tööl koguaeg J ja siis ma mõtlesin, et ma hakkangi inimestele ütlema, et mu nimi on Janet, but friends call me J. Juba bussis sain seda teha, kui sain tuttavaks ühe noormehega, kes arvas, et ma ei oska inglise keelt kuna ma ei rääkinud temaga, aga tegelikult mul olid lihtsalt kõrvaklapid peas ning ma ei kuulnud.. pärast naersime selle üle. Ta sõitis muga koos bussiga Mile End'i ja rääkisime muusikast, supervõimetest, tööst ja Stencil-art'ist, sest ta nimelt tegeles sellega. Päris põnev oli tegelikult. Siin ikka kohtab kõikvõimalikke inimesi kõikvõimalike taustadega. Iga õhtu uus nägu ja sa tead, et sa ei näe neid enam kunagi, aga ikkagi jääb nagu mingi väike tükike nendest minuga.

Nüüd läheme kohe koju ja hakkame X-Factori uusi osi vaatama. Pärast teeme ilmselt tavalise küünlad-terrassil ja muusika õhtu, kus räägime kõigest, mis on viimase 10 aasta jooksul rääkimata jäänud ja kusjuures..neid asju on tegelikult mega palju! Vahepeal me olime suht mures, et meil pole enam varsti millestki omavahel rääkida, aga te ei kujuta ette kui palju on neid asju, mida me isegi oma parimatele sõpradele ei räägi! Ulme. Nüüd me vist enamvähem teame juba kõike üksteise kohta. Ükspäev oli meil õhtu, kus rääkisime asju, mis on olnud kõige kõige kõige piinlikumad elu jooksul, et oleks tahtnud maa alla vajuda või lihtsalt nähtamatuks muutuda. Arutame tihti, mida inimesed on öelnud meie kohta ja kes mida ja millal ning kes kuidas ja miks nii käitus ja tuletame üksteisele meelde, mis on juhtunud ja kuidas erinevad inimesi neid olukordi erinevalt näha võisid. Selle asja ajendajaks oli ilmselt igavus, aga sellest tuli välja üks väga hariv sessioon. Meil pole tegelikult kunagi igav ning mina isiklikult ei salli inimesi, kes ütlevad, et neil on igav. Ärge siis olge igavad! Kes muu teie elu põnevaks teeb, kui te ise ei tee!?

Juhtus veel üks põnev lugu sellel samal õhtul. Nimelt läks O välja suitsetama ja mingi kamp musti seisis tänava nurgal. 2 valget tüüpi tulid neist mööda ning nad hakkasid üksteisele mingeid asju karjuma, kui valged olid neist möödunud, siis hakkasid mustad neile järgi jooksma ning üks neist valgetest peatus ja ütles, et don't come any closer ja võttis tuki välja ja tulistas. O nägi seda kõike pealt ning keeras otsa ringi ning läks sisehoovi. Mina olin samal ajal toas ning kuulsin seda lasku, see kajas üle tänavate. Ma teadsin, et O on väljas ja ma läksin paanikasse. 15 sekundi pärast helises telefon ja O oli megapaanikas ja ütles, et ta nägi just seda kõike pealt. Ta käskis mul ülevalt korruse aknast vaadata, kas kedagi on maja ees veel. Kõik oli täiesti tühi ning ma läksin talle ukse peale vastu ning ta jooksus maja tagant kiiresti tuppa. 45 minuti pärast olid politseinikud meie tänava ümber piiranud lintidega ning T ei saanud koju ning talle öeldi et võib minna 5-10 tundi enne kui saab. Me olime kodus ning ma ütlesin O'le, et ta PEAB minema ütlema, et ta nägi seda pealt..ta seisis 2.5 m kaugusel tulistajast. Ta ei tahtnud üldse minna, sest mõtles, et pärast aetakse teda siin püstoliga taga, sest obviously see tulistaja nägi, et tänaval oli veel inimesi. Seisime meie maja ukse peal ning vaatasime seda..kõik olid akende peal ja politseinik tuli ka küsis kas meil on vaja kuhugi minna. Siis O ütles, et ta nägi seda pealt ja politseinik sattus suht ekstaasi ning ütles, et paari minuti pärast on keegi meiega, kes teda küsitleb. 15 minuti pärast tulid detektiivid, 2 ülikonnas meest, istusid meie suurestoas ning küsitlesid iga detaili, mis juhtus, mida nad kandsid, mis kell, kuidas, kust nad tulid, mida nad karjusid. Üks detektiiv oli suht vait ja teine küsitles. See vaikiv detektiiv küsis järsku minult, et kas ma X-factorit vaatan. Ma hakkasin naerma ja ei suutnud midagi nii ootamatule küsimusele vastata. Siis see teine detektiiv ütles, et ah ära kuula teda. Vaikiv detektiiv nägi välja nagu Ryan Reynolds ülikonnas, ilmselgelt ma ei saanud sõna suust. Ühesõnaga ulme asju juhtub siin. Keegi vist kuuliga pihta ei saanud.

Tegin teile, sõbrad ja perekond, väikese video! Mõtlesin, et te pole mind ammu näinud, siis nüüd näete! Varsti tulete siia, või ma tulen koju ja see on nii niii nii lahe! Ma juba megalt ootan seda päeva!

Untitled from Janet Nommik on Vimeo.