Leave and free yourself at the same time

On ilusamaid hetki ja on vähem ilusamaid hetki. Vahel tahaks, et mul oleks võimalus minna tagasi. Ma ei tahaks midagi muuta, lihtsalt minna tagasi ja vaadata kõrval. Naljakas, et mitte keegi ei ole maailmas näinud maailma sama moodi nagu sina läbi oma silmade. Mitte kellelgi pole neid mälestusi ja keegi pole kogenud täpselt neid samu asju. See paneb täiega mõtlema, et kas me üldse räägime samadest asjadest kui me nimetame neid sama moodi? Keel on vaene väljendamaks seda, mida me koguaeg tunneme. Mulle meeldib praegune aeg, see on selline aeg, kus sa vaatad endasse ja mõtled, mis on olnud ja miks on olnud, kuhu edasi, kellega ja miks. Selline aeg, kus sorteerid 'sahtleid' ja viskad minema asjad, mida ei kasuta või mis ei oma mingit mõtet. Selline aeg, kus paned energia sinna, kuhu seda on kõige rohkem vaja ja ei tõmble mõtetult. Ei torma, vaatad ja vaikid, sest siis sa näed.

Mul on hea meel selle üle, et mul on iga päev selliseid hetki, kus ma mõtlen, et just siin ja praegu on kõik ideaalne. Ei loe mis tuleb või mis on olnud. Kui sõidan koolist rongiga pimedas koju, siis Londonisse jõudes on näha kõiki linnatulesid, sest rong sõidab kõrgemal teedest ja majadest. Hea laul soundtrack'iks ja see ongi ideaalne hetk. Hommikul helesinises udus bussipeale kõndimas, avastades uutes inimestes nende tõelise sära ja kogudes endasse iga päev aina rohkem informatsiooni, kuidas mis ja miks kõik nii on nagu on. Mingilmääral nagu muutuks tagasi lapseks või alustaks uuesti õppimist. Tahaks lugeda raamatuid alates Karl Marxist lõpetades Jack Kerouac'iga. Nüüd on aeg jälle vundamendi juurde tagasi pöörduda ja alustada sealt, neid seinu on lipitud ja lapitud niikuinii. Õppida tajudes, näha rohkem kui on füüsilisel kujul on olemas ning mõjutada inimesi lihtsalt käitudes teatud viisil. Nii palju väikeseid detaile, millel kõigel on tähendus, et õppida teadvustama nende mõju. Tahan õppida hoidma rohkem saladusi ja tahan rohkem vaikida, sest siis ma näen.

X

Stand close and revel everything

And I won't depart this time 

So I follow you into the rapture 

I won't fear, I've lost my mind 

I'm your fellow, take me to the rapture 

On jõudnud kätte siis 9 november ja ma istun Pret'is, joon flat white'i ja hakkan kohe kirjutama esseed esmaspäevaks. Olen omadega veidi hiljaks jäänud, aga mõtlesin, et ajan mõtte jooksma blogi kirjutades. Mis siis uut rääkida.. töötan nüüd ICA's, mis on kunstimuuseum. Seal on väike kohvik ja siis ma chillin seal ja teen kohvi, räägin inimestega juttu ja loen raamatuid, kui vähem rahvast on. Mulle meeldib, et ma ei pea panema liiga palju energiat sellesse, sest nii palju muid asju on, mida ma tahan teha ja mis üldse praegu käsil on. Ma lihtsalt ei tea, kust alustada kõigi nende asjade rääkimisega, mis ma vahepeal teinud olen ja mis tulevik ees ootab. Muretseda pole tarvis, midagi ei jää nägemata, kõik mis väärib tähelepanu, saab selle.

Sügis on täitsa käes Londonis, ulmeline mõelda, et mu teine sügis juba siin linnas. Ma ei suuda üldse uskuda, et aeg nii kiiresti läinud on. Juba on nii kaua aega siin oldud, nii palju on tehtud ja nähtud, aga nii palju on veel teha. Meeletult palju on veel teha. Redel on pikk, kus otsas ma ronin ikka kõrgemale ja kõrgemale ja lõppu ei paista tulevat ja iga uus samm tundub nii keeruline. Naljakas on see, et tegelikult kui sa teed selle sammu, pole see üldse raske, lihtsalt see mõtlemine teeb asja raskeks. Minu sõnavarast on kadunud ka sõnapaar üle-mõtlemine, sest vanasti ma pidasin ennast inimeseks, kes koguaeg mõtleb liiga palju, aga nüüd ma olen hakanud seda nägema kui lõputut asjade uurimist ja avastamist, minnes ainult sügavamale ja sügavamale ja üritada leida seda tuuma, miks asjad on nii nagu nad on, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad ja kuidas ma olen jõudnud siia, kus ma praegu istun, kõik need mõtted ja mäletused peas, tunded, igatsused ja soovid, mis peaksid mind defineerima, aga ma ei tea.. kunagi ei tea ilmselt. Situatsiooni on raske kirjeldada, kui see veel käib.

Ma olen avastanud seda, et ma olen saanud selles suhtes palju targemaks, et ma ei taha enam mõttetult tõmmelda millegi nimel, kõigel peab olema mingi siht või eesmärk. See aasta on toonud nii palju uut mu ellu, millest ma olen saanud õppida, et õnn ja raske töö on see, mis viib asjad sinna suuna kuhu sa tahad. Küsimus on lihtsalt selles, et kas me oskame väärtustada seda, mida me oleme saavutanud ükskord kui see on käes? See on viimase aja põhiküsimus, mida ma olen arutanud inimestega. See, et me pole kunagi õnnelikud, midagi pole kunagi liiga suur ja ulmeline. Rääkisin oma kursusekaaslasele Holly'le, et ma nägin unes üks öösel, et ma olen suures lõbustuspargis paljajalu ja on öö. Rääkisin veel seda, et ma uurisin mida need võivad tähendada ja lõbustuspark tähendas seda, et mu elust on puudu seiklusi ja adrenaliini, mis viiks mind edasi, et ma elan liiga kindlalt. Paljajalu tähendas seda, et ma olen ebakindel oma valikutes. Holly tegi suured silmad ja ütles, et miks ma üldse nii mõtlen! "Janet, sa oled Londonis, sa oled võõras riigis, sa õpid muusikat, sa teed asju, mis teeb sind õnnelikuks!" Sel hetkel ma ei osanud talle midagi vastata, ma vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kuidas ma olen küll nii loll olnud ja olen siiani, et ei suuda väärtustada oma suurt unistust, mis oli mul paar aastat tagasi. See tundus kõige parem asi, elada Londonis, käia ülikoolis ja elada siin suurlinna melus. Ma elan, ma olen ja ma olen kurb? Täiesti lollus tegelikult ja see pani mind lihtsalt nii palju mõtlema asjade üle järele. Kas inimene tegelikult on kunagi üldse õnnelik ja rahul mingi situatsiooniga rohkem kui üks päev? Kas me suudame elada hetkes ja väärtustada seda, mitte koguaeg mõelda, et tulevikus läheb paremaks? Tulevikus on see ja see ja siis ma teen seda ja seda ja siis olen VEEL õnnelikum? Minu kogu energia läheb alates sellest päevast sellele, et ma naerataks kui ma kõnnin koju, kuulan muusikat ja mõtlen, et mul on kõik hästi! Ma tean, et ma olen õnnelik inimene ja ma tean, et igaüks kes seda loeb on õnnelik inimene, me lihtsalt ei näe ja ei oska väärtustada seda. See on ilmselt asi, mida inimestele peaks koolis õpetatama - kuidas olla õnnelik hetkes. Aga ilmselt see teema läheb juba 'elukooli' alla.

Positiivne on see, et iga kord kui ma ülikoolist rongi peale istun ja Londoni poole sõidan, mul on meeletu motivatsioon teha asju. Kui ma olen näiteks kodus on mul vahel tunne, et ma ei tee mitte midagi kasulikku, aga nähes seda kui vähe teised mu kursusekaaslased teevad üldse peale ülikooli, siis mul on tunne nagu ma oleks mega aktivist, kuigi ma tegelikult otseselt ei TEE midagi nii maailmale tähtsuslikku hetkel. Võibolla kunagi. Ma ei tea, ma olen alati arvanud, et kõik mis ma teen, saab tähenduse palju hiljem. See on kogu mu eksisteerimise mõte ma arvan. Ma ei räägi, et ma saan rikkaks ja kuulsaks pärast oma surma, aga et minu teod muutuvad ajaga pigem suuremaks kui väiksemaks. See on motiveeriv. Mul ei ole vaja paluda, aga asjad tulevad minuni ise ja ma tean seda, et kõik läheb täpselt nii nagu minema peab.

Vahel on tunne, et tahaks põgeneda kuhugi üksikule saarele ja lihtsalt olla, ilma ühegi kohustuse ja mõtteta. Küsimus on lihtsalt selles, et kaua sa jaksad mitte midagi teha? Ma ei tea, kas mu unistused on musse süstitud ühiskonna poolt või mu enda. Muidugi on see surve, et sa PEAD olema edukas, tunnustatud ja intelligentne, aga jällegi tekib küsimus, et kas ma pean olema see teiste silmis või enda? Öeldakse, et inimesed tegelikult ei hooli absoluutselt mis sul on, kus sa käid või mis sa oled, aga kõik arvavad, et kõik nii väga hoolivad sellest, mis telefon sul on või kui palju sul raha on. Kedagi ei huvita keegi teine rohkem, kui see, mis nende endaga toimub. Seda olen ka õppinud.

Kui 2012 lõppeb (ja maailmalõppu ei ole tulnud), siis ma kirjutan postituse sellest, mida ma 2012 aasta jooksul õppisin, sest see aasta on reaalselt olnud kõige harivam aasta mu elus iga detailini välja, kõik inimesed ja hetked on kokku moodustanud mingi suure magenti, mis on tõmmanud mind maale jalgadega ja avanud mu silmi nagu mitte miski kunagi varem. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa näed. Minu nägemus maailmast oli siiani ma pakun 50% mu enda välja mõeldud, kõik need süsteemid, kuidas maailm toimib. Ma arvan, et igaüks meist on tegelikult sisimas laps, täiskasvanuks teeb meid ainult see, et me peame vastutama. Mida rohkem on asju, mille eest vastutada, seda rohkem sa pead olema kursis, kuidas seda teha. Minujaoks seisneb see palju mõistmises, kuidas suured süsteemid maailmas tegelikult töötavad, miks asjad on nii nagu nad on ja kuidas käituda selles raamistikus, mis on meile ette antud, kus elada. Ei saa ju Marsile kolida, niiet maksame renti, selleks et üldse elada siin planeedil, ostame pakendatud süüa ja elame sildistatud brändimaailmas edasi. Ilus elu. Lill lausa. Õppides nägema maailma enda ümber, suudame me olla piisavalt kompetentsed, et muuta midagi. Aga ma vaikselt õpin, tasa ja targu, tasa ja targu, õpin valitsema maailma. (Mul on salasoov valitseda maailma, alati olnud, hahaha)


Kirjutage mulle oma mõtteid, ma olen väga huvitatud lugema erinevaid arvamusi. (või kirjutage blogi ja saatke mulle)


J.