yepikayee

Tere hommikust Londoners ja kõik teised kaugel maal!

Ilus hommik on, päike piilub kardina vahelt silma. Praegu on kõik hosteli toast ära läinud ja me kolmekesi oleme veel jäänud. Nii on kõige parem. Ostsime eile padjad, et oleks normaalne magada, sest varem või hiljem peab nagunii ostma. Pluss saime Oyster'id, millega saab nagu tõeline londoner trippida metroo ja bussidega, ilma vaevata. Lihtsalt piiks ja korras. Niii mõnus.

Eile avastasin, et siin on ikka nii toredad inimesed. Enamus on väga abivalmid ja head. Mul oli näiteks kott eile bussis lahti ja mu vastas olev naine koputas mulle ajalehega ja viitas sellele. Primark'is müüja ütles mulle 'darling' ja üks kodutu ütles mulle, et ma olen 'nice' ja tahtis mind 5 naela eest ära osta... haha.

Täna läheme CVsid jagama ja portobello turule. Eile sain Sarahiga kokku, kes oli see muusik, kellest paar postitust tagasi rääkisin. Ühesõnaga ilmselt hakkame siin varsti asju tegema, kui ta produtsent proovika leiab.

It's a beautiful day, don't let it get away!

FIRST DAY IN LONDON

Easyjet on ikka üks tore lennuk. Palju palju etem kui ryanair. Promon.

Jõudsime hiljem kesklinna. Pidime matkama läbi mitmete tänavate, sest metroo meie hosteli juures on hetkel kinni. Kõik higised ja megaväsinud. Igalühel 30 kg kaasas. Tegime enne nalja selle üle, et kuidas see on võimalik, et 3mel 19 aastasel on kokku 90 kg asju. Ulme.

Nüüd on pesus käidud ning valmistume vaikselt õhtuks. Mõtlesime minna Amy Winehouse maja ette lilli panema. Ilmselt lähemegi, sest Camdenis on täna pidu ning Amy elas ka seal. Seal peol on mitmeid mitmeid kuulsusi, niiet hakkab nalja saama, sest me alati kuidagi juhtume nende seltskonda..

Üritan võimalikult palju kirjutada sellest kuidas ma Londoniga sõbraks saan ja mis mu mõtted ja tunded siin linnas on. Kirjutan ka mingitest high-light hetkedest, aga üldiselt see, mida ma hommikuks sõin, jääb enda teada.

ütleme nüüd kõik, mis meil öelda on

Päevi jäänud 1, öid 2.

Unistus on muutunud reaalsuseks.
Ja unistust ei ole enam.
Unistus realiseerus.
Unistus suri.

See unistus elust-londonis, on kohe käes. We fucking did it?! Can you believe that? Unbelievable... that I'm standing here, right? Alive?

Perfektsionism on minus hetkel. Kõik peab olema õigesti kirjutatud..või pigem õige nurga alt. Nurk on põhiline, mis loeb, kirjuta millest tahad, peaasi sellest, mis su hinge puudutab. Kui ei puuduta, lase lahti ja mine mööda.

See kõik siin on minu ja ma jätan oma asjad maha. Need inimesed, kellega me oleme üksteist kasvatanud, kellega koos oleme saanud suureks, kellega koos oleme õppinud asju väärtustama ja hindama. Maagiline, et kõik need pingutused.. ja ma lahkun. Kõik see töö ja vaev, et teha ühest sõprusest õige sõprus..ja nüüd ma lahkun. No päris tark tegu.

Viimane nädalavahetus kodus

Appi, see ei juhtu minuga! Ma koguaeg olen mõelnud, et jaa ma lähen Londonisse, mis seal ikka, aga TEGELIKULT..ma ju kolin kodust välja! See on ulmeline ja niiii õudne hakkab, sees tühjeneb iga sekundiga. Mu ema täna pakkus mulle kahvleid ja nugasid, et ma võtaks kaasa. APPI. Tahaks nüüd minna metsa ja nuusutada viimaseid kordi veel niiskeid hommikuid, süüa head toitu Tallinna parimates kohtades ja naerda palju koos kallite inimestega, kes siia jäävad meid tagasi ootama! O.M.G - It's here.

PS! Response to this picture : I*M SO F*CKIN SCARED.

Mis vahepeal toimunud on:

Eile oli Emme sünnipäev ja ma tegin mojitosid ja õhtu andsin private kontserdi emmele ja issile. Kõik küünlad põlesid suures toas ja mikker, 2 suurt võimu ja pult olid üleval. Oeh, nii maagiline.
Viimaselajal mul on iga õhtu tunne, et ma pean minema välja.. üldse pole mingit tunnet, et täna ei viitsi või ei taha. Iga õhtu tundub nagu olevat viimane ja eriti suure tähtsusega. Ma üritan mitte nii palju karta kõike seda, mis ees ootab, sest ma tean, et siin on nii palju inimesi, kes minusse usuvad! Please don't stop because I will stop then..

wish you could see me now

The Last Song by Sarah Leo

Londoni teemasse ka natuke midagi. Kuulake seda tsikki, sest she rocks! Temaga ma saan kokku 29. juuli ja läheme lõunale! Ta oli minust ja mu muusikast vaimustuses ja tahab mind enda bändi esinemisteks, mis oleks väga arendav ning avaks igasuguseid uusi teid. ELAME NÄEME!

in the end there's only love!

Kui hea on kõik see, mis on meie ümber ja mida me ei märka. KUI HEA. See, et sa saad käia dušši all ja sul on normaalne wc VEEGA ja see, et söök on külmkapis ja kraanist tuleb puhas vesi. Puhtad riided on kapis ja voodi on pehme, kus istuda läpakas ja kirjutada blogi. ULME HEA tunne lihtsalt, arvestades sellega, et olen 3 päeva telgis elanud, maganud ja olnud. I must be in heaven right now..kuigi tavaliselt on see mu kõige igavam argipäev. Huvitav perspektiiv, for sure.

Positivus'e festival oli üliäge ning seltskond oli supercool. Nalja ja nuttu, riidu ja juttu. Kõike sai nagu meie seltskonnas ikka kombeks. Hurts oli nii super ja pani mind jälle uskuma asjadesse, mida ma teen ning kõige võimalikkusesse. Nii chill oli käia ühest lava juurest teise, istuda, hängida, osta kõrvarõngaid ning süüa mustikaid/maasikaid/sõstraid, mida tasuta Kultuuripealinn 2011 telgist saime. Eriti armsad olid Eesti bändid Ewert ja Iiris, kes andsid endast NII palju ja ma olin neid kuulates väga uhke ja õnnelik, et tuleb siit "konnatiigist" ka ikka midagi.

into dust?

Homme läheme TARTU! Täna käisime söömas F-Hoones ja pärast K ja D'ga kinos! Üks tore päev ja ma olen nii happy, et mu ümber nii head ja ägedad inimesed!

Koduteel bussis vaatasin päikeseloojangut ja kõiki hooneid ja paiku, mis tee peale jäid. Nii palju mälestusi.. nii palju naeru.. nii palju seiklusi.. igal pool tuleb midagi meelde, mis oli. Inimesed, kõik minu inimesed, minu eesti keel ja kõik kellega ma olen jaganud oma elu.. ulme, et nii on. That's all I know.

nineteen

Sain endale eriti spetsi mikri, millega saab salvestada vox'i ja kitarre ning mis on stuudio kvaliteet! MEGAHAPPY selle üle. Issi otsustas IS'is olla nii lahke ja teha mulle sünnipäevakingituse..tagantjärele!

Olime J'ga mitu päeva maal ja chillisime mööda Jõgeva kaltsukaid põhiliselt, sõime jäätist ja päevitasime, kaklesime ja vaatasime telekat, mängisime Iphone'is kahekesi mänge ja jäime mendile vahele, sest sõitsime kahekesi ühel rattal! Nagu ikka kombeks. Õnneks ei saanud me midagi muud kui vaid hoiatuse ja jäime veidi naerualusteks. Jõgeva kaltsukatest oli nii palju osta, sest seal käivad põhiliselt venekeelt kõnelevad pensionärid ning õnneks nende maitse meie omaga ei kattu! Milline õnn!

Praegu sajab vihma ja mingi hull välgutamine käib. Alguses arvasin, et keegi J pildistab toas..siis arvasin, et ta pildistab õues..aga kui ma lõpuks oma muusika-salvestamise maailmast välja tulin, avastasin, et tõepoolest ilmataat sööb silku.. või kuidas seda nüüd öeldigi? Ühesõnaga Silgu tänaval on torm.

London hakkab järjest lähemale tõttama ning järjest rohkem asju saab selgemaks ja korrektsemaks. Seoses selle kolimisega olen hakkanud ise ka rohkem asju ette planeerima ning ma ei suuda enam olla nii spontaanne, et kui vaja lähen sinna mitte millegita. Mul peab olema trantsport, ööbimiskoht ja palju raha..siis olen rahul. Vanasti olin mina see, kes midagi kunagi planeerida ei viitsinud ja ässitas alati teisi "Küll vaatab, mis saab!". Nüüd olen see, kes soovib mingit kindlustatust. Imelik, kuidas asjad nii järsku muutuvad.

Ma soovitan kõigil blogi kirjutada, kas või endale. Saate endast palju rohkem aru ja sotti. Ausalt ka. Ma olen ennast tänu sellele tundma õppinud ausalt öeldes.

Come soon enough for me.. and stay!

I don’t know what I want, but I am ready to bite somebody to get it.

don't be who you don't HAVE to be

See pluus on lihtsalt nii hea

Mis siis juhtunud on ka?

- käisin 16 kraadises vees ujumas
- poetasin laulupeol pisara
- rääkisin 7 aastase tüdrukuga, mis loomi tema pilvedes näeb
- istutasin lille oma aeda
- magasin põrandal
- kirjutasin esimese rõõmsa loo
- käisin suguvõsa kokkutulekul
- pidasin lahedaima 19. sünnipäeva

..siin on vaid mõni osake sellest, mis vahepeal juhtunud on, aga siiski kõige eredamad mälestused. Ma olin oma sünnipäeval nii purjus, et ma alles hommikul sain aru, kui purjus ma olin, sest ma alles siis avastasin tegelikult, mis kingitused ma kõik sain ja lugesin kaardid mõttega läbi.
Viimaselajal ma olen nii palju mõelnud sellele, et miks inimesed ütlevad üksteisele halvasti või räägivad üksteised halbu lugusid. See ei pane mitte kedagi paremasse valgusesse, sellepärast et ta ütleb kellegi halvasti või käitub ebainimlikult ja ebatoleranselt. Okei, ma saan aru, mingil hetkel on see naljakas, aga seda võib teha väga harva. See kui ma ütlesin ükskord ühele, kindlasti ägedale inimesele "Ou artsy, trammis oled sündinud või?", siis ma nüüd mõtlen, et milleks see üldse vajalik oli. Tegelikult ei näita see mind paremas valguses ja kindlasti ka mitte temal endal pole eriti hea olla. Ma tegelikult saan aru, et vahel võib olla kellegagi natuke kuri, aga see, et kellestki rääkida taga mingit paska, ilma et ise tunneksid inimest, vaid üritaksid kuulajale paremat muljet endast jätta või nalja teha..siis...it's not working.
Ah, jahm, on nagu on, ega ma tegelt endale maailmaparandaja tiitlit ei taha saada, sest it takes away my freedom, you know.