1948

Muusika. Jah..täna muusika. Ma siiani ei tea mis rolli see mu elus mängib või kuidas ma suhtun sellesse. Ma arvan, et inimestel ei ole annet muusika peale, vaid muusikal on annet nende peale. See saab alguse lõputust harjutamisest, edasi on see vaid üldine maailma-nägemine muusikasse pantuna ning lõpuks on see lihtsalt nagu švamm, mis annab seda tagasi, mida see oli endasse imanud. Päris imelik on vaadata oma sõrmi mängimas klaveriklahvidel.. see on nii iseenesest, et ma isegi ei saa aru kuidas see toimib. See on sama tavaline nagu hingamine või näiteks rääkimine eesti keeles. Ma ei tea, kui andekas või kui andetu ma olen võrreldes üldise maailma pildiga ning ma ei tea päris täpselt, kust need laulud minuni tulevad või kuidas, aga ma tean, et ma ei saa neid ka mitte teha. Päris kindlasti on nii, et kõik mis tuleb on mõjutatud kellestki või millestki, aga mis hetkel just on see, et JAA nüüd kohe tahan kirjutada.. see on umbes samasugune tunne, kui sa ärkad hommikul üles ja lihtslat no niiii hea päev on.. no lihtsalt nii hea tuju on ja nii hea tunne on.. mitte millestki tingitud. Lauludega on sama lugu.. no lihtsalt tuleb.. no lihtsalt on ja nii ongi. Blacky.. jah see eesti muusik.. ütles kunagi.. ja see on mul millegi pärast nii hästi meelest, et laul tuleb sinu juurde, mitte sina ei tee laulu. Ma olen üritanud seda mõistatust lahedada, aga ikkagi on liiga vara, et seda lahti muukida. Ma tahaks nii väga tulevikku näha ja teada, mis rolli muusika mängib mu elus tulevikus ja kas ma üldse saan sellest kunagi lahti või kas ma üldse tahan sellest lahti saada. Nii lihtne on teha midagi muud, mis ei ole kunsti või mis tahes andega seotud. Nii lihtne on toksida numbreid arvutisse või koostada mingeid graafikuid, nii lihtne. Muusikutega on see jama, et keegi pole igavesti noor ja ilus. Niiet noored muusikud peaksid ennast just praegu tõestama.. ma imestan, et ma nii kaua kapis olen olnud. Väga kaua tegelikult. Üks õhtu voodis mõtlesin, et tegelt ma kirjutasin Colors In Your Eyes 13-aastasena. Ilmselt ma pole kunagi tegelikult suutnud händelida täielikult kriitikat, aga seda tuleb teha ja ma luban, et ma kasvatan ennast selles suhtes, sest see on siiski 1 nendest asjadest, mis mind paelub.. ja paelub nii, et kurat enam ei saa lahti. Perfektsionist olla on 1 asi, teine asi on seda välja kannatada enda juures. Õudne.

Ühest quote'ist sai tegelikult see postitus alguse:

I write only because
There is a voice within me
That will not be still. (1948)

cornerstone

All the black inside me is slowly seeping from the bone
Everything I cherished is slowly dying or is gone

Kings of Leon - Pyro

after the partey

Armastuse metafoor hetkel minu elus, mille järgi ma üritan toimida:

If you love somebody, let them go, for if they return, they were always yours.
And if they don't, they never were.

Tulin just A ja S'i coolilt sünnipäevapeolt ja nii-äge-nii-tore on emotsioon. Ainult kõige nunnum ja heam, ilovemyfriends lihtsalt. For what it's worth, they are me and I'm them. Sõbrad pidid ju kõige paremini peegeldama inimest ennast. See, et nemad on täpselt sellised asdfsdfölkl-nii-ägee, siis äkki olen mina ka nende moodi.
Täna sadas lund. Imelik.. uus kuidagi nagu poleks kunagi enne lund sadanud. Külm.. karge..

Mulle meeldib pärast pidusid kodus süüa ja teed juua.. siis tulla läpakasse ja selles haudvaikuses.. või hea chilli muusika saatel külastada lehekülgi ja uurida elu. See on kuidagi mina iseendaga.. kohe ei taha üldse unemaailma minna.

Sõin just juustuvõileiva, mis oli eriti hea ka.. nüüd silm vaikselt vajub looja juba ka.. soe hea voodi ootab mind.

Aga armastusest.. noh, lootsin, et taasavastan selle täna ühe teatud inimese näol, kes võis olla üpris potentsiaalne, aga ei.. sädet oli isegi ja mõlema poolset tahtmist isegi võis tähendada, aga mitte piisavalt, et kumbki midagi oleks teinud selle nimel. I tried and i tried but maybe not too hard..maybe not too close.. maybe wasn't just right.. dunno, aga pmst ma usun ikkagi veel, hetkel, armastusse ja selle olemasolusse. Kuigi see mind ei ole tabanud, jalust rabanud, tean ma nii kindlalt, et it's somewhere!

see teeks tuju niiii heaks

Viimane autosõidutund. Nüüd saan hakata juba liikuma kuhugile poole varsti iseseisvalt, ehk.. ja legaalselt. Koolis teeme Kairi etendust tükk-tüki haaval ja üritan orgunnida klassile Amsterdami reisi, päris suur vastutus. Kuigi päike paistab ja kõik peaks nagu hästi olema, läks täna kõik eriti halvasti. Lihtsalt pole üldse minu päev. Filmid dvd pealt hakivad, eranditult KÕIK. Autoga sõites ei näinud ristmikku ja tahtsin 4janda käiguga keerata kuhugi võssa, päike paistis silma. Koolis oli eriti paha ja rõve olla, ammu pole nii halb tunne olnud. Vblla kõik oligi liiga kaua liiga hästi, nüüd annab tunda endast mingi jõud.. ei tea mis see siis oleks. Ma ilmselt ei saanud öösel magada eriti hästi..keegi või miski kummitas mind, vahtis oma evil-eye'ga kuskilt.

Mõtlesin, et teen täna perele õhtu söögi.. aga ma ei tea mis nad tahavad. Ilmselt teen pizzat! Tulin natuke varem koolist ära ka, sest lihtsalt üldse ei tahtnud täna olla seal. Lähen nüüd terrassile, panen villased sokid jalga ja söön õuna.. päike veel paistab ja taevas on sinine..

It's highschool. I'm gonna miss it.

"It feels forever like yesterday.. and sometimes it feels like someone else's memory."

like a cannonball

Damien Rice-Cannonball. See on kõik, mis mul öelda on. Kõige ilusam laul. Praegu jooksin rutates teleka taha, sest filmis käis SEE soundtrack. Olin ära unustanud selle laulu... aga tundub, et praegu oli nagu ment-to-be, et ma selle uuesti leiaks.

Täna oli nii ilus päikseline päev. Hommik oli värske ja karge. Laupäev. Tahtsin Fb'sse kirjutada, et niii iiii ilus on kõik ja kõik, aga ei hakkanud liiga emotsinaalne olema. Mõned inimesed on hiljuti nii lähedaseks saanud ja teised on nii kaugeks jäänud. Ilmselt selle asja nimi on, et kõike-korraga-ei-saa ja järelikult nii nagu on, peab olema ja selle tee olen ma ise valinud.. või siis nii on keegi teine valinud. Tänases päevas oli kuidagi nii palju emotsioone. Päike, naer, head ja kõige ilusamad sõbrannad üldse ja mu kallid õekesed, keda ma nii väga armastan, et igapäev võiks olla nii nagu oli täna. Emme ja issi tulid tagasi ja tõid nii palju toredaid asju, see kõik. Isegi baltijaama turg meeldis mulle täna. Ma ei tea mis selle sügisega on, aga I seem to enjoy it. 12. klass on kurb kuidagi, sest kõik on nii suured juba ja kõik võtavad kõike mõistusega. Ma ei tea kas see on hea või halb, aga see on igatahes huvitav..

Its not hard to grow, when you know that you just don't know.

õnn või edu? elus? on need üldse kuidagi?

Igal inimesel on omad unistused ja iga üht teeb erinev asi õnnelikuks. Noortel, vanadel, erinevatel kultuuridel on erinevad nägemused õnnest ning edust. Kõik on kinni selles, kuidas ja millistes tingimustes keegi kasvanud on. Kas ollakse kasvanud rikkas iseseisvas heaoluühiskonnas, kommunismi tagamaadega riikides või aasia iidsete kultuuride keskel. Kõigel on omad põhjused ning juuri ei saa eitada. Lapsena istutatakse meisse "tõde" kogu eluks, mille tõelisus ei ole võibolla üldse nii tõene.
Kas see on tõesti siis raha, mis meid õnnelikuks ja edukaks teeb? Raha on kindlasti vaja, kuidas muidu kasvatame üles oma lapsed või toetame oma vanemaid, käime poes suure ostukäruga või avastame teisi kultuure. Raha on oluline, kuid mitte peamine, selle otstarbekas suunamine on palju olulisem, kui raha enda olemus. Tuntud väljend võimukate inimeste seas on, et mida rohkem raha, seda rohkem probleeme. Edu tõlgendamine ei tohiks jääda kunagi kinni ainult raha taha.
Elus on väga tähtis veel õnn ja vedamine. Karma võib olla küll üks põhjuseid, miks inimestel läheb halvasti või hästi, aga siiski õnn on midagi nii kirjeldamatut. Me kõik teame seda tunnet, aga inimesed ei suuda sellele universaalset tõlgendust leida, sest see on igaühe jaoks nii erinev. Universaalset tõlgendust ei tohiksi olemas olla, sest muidu poleks tasakaalu. Õnn on nagu unenägu, mille sees sa tunned ennast nii hästi, aga kui see on läbi, siis sellest on järel vaid hägusad mälestused.

Mõõdupuu edu ja õnne määramiseks ei saa osta. Oleks ju lihtne, kui läheksime tarbekauplusesse ja kõik saaksid endale soetada mõõdupuu, kui edukad ja õnnelikud nad just täna on. Õnn, see tuleb leida. Ilmselt kõik otsivad seda mingil hetkel oma elus, aga kui sa oled noor ja rabeled tihti ringi, siis mõõdupuud ei ole vaja, on vaja ainult enda sisetunnet kuulata ja sa juba tead, kas sa oled õnnetu või õnnelik. Tihti on nii, et kui arvatakse, et nüüd läks väga hästi, siis läks just vastupidi. Miks? Ma arvan, et asi on selles, et inimene saavutab mingil hetkel oma mõtete üle liiga suure kontrolli. Inimene lõpetab pingutamast, kui ta arvab, et ta on piisavalt hea. Midagi peab alati sisse kripeldama jääma, siis on õige tunne ja sellega kaasneb ka teadmine, et järgmine kord teen paremini. Vanemas eas, kui otsitakse juba kindlat kodu ja tasakaalu elus, siis hakkab mängima järjest suuremat rolli edu ja õnne mõõdupuu otsimine, sest inimestel lihtsalt pole enam mitte midagi teha. Võrreldakse ennast teistega ja vaadatakse, kas naabrinaisel läheb paremini või halvemini kui mul, kas tema porgandid kasvavad sama tihedalt või mitte, kas tema auto on uuem või mitte. Ma arvan, et noortel on pea nii pulki täis, et nad ei vaevu suures plaanis oma edu ja õnne määrama mitte millegagi. Muidugi on need välised mõõdupuud ilu, suuruse ja võimu osas, kuid need ei defineeri siiski edu- või õnnevõtit selles vanuses.
Mõõdupuud on olemas meie ühiskonnas näiliselt, sest need inimesed, kes on kommunistlikust riigist tulnud, peavad tähtsaks materiaalseid väärtusi ning teavad, et see kellel on suurem maja ja hea positsiooniga töökoht, peab olema õnnelikum ja edukam. Praegusel hetkel toimub mingil määral ühiskonnas valgustumine, kus inimesed võtavad idamaade kultuure üle ning hakkavad nägema enda sees õnne ning leiavad endale oma isikliku eduvõtme. Edu on muidugi ka kaheltpoolt vaadeldav aspekt ning oleneb sellest, kas me võrdleme ennast kogu ühiskonnaga või enda tegelike võimetega. Usun, et mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem hakkavad inimesed nägema ja leidma edu või õnne enda seest ning lõpetavad igapäevase võrdluse teistega, sest nagu ütles Buddha :"Kolm asja ei saa kaua varjul olla: päike, kuu ja tõde."

sunburnt

Naljakas, et armumise eest peab samal ajal või hiljem, nii palju vastu andma. Samas ma ei võtaks ühtegi päeva tagasi, kui see oli või kestis, aga see igatsus ja mõtted ja kõik see on nagu tappev, lämmatav, masendav. See näitab, et kõigel on oma hind.. ja see pole üldse mitte odav hind. Ma praegu chilliks niisama, käiks koolis ja mõtleks mai tea iisisid mõtteid, aga EI. Ma mõtlen kellegist ja igatsen kedagi, keda ei tohiks ja tahan.. ainult tahan.. ise muidugi midagi vastu andmata. Ilmselt nii see käib. Tahtsin ju nii väga armunud olla, here you go.. olen.. juhhei.. Jälle pean enda peale kuri olema ja ütlema kuldse lause : "BE CAREFUL WHAT YOU WISH FOR!" Midagi ei saa tasuta siin maailmas ikka, ma ullike arvasin, et saab, hah.

Eriti lebo ja chill nädalavahetus on olnud. Ema ja isa on tarifal, J'ga käisime uut Kristiinet kaemas ja ostsime Marks and Spencerist igast staffi kokku, õudne. Ühesõnaga, kõige iisim ja chillim üldse. Homme ma muidugi pean ennast bussi peale lohistama.. kell on 00.00. Sooviaeg.. omg.. no jah, üks kiire soov tuli, mõttetu. Ma arvan, et see, et me T'ga tol õhtul Londonis kihla vedasime, et we must get last-night-kiss oli nagu mingi eriti The Secret teema, sest ma tegin seda ju ometi naljaga, aga just sel hetkel mingi suur jõud võttis mind kuulda ja tegi selle ära, no whatta hekk.

lugu : Eric Clapton - Autumn Leaves