EESTI TRIP! 19 juuni - 7 juuli 2013.

Tereeeee!!!!

Mu Eesti tripp oli nii tore, et mõtlesin, et pean ikka pilte ka üles riputama ja paar lauset kirjutama siia blogisse. Need 3 nädalat läksid lihtsalt nii kiiresti ja ma olen nüüd Londonis veidi segaduses, et mida ma üldse siin teen kui mul seal oli nii hea! Ilmselgelt, üritan oma elu elada ja olla õnnelik, aga nii raske on olla õnnelikum kui ma seal olin. Oeh. Ma ei tea kas asi on minus või asi on kõigis teistes, ma lihtsalt näen nii palju armastust ja headust maailmas ja eriti veel kodus olles oma pere ja sõpradega. Okei, pildid kirjeldavad rohkem kui ma suudan sõnadesse panna.

15 May 2013

Tereeee



Olen oma blogi täiesti unustusse jätnud, ma tean, õudne. Naersin just eile õhtul, et pole ammu blogi kirjutanud et keegi ei tea mida ma teen, aga isegi mu korterikaaslaseid ei tea mida ma teen, kuidas peaks siis keegi üldse teadma! Oli üks pikk nädalavahetus tööl ja peale tööd on saanud traditsiooniks alati istuda ja hängida, süüa köögis ja juua leftover'eid ehk siis kõik mis on valesti läinud või üle jäänud. Selle asja nimi on ilmselt oma elu sisse ära kadumine... või siis siia linna.. või siis lihtsalt mingisse situatsiooni... kuhugi kindlasti.

Ma otsin tegelikult mingit muutust hetkel, midagi suuremat, et ma saaks aru miks mingid asjad juhtuvad või kuidas saaks kõik palju paremini olla.. koguaeg lihtsalt mõtlen mingite süsteemide peale ja arutlen oma peas kõiki situatsiooni, suhteid ja olukordi. Olen nõus, et ainuke asi mis seab piirib meie võimetele, oleme me ise. Me ise hakkame arvama mingi hetk, et see on see mis ma tegema pean ja ma ei saa millegi paremaga hakkama või ei oska, tegelikult on see lihtsalt mõtteline takistus, mis saab reaalseks takistuseks. Ma üritan nendest viimasel ajal üle olla, lihtslat olla.. ma ei tea enam mis teeb mind õnnelikuks vahepeal. Tegelikult ma olen olnud viimased kuud väga õnnelik ja leidnud ennast nii paljudes mõtetes, aga praegu on jälle siuke, et kool on kohe kohe läbi ja siis ongi suvi, kus tegelikult võiks teha ükskõik mida, aga ma ei suuda otsustada mida ma kõige rohkem teha tahan, mis mulle kõige rohkem kasuks tuleb ja kuidas nende asjadeni jõuda. Viimaste kuude jooksul olen seda ka hästi palju mõelnud, et mitte keegi ei tea paremini kui sa ise. Mitte keegi. Ainult ennast saab usaldada ja kuulata, sest see on ainuke õige hääl. Teiste soovitusi ja mõtteid võib kaaluda, aga kui nende järgi elada siis ei ole mõtet. Sellised mõtted siis hiljuti ...

Koolis on hästi, kohe läbi, kirjutasin business plaani ära ja hetkel kirjutan eelviimast esseed ja kui see ja järgmine asi tehtud siis ongi teine aasta ülikoolis tehtud. Uskumatu, ma ei oleks arvanud et ma nii kaugele jõuan kunagi.. ma ei tunne, et ma oleks üldse nii tark nüüd, et mulle võiks hakata tiitleid jagama.. aga jagan küll asju juba paremini ja saan isegi Karl Marxist aru ja räägin inimestega poliitikast, massiteooriast, identiteetidest ja brändidest, sotsiaalsetest normidest, moraalitunnetusest jne.. mulle meeldivad need täiskasvanud vestlused, ma täiesti siiralt naudin lihtsalt rääkimist ja mõtete vahetamist, ma võiks ilmselt seda öid ja päevi teha.


Tahan reisida. Tahan õppida. Tahan kogeda. Tahan olla. Tahan nautida. Tahan õppida. Tahan õppida. Tahan õppida. Mitte raamatutarkust. Tahan õppida elutarkust. Tahan olla emotsionaalselt tugev. Tahan olla samm ees. Tahan olla inimene, kellega on alati hea koos olla. Tahan olla inimene, kellel on alati midagi anda. Tahan olla alati inimene, kellega on lõbus. Tahan olla inimene, kellega koos olles keegi ei tahaks olla kuskil mujal. Tahan olla elus.

X

Down To Earth (Like This)

Hellloo!


Pole ammu kirjutanud, sest pole lihtsalt osanud midagi kirjutada. Nüüd, istun Hurwundekis ja on teisipäev, õues on hall, aga selline kevadiselt soe. E tegi mulle just maailma parima cappucino ja mis muud elult tahta.

Ütlesin tööl eelmine nädal, et ei taha enam nii palju töötada, sest ma põhimõtteliselt elasin Jamie's. Ma armastan seda kohta, aga ma lihtsalt ei taha, et see saaks mu eluks. Minu special kokteil on siiani meie nädala kokteil niiet ma olen nagunii kõigil koguaeg meeles, sest kõik peavad koguaeg seda müüma, see on tore. Üldse seal on nii lahe, ma tripin vahepeal köögis ringi, räägin kokkadega juttu ja nad kallistavad ja tantsivad minuga ja meil on lihtsalt nii lõbus tööl. Kõik teenindajad on ka nii lahedad, koguaeg laulavad kõvahäälega üle restorani ja viskavad mind mingite asjadega või siis ütlevad nime ja peidavad ennast ära, see teeb lihtsalt iga päeva nii heaks kui on hea seltskond kus töötada. See on lihtsalt nii lahe. Nüüd ma saan lõpuks aru, miks ma kuhugi mujale kunagi pole sobinud. Otsustasin, et enne ei tule sealt ära, kui mul on mingi oma toimiv businessplaan ja äriidee. Nii palju on praegu asju, mida saaks teha, lihtsalt on vaja seda õiget õiget ideed.. tegelt mul on ideid nii palju lihtsalt peab täpselt konsepti välja mõtlema, kuidas need asjad tööle panna. Businesswoman indeed.

Koolist on vaheaeg, juba viimased 3 nädalat, see nädal on viimane ja ma igapäev olen üritanud midagi õppida ja uurida. Õnneks tähtajad on enamus alles kuu aja pärast, aga see tähendabki, et praegu on aeg hakata tegema, sest hiljem ma muidu jooksen ennast lolliks ja ei suuda ühtegi sõna paberile panna.

A läks Austraaliasse ja nii kurb on ilma temata kodus, kuidagi tühi, lihtsalt üks inimene on puudu, kes alati oli kodus, rääkis juttu, tegi süüa, äratas üles ja utsitas tagant. Naljakas. Pühapäeval, kui käisin hommikust söömas Columbia Road'il siis mõtlesin, et inimesi hakkab kuidagi vähemaks jääma. Vanasti oli ikka siuke elu, et ei jõudnud kõiki ära kutsuda igalepoole, aga noh ilmselt see on see täiskasvanuks saamise asi ka, et kõigil tulevad oma elud peale, töö ja kool ja kellelgi pole enam nii palju aega lihtsalt hängida ja mängida.

Huvitav aasta tõotab see 2013 tulla. Ma olen saanud täiesti uueks inimeseks, teinud läbi mingi taassünni, mitte veel päris, aga ma olen teel sinna. Ma ütleks, et see on pigem sisemine kui välimine kuigi see hõlmab mõlemat. Ma lihtsalt tahan saada oma parimaks versiooniks ehk siis olla parim mis ma suudan inimesena olla, igast küljest ja iga ühe jaoks. See oleks ultimate goal see aasta - panna kõik energia sellesse, et saada selleks inimeseks, kes ma väärin olla ning kes ma tegelikult võiksin olla. Kaua ma mõtlen üle, olen ebakindel, istun teadmatuses, kompan pimeduses, ei ole enam mõtet, aeg on saada kelleksi suuremaks, olla iseenda iidol ja armastada ennast kõigepealt, sest alles siis tulevad kõik teised. Nagu mu õppejõud ütles, siis: "People can only love you as much as you love yourself."


Loodan, et kevad jõuab peagi kõigini ja kirjutage mulle kuidas teil läheb, mu armsad blogilugejad!

X

lately my inspiration

Photobooth vol.1000