Indecision

Eilne quote :

"When I look back on my ordinary, ordinary life,

I see so much magic, though I missed it at the time.

Tänane quote :

"Väiksed vargad võllas, suured vargad tõllas."

just-beeing-day

Tere..

On üks tavaline teisipäeva pärastlõuna. Vaatasin just "The Art Of Getting By" ja see sobis isegi väga hästi tänasesse päeva. Õhtu tuleb üks huvitav, sest mõned uued külalised tulevad pluss homme tuleb E oma sisseastumiskatsetele siia, intervjuule kui täpsem olla. 18 kraadi on väljas ja ilus ilm on, päikest ei ole, aga siiski on chill. Eile käisin koolis ja jällegi olin õnnelik, et käin ja olen seal ja õpin mida õpin. Kodus on meil kõigil mingi palavikulaine ehk siis kõigil on kuidagi uimane ja ei jaksa isegi trepist üles kõndida.

Eile käisin poes ja ostsin igasuguseid seemneid, mida saab istudada, sest meil on ju aed. Ma siis esimest korda elus kavatsen üritada hoida midagi elus.. lillega see pole varem õnnestunud, sest ma unustan ja annan alla ning lill sureb tavaliselt 2 nädalaga. Aga võib ju loota, et äkki ma olen nüüd natukene vastutustundlikum ja hoolivam, et ma võibolla isegi saan hakkama basiiliku kasvatamisega. Haha.

Üldiselt mu ülikooli-linn High Wycombe on ikka väga väike linn ja pooled poed on uksed sulgenud, sest väikestes linnades hakkab eluküünal vaikselt vist igalpool kustuma. Naljakas on seal käia, suured kaubanduskeskused, pooled poed kinni, täiesti tühjad. Selline karm ja külm tunne, aga samas selles on midagi väga müstilist..selles mahajäetuses ma mõtlen just. Seal on hea käia poes, sest peale sinu on poes veel 2 inimest ja kõik on meeletult odav, võrreldes Londoniga.

Käisin veel ükspäev Hammersmith'is oma teatripiletil järgi, nimelt lähen siis 4.mail vaatama "Three Kingdoms", mis on Londoni-Berliini-ja-No99 koostöös valminud etendus. Nii lahe oli vahelduseks West-Londonis trippida ja käia, seal paistab ikka päike hoopis teistmoodi, haha. Või it's just me I guess. Ja mul on veel pilet 17.aprilliks Matt Corby'le, kelle live toimub The Bowery's mis on eriti väike venue umbes 250 piletiga, mis müüdi välja 10 minutiga. Ma ostsin esimesel minutil, haha. Väike konks on aga selle, et ma tegelikult tulen Eestisse 1-18. aprill, niiet ma mõtlengi, et kas müün pileti maha või vahetan lennupileti ümber, aga Ryanair'iga kuupäeva vahetamine on selline peavalu.

Eilsest alustasin sellist mängu endaga, et igapäev kirjutan üles ühe mõttetera või lause või qoute'i mida olen kuskilt näinud, et see jääks seda päeva meenutama. Eile loengus istus mu ees üks poiss, kellel oli desktopi screensaver'i peal kirjas valgete tähedega mustal taustal: "Keep calm and kill them with lazers." See oli minuarust nii naljakas ja see läks selle poisiga kuidagi nii hästi kokku ja siis ma tulingi selle mängu peale, et teeks seda. Ma ei teagi miks või mis eesmärgil, aga võibolla see eesmärk tuleb kunagi hiljem siis minuni. Tänane qoute pole veel minuni jõudnud. I guess I have to keep my eyes open.

Pärast seda kui vanemad ära läksid on jälle nii tühi tunne, aga ilmselt see, et nad siin olid, oligi liiga nostalgiline, tuleb jälle meelde tuletada kuidas see üksi seismine käisgi..iseseisvus. Hetkel ma veel otsin tööd, ma üritan leida midagi oma valdkonnas, et siis muusikamaailmas, aga väga raske on, sest keegi ei taha väga poole-kohaga võtta, kuigi mul on juba palju põhiteadmisi. Mul on selle üle kõige parem meel, et iga kord kui ma lähen uude seminari või loengusse, saan täpselt seda infot, mis ma oleks nagu ise palunud või küsinud. Kõik need teadmised ja asjad on täpselt sellised nagu ma tahaks teada, kui nad ei oleks sellest rääkinud. Või lihtsalt ma olen oma aines juba liiga sees ja olen saanud piisavalt ajupesu, et mitte midagi muud tahta? Mul on nii hea meel, et see igatahes nii õige on. Varsti saabki esimene aasta läbi ja see tundub kuidagi uskumatu, et kas tõesti? Ma olen tõesti vastu pidanud? Vara hõisata, aga ma ei anna alla, enne kui see sõda on läbi. Mul on alati olnud see mentaliteet, et pigem kaota lahing kui sõda. Ma ei teagi miks. Kui on vaja, siis ma võin parim olla..ma olen laisk lihtsalt. Nagu enamus meist.

Täna on selline lihtsalt olemise päev, kus mitte midagi ei tehta. Isegi lill ei liiguta. Võibolla ainult siis kui tuul puhub. Mulle tegelt meeldib Londoni puhul see, et mul ei ole kuhugi kiiret ja kui mul on kuhugi kiire, siis on väga kiire. Ups and downs. Lähen T'ga varsti poodi ja ostan külmkapi õhtuks süüa täis kui külalised tulevad. Mulle meeldib, et meil käivad rändom päevadel külalised. Kedagi ei huvita mis päev on või kas on reede või teisipäev - it's all the same, sest enamusel on nädalavahetusteti tööd ja siis ongi nii, et meie juures on need õhtud siis kas pühapäeviti või teisipäeviti.. ühesõnaga vahet ei ole ju, aeg on inimeste välja mõeldud niikuinii.

Päikest, (ja niikaua kui päikest pole aitab D-vitamiin)

J.

Maailma kõige inspireerivam naine hetkel! WATCH and LISTEN

Lullaby

Tere!

Kuna ma pole kellegagi ammu rääkinud ja keegi pole minuga ka ühendust võtnud, siis otsustasin, et võtan ise teiega ühendust. Ühesõnaga, asjad on hästi. Abdul, meie landlord, tõi meile just ülilaheda täispuidust laua elutuppa, kus saab teha reaalselt püha-õhtu-söömaaja. Mina ja O läheme kohe poodi ja ostame süüa, sest külmkapis kummitab. Täna on reede ja see on tore, sest see tähendab, et on paar vaba päeva lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Ilm on meil ka soe, 11 kraadi. T just tuli väljast mantlihõlmad lahti. Me siis kohe lähemegi kogema seda mõnusat briizi, mis puhub!

Ma olen viimasel ajal nii palju mõelnud ja analüüsinud, vahel on tunne, et ühed ja samad mõtted tulevad koguaeg tagasi kummitama.. nagu nad ei oleks veel mõeldud läbi ja nad ei saaks mind maha jätta. Imelik. Ma lihtsalt tahaks teha kõike mida ma unistan, et ma teen ilma, et reaalsus vahele sekkuks ja rikuks kõik ära. Ma kardan seda elu, et ma lihtslat olen ühe kohapeal ja täidan oma mingit "kohustust" selle ühiskonna ees. Ma pole üldse seda sorti inimene, aga jah, tegelt mida ma põen, ma olen kõigest laps veel. Mulle meeldib seda endale meenutada, see on kuidagi vabastav.

Eile veetsin terve päeva nii, et salvestasin hommikust kuni ööseni. Kuna ma tegin endale lubaduse, et ma salvestan nii palju kui võimalik, siis seda ma ka üritan teha. Nii palju on asju, millest kirjutada ja inspiratsioon on koguaeg olemas. Üks päev käisin lihtsalt kesklinnas jalutamas pärast kooli, kõrvaklapid peas ja kuulasin Lana Del Rey uut albumit, noh niisama uurimiseks ja ajaga kaasas käimiseks. See album sobis erakordselt hästi mu tripi taustaks, sest need lood ja see kant, kus ma jalutasin oli väga fancy ja selline kuninglik - piilusin hirmkallite restoranide akendest sisse ja sattusin kesklinna rikkurite elumajade juurde, kellel on reaalselt skulptuurid esiuste ees. Igatahes jah, kellel on inspiratsiooni puudus neile on 1 soovitus - minge oma linnaga deidile, pange hea muusika kõrva ja lihtsalt kõndige ringi.

Kooli raames pidime kõik asutama oma record company interneti põhiselt ehk siis kodulehekülg ja soovitatavalt facebook'i page ja sellised asjad. Ma valisin oma record company nimeks White Bedroom Records, sellepärast et mul on üleni valge tuba siin ja ma olen nii palju seal salvestanud pluss see nimi on minuarust selline värske ja uus kuidagi, täpselt selline nagu mu record company plaangi, et võtta noored ja talendikad inimesed ja hakata nendega koostööd tegema, et inimestel nagu mina, oleks tegelikult ka kuhugi minna ja et keegi viitsiks neile mingit tähelepanu pöörata, sest sealt võib tulla palju põnevaid asju.

Aastavahetusest saati on meil jäänud paar tuttavat, kes käivad meil külas vahel ja käime nendega väljas. 2 neist on music producer'id ja siis ma üritan nendega ilmselt mingit koostööd lähiaja jooksul teha, sest see peab olema saatus, et me niimoodi kokku juhtusime ja mis muud siin Londonis ikka oleks teha kui kasutada kõiki inimesi ja võimalusi..ehk siis ühendada punktid omavahel ja voilaa.. lõigata kasu.

Järgmine nädal tuleb mu pere mulle külla, mis tähedab, et tuleb musta leiba ja kalevi kommi! Pluss järgmine nädal on mul koolist ja vaheaeg. Pidime perega Stonehenge'i minema vaatama ka ja siis ma saan ilmselt üle pika aja panna paar pilti blogisse oma elust ja olust.

O juba karjub ja see tähendab üht, et ma olen ennast jälle unustanud blogi kirjutamisesse.

Leidke inspiratsiooni ja olge õnnelikud,

J.

rise

See on siis see neiu (Sarah Leo), kellega me bändi tegime augustis. Tal läheb juba megahästi ja see on meeletult lahe! Dreams do come true. Lihtsalt inspiratsiooniks kõigile, kes arvavad et midagi on võimatu.. ei ole.

Dream a Little Dream of Me

Hetkel on siis õues karge ja pime juba. Londonis on hoopis teistmoodi külm kui mujal. Väga rabe ja läbilõikav. Samamoodi on siin ka päikesega, päike paistab kuidagi palju eredamalt kui mujal.. nagu pimestavalt isegi. Kui päike on väljas, on võimatu midagi vaadata, sest siuke tunne on nagu 10 päikest paistaksid korraga.

Sain New York'i Clive Davis'e Summercamp'i sisse, mis on siis pühendatud 'Music Industry'le, aga koos selle sissesaamisega tuli ka ilus teade sellest palju see kõik maksab.. 5000-6000 dollarit ja pluss ma peaksin veel üliõpilasviisat hakkama taotlema ja muud.. mul on veel aega sinna küll ja küll minna. Ilmselt ma sain sisse sellepärast, et ma ütlesin neile, et ma tahan oma magistrit nende koolis teha ja, et see oleks hea võimalus see kool ära näha ja veel seletasin oma 10 aasta perpektiivi, mis ilmselt mõjus usutavalt.. aga tegelikult ei lähe asjad kunagi ju nii nagu planeeritud. Ühesõnaga The Clive Davis Department of Recorded Music at New York University jääb mind ootama. Ma polegi tegelikult kellelegi veel rääkinud, et mul üldse siuke plaan oli või et ma sisse sain sinna Summercamp'i, sest ma lootsin, et kui ma ei räägi, siis see kõik on kuidagi reaalsem. Ma üritan seda vältida, et räägin, et ma lähen sinna ja tänna, aga siis tegelt istun ja ei tee mitte midagi. Sellepärast ma vahel ei räägigi igasuguseid asju enne kuni need päriselt juhtuvad ja siis inimesed on alati nii üllatunud, et miks ma varem ei rääkinud. Ei tasu rääkida - you must keep some secrets. Ühesõnaga nüüd on mul jälle mingi 'unistus' mille poole püüelda. Mu sügis oligi sellepärast nii kurb, et ma pmst elasin oma unistuse reaalsuseks ja siis ei jäänudki enam midagi ja ma tundusin ennast nagu nii tühjana. Nüüd on jälle päike tagasi!

Mul on viimasel ajal hullult palju mõtteid selle teema kohapealt, et mis ma teen oma haridusega ja kõige sellega, mis ma õpin. Ma loodan, et ma pole ainuke, kes kahtleb. Kui ma Eestis käisin, siis ma nägin Õismäe Rimi's oma paralleel klassiõde kassaleti taga ja ma ei saanud aru, et kummal meil rohkem piinlikum üksteist sellises olukorras on näha. Mõtlen sellepeale veel siiamaani ja ei suuda aru saada, kuidas ühed inimesed teevad nii kardinaalselt teistsuguseid valikuid kui teised.. väga müstiline. Mulle ei ole mingi kuldlusikas suhu sündinud ja ma usun, et tallegi mitte, aga siiski oleme me praegu nii nii erinevates punktides oma eludega. Väga huvitav.

Nii huvitav periood on preagu, sest enamus sõbrad on hetkel kuidagi mingil "eneseotsingu rännakul". Vähesed on Eestis, aga on ka neid..aga need inimesed on pigem selles rännakuks-valmistumise-perioodis. Kõik on laiali.. kaugel..elavad nii nii erinevaid elusid ja isegi kui me vahetame paar e-maili või teeme paar skype'i kõne, ei ole see siiski see, kui sa inimesega päevast päeva suhtled. And yet I can't help but wonder.. will we all go back 'home' one day? Ma tean, et mõned ei tahagi Eestisse tagasi minna, vaid ainult seda külastama jäädagi ja see panebki mind kahtlema, mis selle küsimuse tegelik vastus on ja veelgi enam paneb mind mõtlema see, et .. mis meid seal kodus siis tegelikult ootab? Ootab meid midagi? Töö? Armastus? Turvalisus? Midagi, mida siin ei ole?

Ilmselt need küsimused jäävad hetkel vastuseta ja saavad ajaga mingi vastuse. Ma lihtsalt olen täheldanud ühte - meie elud on igaveseks muutunud ja ükskõik kui palju me üritame taastada või lappida neid auke, mis nendesse suhtesse on tekkinud, jääb see ikkagi võimatuks. Kõik on muutunud, aga see ei pruugi olla halb!

Ma tean, et ühel päeval me lööme kõik klaase kokku ja naeratame, sest kõik on hästi!

Tegin just tund aega shin-do'd, käisin vannis ja nüüd tulin e-maili lugema, aga hoopis takerdusin Ella Fitzgerald'i ja blogikirjutamisse..

Aitäh, et leidsite aega mind siit blogist üles leida.

J.