Could this be us?
Are we running from the same ghoasts?
Could this be us?
And we fall before the flame goes down
Aeg on kätte jõudnud, kus 2 päeva pärast hakkab London vol 2. Ma olen valmis, õnnelik, hirmul, kannatamatu, kahtlev, ärevil ja õnnelik - kõike seda 1 minuti jooksul. Kas see kord on midagi muutunud? Kas minnes tagasi vanasse tuleb tagasi vana või hakkab kasvama uus mina? Kas kunagi saab üldse vana tagasi tulla? Ilmselt mitte. Nagu Buddha ütles: "Ei saa minna kaks korda samasse jõkke." Usun seda, ja seega jäävad mu hirmud ka sinna, kust nad tulid.
Mul on selline tunne nagu ma oleks võtnud 9 kuud puhkuseks, eluks, elamiseks, endale. Ma olen käinud Indias joogat õppimas, Ameerikas roadtripil, vanematega ja perega koos aega veetnud, mediteerinud, maalinud, leidnud uusi südamesõpru ja leidnud nii palju armastust, õnne, puhtust, puhkust, loodust, ilu, valgust ja hetki. Kõike seda on nii palju rohkem, kui ma alguses arvasin. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen või miks, aga ma teadsin, et ma pean minema. See kutsus mind, see tee, see kõik millele praegu vaatan tagasi ja mõtlen, kui imelised 9 kuud mul on olnud sellest ajast saati kui Londoni seljataha jätsin. Praegu kuulan klubimuusikat ja olen õnnelik, et varsti olen tagasi oma klubimaailmas, ööelus, sotsiaalses muusikute maailmas suhtlemas, tantsimas ja olemas mina. See teeb mind õnnelikuks, sest see on ka osa elust, mida ma tahan nautida, see on koht, kuhu tahan jälle minna elama, õppima ja nautima, kuniks tuleb uus ja kutsub mind endaga kaasa. Olen ju kõigest 24!
London... linn, mis on täis kõik võimalikke reaalsuseid, inimesi, hetki, kohtumisi, tundeid, elu. Ma armastan loodust sama palju kui ma armastan inimesi. Vahel mõtlen, et suur linnad pole minu jaoks, aga siiski teisest küljest jälle on, sest seal on nii palju geniaalseid inimesi, vabameelseid ning lihtsalt nautimas elu, proovimas, põgenemas mugavusest. Mitte, et üksi ei saaks elu nautida, aga koos on parem. Ma tunnen, et ma lähen kuhugi, kus ma olen oma, kus ma olen alati teretulnud ja seal on minu inimesed. Selliseid tundeid oma töö kohta on mõnel võibolla raske ette kujutada, aga see on täpselt mida ma tunnen. Ma tunnen, et ma lähen tagasi kuhugi, mille mina algselt lõin. Muidugi me kakleme ja karjume üksteise peale ja oleme vihased, aga lõpuks me tantsime, pidutseme, naerame ja nutame koos. Olen õnnelik, et mul on olemas nii palju erilisi inimesi igal pool maailmas, kes mind alati rõõmsa meelega vastu võttavad ja aktsepteerivad mind nii nagu olen.
Suno sab ki karo man ki,
J
