On jõudnud kätte aeg, kus ma otsustasin, et tervitan sind uuesti.
Lugedes oma vanu postitusi sain inspiratsiooni ja motivatsiooni, et uuesti kirjutada oma elust. Palju on juhtunud, palju radu on läbi käidud... viimased 3 aastat. Kuidas seda kõike kokku võtta? Kuhu ma siis lõpuks välja olen jõudnud? Kas ma olen üldse kuhugi jõudnud või on see kõik lihtsalt üks kulg samal teel? Kas aeg on üldse edasi läinud või on kõik ainult näiliselt muutunud? Mis on üldse muutunud?
Küsimusi on palju, mõtteid on palju. Olen liikunud sügavamale kuid mitte piisavalt, et vaadata otsa veel kõige tumedamatele saladustele. Mitte piisavalt, et vaadata ausalt otsa oma kõige ausamale endale. Nägin eile unes, et jumal ütles, võtta peegel ja vaata endale otsa. Ma ei julgenud peeglit võtta, vaid kerisin ruloo alla ning panin sõrmed kokku ja soovisin unenäost lahkumist. Liikudes läbi must/valge prisma jõudsin mõne hetkega tagasi reaalsusesse, avasin silmad ja olin oma toas. Ei suutnud uskuda, et minus on ikka veel hirm vaadata endale otsa. Mida ma kardan? Miks ma seda kardan? Kas tõesti need on mingid ülemad jõud või on see lihtsalt mingi irratsioonaalne hirm? Ikka veel? Olen ju õppinud joogat ja olen ju käinud läbi omaarust kõik lapsepõlve halvimad mälestused, olen andnud andeks kõigile, kes mulle kunagi on haiget teinud aga ikka veel, ma kardan sügaval unes võtta kätte peeglit ja endale otsa vaadata?
Palju müstilisi asju on juhtunud viimase pool aasta jooksul, palju hetki ning kokkulangevusi, mis on tekitanud minus usu millessegi suuremasse ning nüüd tajun seda väga tihti. Inglid, märgid, tunded, külmavärinad, numbrid - kõik räägivad minuga, maailm suhtleb minuga omas keeles igapäevaselt. Kõik hingerännakud, mu meditatsioonid, unenäod, sügavad südame kabri keldris oldud hetked, maod, tiigrid, aasad ning lõputud valged väljad - kõik need on viinud mind sügavamale mõistmisele, et ma ei ole üksi ning ma ei ole kunagi olnud. Ma olen osa millestki väga suurest ja galaktika on osa minust.
Ma olen väike puu, piisavalt tugev ja paindlik ja ei murdu tormis, kuid noor ja toores. Aura pilti tehes saab teada ka oma alateadlikud elektromagnet lained ning mul võnguvad need palju kõrgemal kui teadlikud mõtted, ehk siis alateadlikult saan ma palju kõrgemat informatsiooni aga teadlikult jääb see mingi madalale vibratsioonile kinni. See ongi minu hetkeline avastuste rännak, sest oma alateadvust olen hakanud usaldama 100%. Mu unenäod on päevast päeva üles kirjutatud ning olen uurinud nende kaudu oma alateadliku infot. Kõik, mis sealt hetkel vastu vaatab on mõtlema panev, rahulik, kontrollitud kuid vahel on seal mingeid salakavalaid tumedaid jõude. Öeldakse, et mida sügavamale vaimsesse maailma lähed, seda rohkem tuleb ka tegemist tumedamate jõududega. Minu valgus on sügaval sees ning alateadlikud mustrid, kuidas kaitsta ennast ka. Nüüd saame ainult näha, mis järgmisena..
Tunne on, et midagi muutub varsti kardinaalselt, midagi kukub või läheb lahti. Mis see on, on ainult aja küsimus. Põnevad ajad.. olen öelnud juba kuid, et on, kuid eriti nüüd. Keegi ütles hiljuti õhtusöögi lauas, et mida vanemaks saad seda paremaks elu läheb. Pean nõustuma, kuid lisan.. seda huvitavamaks elu läheb, sest hakkad aru saama, et elu annab täpselt selle mida vajad, kuid ei anna kunagi seda mida tahad. Me oleme alati hoolitsetud ja meie need õppetunnid on vajalikud, et me suudaks minna uutele tasemetele.
Valgust,
J
