who's THIS? J ooor J?

heeeeei, no hakkab uus kooli nädal, milline meeldiv ja tore uudis, selle asemel, et siia kirjutan, võiksin õppida pähe proosat, mida ma ilmselgelt ei tee. Ma ei oska ennast sellega samastada või siis samastan liiga hästi, et ei oska ennast sealt rollist ära võtta. World is strange ja igapäev juhtub imelikke asju.. ja häid asju. Koos S'i ja E'ga oli meil päris naljakas nädalavahetus, eriti naljakas lihtsalt, nii haiged inimesed oleme, et ise ka ei usu ning väide, et meeste suremus on suurem sellepärast, et nad topivad oma nina igalepoole ja teevad keelatud asju, siis uskuge mind, mitte ainult mehed ei tee neid asju, vaid ka meie. Korralikud, ilusad neiud on sisimas siukest laavat täis, et hoia ainult ahelas noh. J'ga koos kodus on ka cool, tegime tipilaua ja vaatasime supakaid, mitte seebikaid, vaid supakaid. Käisime poes, ostsime süüa.. nagu PÄRIS inimesed. Suht naljakas, varsti saab raha otsa, siis on halb, siis tuleb süüa nuudleid 2.50, jehhuu.." aga muidu on päris tore veel elada," tsiteerides S'i proosat.

smile .)

bo hh ee

Kuulan Margus Vaher'it, nii armas on kuidagi. Issi teeb köögis süüa ja ma istun diivanil ja vaatan ringi siin toas. Kõik on vaikne, issi tahab pärast koos emmega süüa, ma pean ootama siis. Väljas on suured pilved ja külm tuul, aga täna oli tore ikkagi. Ma saatsin mingi ankeedi kuhugi, üleeile saatsin ka migni ankeedi. Ma ei saa aru endast tegelt..haha.. koguaeg proovin kuhugi saada või nii, aga teate! see kes lotopiletit ei osta, ega see ei võida jackpotti ka. Jaa, nii ongi. Koolis on mul juba 2 kontrolltööd 5'ed olnud, ma õnnelik, sest enda võimetele kohaselt peaks igaüks õppima ja ma olen suhteliselt õnnelik, et see lõpuks mulle kohale jõudis, kuigi mulle on seda räägitud migni 10 aastat..haha, okei võibolla päris mitte nii palju.. aga kõik on hästi ja kõik on lihtne. I just let go of all things I don't want to know:).

"Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab sinu sees, ja kui sa tunned et sa mind ei vaja, siis tea kõik on alles alguses..."

until when we are ghosts

Kuulan jose gonzales - Hints. See sobib ideaalselt viimasesse suvepäeva aastal 2009 aastal, sest homme, teadagi, hakkab sügis. Leian, et see on üpris ilus tegelikult, see karge õhk ja need lehed siblamas, selles on midagi nii lahedalt filmilikku ja lahe on ennast avastada sealt keskelt. Paned i-podilt ükskõik mis laulu ja jalutad vaikselt koju, kuuled tuult isegi ja vaatad kollaseid ja oranže lehti teel lendamas. We need hints before we get tired. Ma tean, mul on selline tunne hetkel, sest ma olen väsinud otsimas ja mitte kuskil pole mitte ühtegi vihjet, mitte ainsatki. Need vihjed, mis on, neid ei saa uskuda, tahan midagi millele ma saaks toetuda ja uskuda, loota. Ma tahaks tegutseda millegi suunas oma isiklikus elus ka, ma tahaks. Kõik on mu enda teha aga ma ilmselt olen too stucked with myself of smth they say.. Istun siin ja vaatan kuidas terve õu on kollane ja taevas on ..ainult hall. Ma lubasin, et terve suve saadan mööda sinist taevast vaadates, et ma ei unustaks seda sügisel ära ja juba on mul tunne, et see on läinud. See on läinud nende naerudega siit majast, mis suvel seda täitsid. Siin majas on tühi olla üksi, see terrass vajab inimesi, see terrass vajab elu. Ma vaatan õhtuti aknast välja ja kedagi pole, õu on tühi, naabrikoer istub vaikselt aia taga ja vaatab mind sama nõutult kui mina teda. Tundub, et jällegi on mingi aeg mööda saanud. Positiivne on see, et kui see aeg kestis, ei mõelnud ma kas see on hea või halb, ma lihtsalt olin selles. See tähendab, et ma olin õnnelik. Oh yes, I was.

no there you aren't, am I even there?

kogu motivatsioon on kohe õppisimiseks kadunud, kui maarja paneb mulle lihtsalt 3mesid ja 4jasid, täitsa pekkis no, ürita või ära ürita, siuke tunne on küll. aga mäsuu on muidu tegelt koguaeg, ma üldse ei suuda otsustada kas lähen lukus üritusele meie "lemmikus" melulokaalis või mitte. yasuragi on maailma parim koht kus relaxida ja olla, so right chi, i wanna have that kinda house. igatahes viimasel ajal unistan eriti palju, et olen new yorkis ja on jõulud, käime kixiga kirikutes vaatamas gospelikooride jõulukavasid ja siis pärast läheme hüppame kuskilt võtame veits foodzi ja siis lähme koju ja mattume tekkide alla, enne räägime veel paar sõna, kui tore on elada ja siis nii ongi. please don't be just a dream, aight?!

letter to me

Hei,

Nu mis toimub, hing ikka sees ja kõik korras? Igatsen neid jutuajamisi sinuga, nagu kuid oleks möödunud :( Tegelikult mõtlesin juba eile kirjutada, aga mingi paha ahistaja tunne tekkis ja lootsin, et äkki kirjutad ise:). Igatahes siin ma olen.
Tänane päev oli päris retsa, aga jäin ellu. Päris sürr, kohtusin randomly nii paljude inimestega, keda ammu näinud ei olnud. Destiny yeah! Viimane kord oli just nüüd, kui tulin kursavenna juurest, kuulasin rahulikult mussi ja siis tundus nagu mu nime oleks loos backtrackiks lauldud, järgmisel hetkel maandus mu õlale käsi (keset tühja kaarli alleed, soe tänavavalgus, raagus puud märja maa ja lehtede kohal), vaatasin selja taha ja seal istus rattaseljas mu klassivend, kes mu nime oli hüüdnud (kollektiivi pal). Ilmselt see oli ka parim asi täna, teisalt rutiinne päev (oh, I hate tuesdays). Homne toob jälle kooli ja ülesanded. Ma loodan (suht kindel tegelikult :D), et sul saab lahedam olema.
Mingi imelik asi on sellega, et ma saan ainult öösel iizilt enda mõtteid ja tundeid jagada, kõige mugavam ja parem (kirjutada etc.). Päeval oleks nagu lock peal ja mõtted päevavalguse koorma all, või siis lihtsalt ei lasta süveneda enesesse. [nagu depressioonis koopaorav, kes päeval korra jala välja tõstab, et tõestada endale pähklite vajalikkust samas adudes reaalsuse perioodilist mugavuse ebamugavuseks muutumist tahtes seetõttu pidevalt enda koopasse hoida?] Nevermaind :D. Ööinimese sümptomid, vb said aru.
Imelik tunne on, et sa tead minust palju rohkem, kui mina sinust. Tables have turned ja nüüd oled sa ise müstika. Ehk nii oligi mõeldud...ehk on see minu võimetus sulle õige võti otsida. Võib-olla on see võti koguaeg lukuaugus olnud ja uks pärani lahti, ainult minu silmad on kinni ja ainus, mis sinust on, on vaid see kiri siin kahemõõtmelisel ekraanil. A isegi, kui on ja jääb nii, siis see on päris lahe. Enda kohta leian ka asju pidevalt tänu sinule :).

need batteries for flashlights

lahe on vaadata kõiki kasvamas, ma arvan et minust saab ka kunagi keegi lahe. ma tähendab üritan ja püüan, aga ma tean et i'm not there yet, still struggling. kui koguaeg juhtub mingeid haiged kokkusattumusi siis võib neid ju märkideks nimedada? aga kes õpetaks neid märke lugema? ma saan aru jah, autokoolis on lihtne, märk ja sõnastus. kes päriselus sõnastab mulle iga märgi tähenduse? ise teha oleks seda riskantne sest võibolla oleks mu lower või upper ego mängus ning ma pööraksin hoopis valele poole või pargiks seal kus ei tohi? igatahes otsustasin et ei kirjuta blogis enam mis ma tegin vaid rohkem mis ma mõtlen, va siis kui midagi tõesti ägedat on juhtunud mis vajab väga meenutamist või üleskirjutamist.