Damien Rice - Delicate (Sessions@AOL)

Minu elus on inimesi, keda minujaoks ei saa asendada. Väheseid inimesi ei saa asendada, sest ma olen siuke mälestustest-kinnihoidja-inimene ilmselt ja mälestusi ei saa asendada. Minu sõbrad on sellepärast minu sõbrad, et nad on kõige normaalsemad inimesed siin Tallinnas. Ma siiralt usun ja olen täiesti kindel, et mitte keegi ei suudaks olla coolim ja lahedam kui nemad. Isegi kui tundub, et on inimesi, kes on hullult lahedad jne, siis tegelikult tuleb neil ikka mingi külg välja, mis on jälle eriti sitt või neil on mingi salapuue, kahju. Kuna S muutis mu tuju eile nii härdaks, siis ma hakkasin nüüd üldse mõtlema inimeste ja suhete peale. Kas me teeme üksteist tegelikult ka õnnelikuks? Või me üritame ja üritame mõnede inimeste puhul, aga nad ei märka seda kui väga me tegelikult üritame?Kas meil on kellegagi rohkem rääkida, kui nende inimestega siin? Kus kohas need inimesed on ja kas nad üldse eksisteerivad? Miks me kardame näidata oma parimale sõbrannale, et meil on veel üks ülihea sõbranna, kartes kaotada esimese usaldust või avatust? Miks issid ja emmed pole kunagi osasid lapsi kõdistanud ega mänginud nendega lolle mänge? Kuidas see mõjutab lapsi ning mis saab nende lastest?Ma ei tea, kust on tulnud minu visioon õnnelik-olemisest. See on mingi kokkumäng minu kujutlusvõimest ja kogu informatsioonist, mida maailm on mulle ette söötnud, aga ma usun, et see on teistmoodi, sest ma tean täpselt kuidas ja millal ma oleksin õnnelik ning kellega. Ma ei oska neid hetki hetkel määratleda, aga neid hetki varieeruks umbes must-miljon. Need hetked ei ole filmihetked, need on hetked, mis võiksid olla filmis, aga need kunagi ei ole, sest neid ei saa kunagi järgi näidelda. Need on hetked, kus sa vaatad oma sõpra, ta naerab, sa tead täpselt mida ta mõtleb ja miks ta naerab, sa näed ta silmades ta elu ja mälestusi ning sa tead, MIKS.
Mulle meeldib kui inimesed usaldavad teineteist läbi ja lõhki. See on nagu enda kinkimine ning kuigi öeldakse, et kedagi ei tohi usaldada, siis mina ikkagi usaldan osasid inimesi 100%, keda ma olen valinud ja tahan usaldada ning kellele ma võin otsa vaadata ja öelda :"Sa võid mulle haiget teha."
Vahet pole, et vahepeal läheb kõik sõnaotsesesmõttes ptsi ja tunne on nagu kõik tahaksid su elusalt ära süüa, aga See tunne, kui sa oled lihtsalt nii-nii avatud, et teine võib skalpelliga kasvõi su sisikonnas torkida ja sa tead, et ta ei lõika sisse, siis tekib alatu tunne.. et see on väärt seda kõike.