When I'm alone

(muusika on see kord keskel, mis tuleb siis mängima panna kui selleni jõuate)

Tere siis taas,

Mõtlesin, et kuidas ma siis mitte ei kirjuta. Pean ikka kirja panema.

Ülikool - mul on siis 2 uut ainet. Marketing ja Economics, mis mõlemad tunduvad megapõnevad. Martketing'i annab suur energiline mustanahaline mees, kes tahab hullult suhelda koguaeg terve seminariga ehk siis me pmst juba laulame gospelit näiliselt, aga ta teeb seda väga veenvalt. Economics'it annab üks Hollandi suurima dance ja electronica festivali endine korraldaja, kes on maailma kõige haigema huumoriga..teeb koguaeg enda üle nalja, mis on kokkuvõttes eriti naljakas. Kui ma H'ga ükspäev koolist tulin, siis ta küsis, et mis tunne on kirjutada teises keeles 2000 sõnalist esseed ja siis ma hakkasin mõtlema, et see on mega imelik, et enamus inglased ei tea ühtegi teist keelt peale inglise keele. Üks poiss, kes meil külas käis ka, ütles et ta ei näe vajadust õppida ühtegi teist keelt, sest tal nagu nii ei lähe kuhugile ja kõik mõistavad teda nagu nii igal pool. Minuarust see on nagu easy-way-out ehk siis mingil määral lollus.. ta arvas, et me mõistame teda, aga tegelikult ma lihtsalt ei tahtnud talle öelda kui ebaintelligentse mulje see temast jätab.

Ma tahaks umbes igast inimesest kirjutada essee, keda ma olen vahepeal kohanud, sest inimestel on nii nii erinevad põhimõtted ja vaated maailmast ja kuidas asjad nende jaoks toimivad. Näiteks üks mu tore sõber küsis mult ükspäev..ise on 28 töötab psühhoterapeudina ja vabal ajal on muusik.. küsis siis mult: "Kuidas youtube'i videosi laadida saab?" Ja siis ma mõtlesin küll, et kus kohas need inimesed elavad? See on nagu naljakas, et eesti noored tegelikult oskavad nii palju kasutada. Enamus, keda mina tean oskavad videoid kokku lõigata, Photoshoppi kasutada, mis iganes muusika programme kasutada, convertida ümber faile..aga need inimesed siin ..neile oleks nagu kõik ette ja taha ära tehtud, aga kus on nende uudishimu ise asju õppida või katsetada?

Narkootikumid siin linnas. No see on ikka ulme, ma ei tea, kas ma tohiks sellest nii avalikult kirjutada, aga ma olen siin näinud rohkem narkootikume, nende tegemist ja inimesi selle mõju alla, kui kunagi oma elus varem isegi kui kaasarvata filmid. Inimesed teevad 10 korda tugevamaid asju kui kokaiin ja põhjendavad seda imepäraselt. Ükspäev ma küsitlesin ühte noormeest, kes tegi seda sama 10 x tugevamat ainet kui kokaiin ja küsisin talt, et miks ta seda teeb ja mis mõju ja kuidas ja kaua ta seda teinud on ja ta vastas ja põhjendas kõik enda argumendid ära. See, et narkarid on mingid eluhammasrataste vahele jäänud inimesed ei vasta tõele. Väga võimukad ja targad ning intelligentsed inimesed, kes teavad täpselt mida nad teevad, selle mõjust ja põhjustest, miks nad seda teevad. Naljakas, et mul on alati olnud selline pilt, et narko tõmbab elukvaliteeti alla, aga osadel inimestel see just parandab seda mitmeid kordi. Võibolla nad oskavad neid aineid siis lihtsalt nii targalt kasutada, aga see on väga huvitav teema minuarust, sest minu väljavaated on täielikult muutunud. Mul endale ei teki mingit kiusatust, aga minuarust on põnev kuulata teisi ja nende arvamusi, eriti siis.. kui need on hästi ära põhjendatud.

Eile teiste eestlastega rääkides, nad imestasid, et kuidas me nii hästi elame! Ja ükskõik kui palju me ei vingu siin oma korteris, on meil ikkagi vedanud, et meil on oma koht ja me ei pea mitte midagi kellegi võõraga jagama. Koju tulles oli küll hea tunne, et ma võin actually igal pool olla muretsemata, et mingi suvaline vastu jalutab.

Täna on laupäeva õhtu ja ma ei teagi mis saab. Meile tuleb külla kohe S'i boyfriend Mo, kes on meeletult tore ja armas poiss! Ilmselt me istume kõik meie suurestoas kuulame mussi, naerame, vaatame mingeid videoid ja räägime elust ja olust. Eilsest on kõik meil kodus nii surnud, et igal pool on nii vaikne. Keegi kuulab kõrval toas Hilary Duff'i hetkel, mis on minuarust isegi naljakas. Mul on tulnud see periood peale, et ma võin kuulata ükskõik mida, aga ma pean endajaoks ära põhjendama, miks. Näiteks kui mina kuulaksin praegu Hilary Duff'i eksole, siis ma kuulaksin teda selle pilguga, et mis see temas mis tegelikult peale läheb. Iga ilus ja normaalse laulu häälega tüdruk ei saa Hilary Duff'iks eksole. Seda ma olen õppinud ülikoolis, et ükskõik mis asja sa vaatad, olgu see sinu maitsele kasvõi kõige tülgastavam, sa pead muusika tööstuses olema objektiivne ja suutma aimata masse. See on minuarust psühholoogilisest aspektist vaadates väga huvitav. Igatahes üks päev ma pidin seletama miks ma pole muusik või õppin põhimõtteliselt muusika äri. Ma enne ei oleks isegi teadnud, aga kui ma kord vastasin sellele, siis muutus kõik palju selgemaks. Ühesõnaga vastasin siis, et ma pole veel valmis. Minu arust peab igal muusikul või artistil olema see oma "edge", mis kuidagi haakub inimeste külge ja inimesed võtavad selle omaks, aga ma ei ole lihtsalt hetkel veel päris kindel, mis see minu "edge" on ja kas ma üldse kunagi leian selle ja üldse kuidas ma inimestele lähen. Muusika on tegelikult iga inimese jaoks väga isiklik teema ning see kuidas keegi võtab ühte artisti ja ole sama kuidas teine inimene seda sama artisti võtab. Ühesõnaga jah.. minu põhieesmärk on olla muusika tööstuses, ükskõik kas ma olen siis artisti või muusika-äri-inimesena, sest see kõik on piisavalt dirty ja mysterious..exacly the way I like it ning ma tahan elatuda sellest, aga kui ma läheks seda teed, et "Ei, ma tahan olla muusik!", siis probably oleks mul suurem võimalus lotovõitu võita kui elatuda hästi ära muusikast..tänases maailmas.

Ühesõnaga viimasel ajal on asjad väga ulmeliselt kulgenud. Järsku on meile tekkinud kümneid sõpru juurde ja tundub, et nad ei lähe ära! Ja seda ainult kõige paremas mõttes! Kodus käivad meil koguaeg külalised ja kõigil meeldib meie juures olla. Eile oli üks pikk õhtu, sest me jõudsime käia ära peol, kohata pubi wc eestlasi ja nad endaga kaasa võtta, siis koju tulla ja siis uuesti ühele majapeole minna. See oli meeletult lahe korter, kus oli eriti äge puitpõrand ja kõik inimesed tantsisid isegi köögis. Väga lahe oli lõpuks käia ühel õigel londonlaste majapeol ära. Seal majapeol oli ka üks mees Liam Bailey, kelle nime keegi ei tea, aga kelle häält kõik teavad.

Ühesõnaga, kunagi ei oleks võinud arvata, et kuskil Roman Road'i küljes asuval tänaval on sellised inimesed koos ja selline pidu käib! See oli üks lahe kogemus. Õnneks või kahjuks pidi kõik lahkuma suht koht kohe kui me sinna jõudsime, sest kell näitas hommikut. Kuna me elasime üpris lähedal otsustasime meie juurde edasi minna. Meil lõpuks kokku 8 inimest ja me enne veel poest läbi ja suundusime meie juurde. Mina andsin alla kui kell oli 8, aga teised olevat pea kümneni veel edasi jauranud. Ühesõnaga, meil on nüüd ikka inimesi kellele helistada!

Te võiks tegelikult ise küsida midagi ja kirjutada need kommentaaride alla, millest ma kirjutada võiks, sest ma võiks umbes miljonist asjast kirjutada, aga mul mõte lihtsalt ei tööta koguaeg.

Olge tublid ja pidage külmale vastu!

J.