Päevi jäänud 1, öid 2.
Unistus on muutunud reaalsuseks.
Ja unistust ei ole enam.
Unistus realiseerus.
Unistus suri.
See unistus elust-londonis, on kohe käes. We fucking did it?! Can you believe that? Unbelievable... that I'm standing here, right? Alive?
Perfektsionism on minus hetkel. Kõik peab olema õigesti kirjutatud..või pigem õige nurga alt. Nurk on põhiline, mis loeb, kirjuta millest tahad, peaasi sellest, mis su hinge puudutab. Kui ei puuduta, lase lahti ja mine mööda.
See kõik siin on minu ja ma jätan oma asjad maha. Need inimesed, kellega me oleme üksteist kasvatanud, kellega koos oleme saanud suureks, kellega koos oleme õppinud asju väärtustama ja hindama. Maagiline, et kõik need pingutused.. ja ma lahkun. Kõik see töö ja vaev, et teha ühest sõprusest õige sõprus..ja nüüd ma lahkun. No päris tark tegu.
No comments:
Post a Comment