Let go?

Põhimõtteliselt on mul nii suur köha, et ma võiks ilmselt varsti oma kopsud välja köhida. Imelik, et kunagi ammu ammu ei olnud inimestel võimalust ennast niimoodi ravida nagu tänapäeval, sest siis kui saidki köha oligi umbes surm uksetaga. Tänasel päeval inimene ei mõtlegi ilmselt selle peale, sest kõik on ravitav ja parandatav, kokkulapitav ja peidetav. Avastasin ka hetk tagasi, et enamus mu vanemad postitused on ikka päris diibid ja ma olen isegi enda üle päris uhke, samas ma ei teagi kas ma siis sain paremini asjadest aru kui praegu või saan praegu paremini aru. Neid postitusi lugedes tekkis nii palju mõtteid sellega seoses, et kuidas iganes ma ei võitleks selle ühiskonna reeglite ja olemuse vastu, ei suuda ma seda siiski teha, sest vean kihla et varem või hiljem they're gonna eat me alive. Tol ajal ma teadsin palju vähem, aga samas teadsin jälle palju rohkem. Praegu on liiga palju uksi, liiga palju kasutut infot, mis täidab nii palju mu ajust ja varastab nii palju mu aega, et raske on isegi öelda kui palju ma ühe päeva jooksul teen tõesti midagi kasulikku või head just enda jaoks. Mida targemaks ma saan, seda rohkem ma olen lost. Ma kahtlen kõiges ja üritan igat asja automaatselt näha mitme erineva külje pealt kuigi vahel tahaks lihtsalt olla ignorantne sotsiofoob, kes eirab kõiki tavasid ja norme. Ma arvan, et ma olen muutunud palju depressiivsemaks kui ma olin kunagi ja ma ei tea veel, kas see on pigem hea või halb. Ilmselt see selgub. Ühesõnaga..asi millele ma palju mõtlen on see, et kõik mida me inimesena tarbime hetkel, on see siis söök või info või mis iganes, on nii väikese toiteväärtisega, mis küll täidab kõhu ja meele, kuid jätab meid inimestena nälgima..ja kõige hullem selle juures on see, et me ei saa sellest ise aru ja kuna seda on näiliselt piisavalt..ei oskagi me rohkem tahta.