Tere blogi,
Eke on täna täpselt 1 kuune. Ulmeline kui kiiresti aeg läheb. Mõtlesin, et kirjutan oma sünnitusloo siia, et kunagi oleks hea meenutada.
8:30 hommik (30 aprill 2018)
Läksime haiglasse sünnitust esile kutsuma (ämmaemanda soovitusel). Ma olin 42 nädalat + 1 päev rase, mis on haigla eeskirjade järgi "kõrge riskiga sünnitus". Saime oma kardinatega voodi ning suure täispuhutud palli mille peal sain istuda ja õõtsuda.
Kell 11 ämmaemand tuli ja pani hormooni geeli sisse, mis peaks loomulikul teel alustama tuhud. Siis käskis minna kõndima mööda haiglat ringi, mööda treppe tunde aega, ning iga tunni aja tagant pidin tagasi minema, et ta saaks panna monitorid külge ja vaadata kas tuhud on alanud. Läksime tunni aja pärast tagasi ning monitor näitas võnked. Ämmaemand küsis kas tunnen midagi, ütlesin et mitte midagi. Arvasime, et äkki ma olen üks nendest 5% kes ei tunne tuhude valu (ha ha). Kõndisime veel ringi ning umbes kell 5 hakkasin korralikud tuhud ning ämmaemand vaatas, et olen ikkagi 0cm veel. Ta ütles, et saadab mind varsti sünnitusruumi. Ootasime ja ootasime, mu tuhud olid juba nii tugevad, et panin oma sünnitus playlisti kõrvaklappidesse ja keskendusin ainult hingamisele.
Kella 7meks olin juba nii välja lülitunud maailmast ja saatsin Rodrigo uurima millal me saame sünnitusruumi üle minna. Ämmaemand ütles, et peame ootame küll uus ämmaemand tuleb mulle järgi, kui neil tuba vabaneb.
Kell 8:30 tuli uus ämmaemand ning viis meid privaatsesse sünnitusruumi, kus palusin kohe dušši alla minna, sest teadsin et see lõõgastab. Olin iga 3 minuti tagant päris suurtest krampides. Ämmaemand tsekkis mind pärast ja olin 1cm. Rodrigo tegi ringjaid liigutusi mu alaseljal iga tuhu ajal ning see aitas. Ämmaemand andis gaasi hingamiseks masina ning iga tuhu ajal hingasin seda sisse. Iga tuhu oli umbes 3 suurt sisse ja välja hingamist. Kui valu tuli, teadsin et ainult 3 suurt hingetõmmet ja see läheb alla. Nii veetsin kuni kella 2-3meni erinevates poosides, kõndides, toetudes, istudes, maas - igal pool. Vahepeal oli palav ning jõin jäävett ja käsisin kõik aknad lahti teha. Ämmaemand ütles, et muusika mis ma olin valinud aitab mind hoida väga hästi keskendunult hingamisele (mu india jooga-meditatsiooni muusika!). Kasutasin jooga blokke igasugustes erinevates poosides põlvede all ja küll käte all. Need tõeliselt toetasid mind ja hoidsin omas meditatiivses tsoonis. Kui ma nüüd tagasi mõtlen siis see kõik oligi üks pikk meditatsioon ja jooga sessioon, kuidas jääda rahulikuks ebamugavas poosis, kõik mida olin nii palju harjutanud tuli kasuks.
Kell 2:30 olid valud juba nii suured, et tegin hääli ning ei suutnud enam rahulikult hingata. Palusin epiduuriali ning neil läks kella 3meni aega, et epiduuriali arst kutsuda ning teha esimesed ülevaatused. Kell 3 istusin voodi serval ning nad olid just valmis panema kõik sisse, kui järsku otsustasin, et ei ma ei taha! Doktorid olid imestunud ja küsisid miks muutsin meelt. Ütlesin, et kardan. Nad rahustasid mind maha ja seletasid kogu protsessi lahti ning ütlesin lõpuks, et okei ma usaldan teid. Raske oli lasta lahti sellest mõttest sest tahtsin alati loomulikku sünnitust, kuid teadsin et pean usaldama kõike ja kõiki praegu enda ümber. Ma ei olnud vahepeal tähele pannud, aga mu käes on kanüül ja sellega pandi oxytoxin hormooni, mis tegid tuhud regulaarsemaks ja valustamaks. Seda hetke millal seda pandi ei mäleta. Ilmselt see seletab ka seda hüpnotiivset seisundid millesse kõik tõusevad sünnitades.
Kell 3:30 ma ikka ei tundud valu leevendust ning doktorid vaatasid, et epiduurial oli välja tulnud. Nad panid ühe doosi veel. Mu keha hakkas vaikselt ise pressima ja kõik mahlad tulid igalt poolt välja ilma kontrollita tuhude ajal. Küsin kas tohin pressida kuid ämmaemand ütles, et kell 4 vaatame ja kui oled 10cm avanenud siis. Läks mööda 15 minutit ja ma ei suutnud oodata, ütlesin ämmaemandale, et ta vaataks varem, sest mu keha pressib ise. Ta vaatas ja olin 10 cm. Hakkasin pressima iga tuhu ajal. Ämmaemand oli lugenud väga põhjalikult mu sünniplaani ja iga tuhu ajal aitas mind squati poosi istuvast poosist. Ta oli üldse nii ilmeline, meil nii vedas, et just tema saime, sest see on täielik loto! Ta oli hästi rahulik, professionaalne, loomulik ja abivalmis. Kell 4 vajutas ämmaemand häire nuppu, sest beebi südamelöögid laskusid 80'ne peale. Alla 80 on põhimõtteliselt keisrilõige. 15 minutit võttis aega kui 6 arsti jooksid sisse ja hakkasid mu ümber asjatama. Nad ütlesid, et peame kasutama ventussi. Ma ütlesin, et ja ükskõik mis, tehke kohe! Jalad üles, tuhu ajal ventuus sisse ja nad ütlesid, et nad võibolla peavad lõikama kui jääb kinni, ma ütlesin, et ja mis iganes! Olin ilmselt juba nii ääre peal, et kõik läks. Õnneks ei pidanud lõikama, kuid väike haav tuli venimisest või ventuusist sisemisele seinale.
Kell 4:32 Eke tuli (3,625 kg ning 52cm). Pressides kogu oma jõuga, iga tuhu ajal. Ümbes 10 pressimist oligi kokku lõpusirgel. Viimase kahe ajal karjusin täiest kõrist. Esimese ajal tuli pea ja teise ajal keha. Pea tulemise tunnet ei mäleta, aga see kuidas nad keha tõmbasid teise ajal välja, seda tunnet mäletan hästi. Väga imelik tunne, aga samas väga imeline ja müstiline. Loodus on imeline, kõik võimas ja nii ilus. Nad panid ta kohe mu rinnale. Rodrigo oli mu pea juures vasakul pool, pisarates ja keeldus nabanööri lõikamast. Nad panid ta mu rinnale ja see oli nii imeline, ma olin täiesti veel kuskil hüpnoosi seisundis sellest valust ja kogu kogemusest. Järsku oli see imeline väike olevus mu rinnal ja mu pehme kõht rippus mööda mu külgi alla. Nad võtsid ta vaatluse alla ja andsid talle 100% hapnikku, et ta kopsud hakkaksid tööle. Ta nuttis nii vaikselt ja nii suure intensiivsusega. Tahtsin teda ainult hoida, aga ei saanud, sest nad leidsin beebi kakat tema suust ning arvasid, et tal võib olla infektsioon. Viisid ta intensiivravisse ja Rodrigo läks kaasa. Ma jäin, jalad värisedes ning pool unes lebama. Päike tõusis ning hommiku energia säras igast aknast sisse. Ma olin üleni higine, nii õnnelik, nii idüllilises hetkes koos selle vaikuse ja päikesetõusuga, mis oli saabunud. See hetk oli käes! Ma polnud enam rase.
Ämmaemand läks ja tõi mulle kakaod ja röstsaia võiga. Tukastasin veidi ning Rodrigo tuli tagasi ning läksin dušši alla, sest siis pidime minema üle post-natal ruumi, sest sünnitustuba oli vaja vabastada järgmistele. Ämmaemand ütles, et intentsiiv osakonnast helistati ning nad tahavad süüa anda pisikesele. Ämmaemand oli neile öelnud, et nad ei annaks formulat vaid ma lähen ise tissitama. Kõndisin siis Rodrigo toel pisikese juurde ja panin ta tissile esimest korda. Ta oskas kohe imeda. Imelised esimesed tund aega istudes tema ja Rodrigoga intensiiv osakonna ruumis tissitades. Tõime talle riided ja mässu, medõde pani ta riidesse ja andis haigla beebivoodis meile üle. Sõitsime temaga post-natal ruumi ning jäime haiglasse kuni laupäeva õhtu kella 6ni. Pikk nädal haiglas, sest ta oli antibiootikumi kuuril (infektsiooni level oli kõrge), iga hommik kell 6 ja õhtu kell 6 käisin temaga intensiivravis rohtu saamas. Edasine on ajalugu!
Jxx
Eke on täna täpselt 1 kuune. Ulmeline kui kiiresti aeg läheb. Mõtlesin, et kirjutan oma sünnitusloo siia, et kunagi oleks hea meenutada.
8:30 hommik (30 aprill 2018)
Läksime haiglasse sünnitust esile kutsuma (ämmaemanda soovitusel). Ma olin 42 nädalat + 1 päev rase, mis on haigla eeskirjade järgi "kõrge riskiga sünnitus". Saime oma kardinatega voodi ning suure täispuhutud palli mille peal sain istuda ja õõtsuda.
Kell 11 ämmaemand tuli ja pani hormooni geeli sisse, mis peaks loomulikul teel alustama tuhud. Siis käskis minna kõndima mööda haiglat ringi, mööda treppe tunde aega, ning iga tunni aja tagant pidin tagasi minema, et ta saaks panna monitorid külge ja vaadata kas tuhud on alanud. Läksime tunni aja pärast tagasi ning monitor näitas võnked. Ämmaemand küsis kas tunnen midagi, ütlesin et mitte midagi. Arvasime, et äkki ma olen üks nendest 5% kes ei tunne tuhude valu (ha ha). Kõndisime veel ringi ning umbes kell 5 hakkasin korralikud tuhud ning ämmaemand vaatas, et olen ikkagi 0cm veel. Ta ütles, et saadab mind varsti sünnitusruumi. Ootasime ja ootasime, mu tuhud olid juba nii tugevad, et panin oma sünnitus playlisti kõrvaklappidesse ja keskendusin ainult hingamisele.
Kella 7meks olin juba nii välja lülitunud maailmast ja saatsin Rodrigo uurima millal me saame sünnitusruumi üle minna. Ämmaemand ütles, et peame ootame küll uus ämmaemand tuleb mulle järgi, kui neil tuba vabaneb.
Kell 8:30 tuli uus ämmaemand ning viis meid privaatsesse sünnitusruumi, kus palusin kohe dušši alla minna, sest teadsin et see lõõgastab. Olin iga 3 minuti tagant päris suurtest krampides. Ämmaemand tsekkis mind pärast ja olin 1cm. Rodrigo tegi ringjaid liigutusi mu alaseljal iga tuhu ajal ning see aitas. Ämmaemand andis gaasi hingamiseks masina ning iga tuhu ajal hingasin seda sisse. Iga tuhu oli umbes 3 suurt sisse ja välja hingamist. Kui valu tuli, teadsin et ainult 3 suurt hingetõmmet ja see läheb alla. Nii veetsin kuni kella 2-3meni erinevates poosides, kõndides, toetudes, istudes, maas - igal pool. Vahepeal oli palav ning jõin jäävett ja käsisin kõik aknad lahti teha. Ämmaemand ütles, et muusika mis ma olin valinud aitab mind hoida väga hästi keskendunult hingamisele (mu india jooga-meditatsiooni muusika!). Kasutasin jooga blokke igasugustes erinevates poosides põlvede all ja küll käte all. Need tõeliselt toetasid mind ja hoidsin omas meditatiivses tsoonis. Kui ma nüüd tagasi mõtlen siis see kõik oligi üks pikk meditatsioon ja jooga sessioon, kuidas jääda rahulikuks ebamugavas poosis, kõik mida olin nii palju harjutanud tuli kasuks.
Kell 2:30 olid valud juba nii suured, et tegin hääli ning ei suutnud enam rahulikult hingata. Palusin epiduuriali ning neil läks kella 3meni aega, et epiduuriali arst kutsuda ning teha esimesed ülevaatused. Kell 3 istusin voodi serval ning nad olid just valmis panema kõik sisse, kui järsku otsustasin, et ei ma ei taha! Doktorid olid imestunud ja küsisid miks muutsin meelt. Ütlesin, et kardan. Nad rahustasid mind maha ja seletasid kogu protsessi lahti ning ütlesin lõpuks, et okei ma usaldan teid. Raske oli lasta lahti sellest mõttest sest tahtsin alati loomulikku sünnitust, kuid teadsin et pean usaldama kõike ja kõiki praegu enda ümber. Ma ei olnud vahepeal tähele pannud, aga mu käes on kanüül ja sellega pandi oxytoxin hormooni, mis tegid tuhud regulaarsemaks ja valustamaks. Seda hetke millal seda pandi ei mäleta. Ilmselt see seletab ka seda hüpnotiivset seisundid millesse kõik tõusevad sünnitades.
Kell 3:30 ma ikka ei tundud valu leevendust ning doktorid vaatasid, et epiduurial oli välja tulnud. Nad panid ühe doosi veel. Mu keha hakkas vaikselt ise pressima ja kõik mahlad tulid igalt poolt välja ilma kontrollita tuhude ajal. Küsin kas tohin pressida kuid ämmaemand ütles, et kell 4 vaatame ja kui oled 10cm avanenud siis. Läks mööda 15 minutit ja ma ei suutnud oodata, ütlesin ämmaemandale, et ta vaataks varem, sest mu keha pressib ise. Ta vaatas ja olin 10 cm. Hakkasin pressima iga tuhu ajal. Ämmaemand oli lugenud väga põhjalikult mu sünniplaani ja iga tuhu ajal aitas mind squati poosi istuvast poosist. Ta oli üldse nii ilmeline, meil nii vedas, et just tema saime, sest see on täielik loto! Ta oli hästi rahulik, professionaalne, loomulik ja abivalmis. Kell 4 vajutas ämmaemand häire nuppu, sest beebi südamelöögid laskusid 80'ne peale. Alla 80 on põhimõtteliselt keisrilõige. 15 minutit võttis aega kui 6 arsti jooksid sisse ja hakkasid mu ümber asjatama. Nad ütlesid, et peame kasutama ventussi. Ma ütlesin, et ja ükskõik mis, tehke kohe! Jalad üles, tuhu ajal ventuus sisse ja nad ütlesid, et nad võibolla peavad lõikama kui jääb kinni, ma ütlesin, et ja mis iganes! Olin ilmselt juba nii ääre peal, et kõik läks. Õnneks ei pidanud lõikama, kuid väike haav tuli venimisest või ventuusist sisemisele seinale.
Kell 4:32 Eke tuli (3,625 kg ning 52cm). Pressides kogu oma jõuga, iga tuhu ajal. Ümbes 10 pressimist oligi kokku lõpusirgel. Viimase kahe ajal karjusin täiest kõrist. Esimese ajal tuli pea ja teise ajal keha. Pea tulemise tunnet ei mäleta, aga see kuidas nad keha tõmbasid teise ajal välja, seda tunnet mäletan hästi. Väga imelik tunne, aga samas väga imeline ja müstiline. Loodus on imeline, kõik võimas ja nii ilus. Nad panid ta kohe mu rinnale. Rodrigo oli mu pea juures vasakul pool, pisarates ja keeldus nabanööri lõikamast. Nad panid ta mu rinnale ja see oli nii imeline, ma olin täiesti veel kuskil hüpnoosi seisundis sellest valust ja kogu kogemusest. Järsku oli see imeline väike olevus mu rinnal ja mu pehme kõht rippus mööda mu külgi alla. Nad võtsid ta vaatluse alla ja andsid talle 100% hapnikku, et ta kopsud hakkaksid tööle. Ta nuttis nii vaikselt ja nii suure intensiivsusega. Tahtsin teda ainult hoida, aga ei saanud, sest nad leidsin beebi kakat tema suust ning arvasid, et tal võib olla infektsioon. Viisid ta intensiivravisse ja Rodrigo läks kaasa. Ma jäin, jalad värisedes ning pool unes lebama. Päike tõusis ning hommiku energia säras igast aknast sisse. Ma olin üleni higine, nii õnnelik, nii idüllilises hetkes koos selle vaikuse ja päikesetõusuga, mis oli saabunud. See hetk oli käes! Ma polnud enam rase.
Ämmaemand läks ja tõi mulle kakaod ja röstsaia võiga. Tukastasin veidi ning Rodrigo tuli tagasi ning läksin dušši alla, sest siis pidime minema üle post-natal ruumi, sest sünnitustuba oli vaja vabastada järgmistele. Ämmaemand ütles, et intentsiiv osakonnast helistati ning nad tahavad süüa anda pisikesele. Ämmaemand oli neile öelnud, et nad ei annaks formulat vaid ma lähen ise tissitama. Kõndisin siis Rodrigo toel pisikese juurde ja panin ta tissile esimest korda. Ta oskas kohe imeda. Imelised esimesed tund aega istudes tema ja Rodrigoga intensiiv osakonna ruumis tissitades. Tõime talle riided ja mässu, medõde pani ta riidesse ja andis haigla beebivoodis meile üle. Sõitsime temaga post-natal ruumi ning jäime haiglasse kuni laupäeva õhtu kella 6ni. Pikk nädal haiglas, sest ta oli antibiootikumi kuuril (infektsiooni level oli kõrge), iga hommik kell 6 ja õhtu kell 6 käisin temaga intensiivravis rohtu saamas. Edasine on ajalugu!
Jxx
No comments:
Post a Comment