Mul on nohu. Ma vaatan aknast välja, rongiaknast. Seal on sinakas, vaikne, külm ning ebamaine. Mu kõrval on papptopsis tee, roheline tee. Rong hakkas kiiremini sõitma ja kiirendab veelgi. Puud kaovad kiiremini ning ma lihtsalt üritan olla, päris raske on olla kui pea valutab ning nohu on. Aga siin on laud ja läpakas, kollase valgusega väike lamp paistab mulle pealaele ja läpaka klaviatuurile. Kontrast kollasse ja väljast tuleva sinise vahel on ilus. Mäed ja metsad ja aasad, varsti ehk näeb aknast tähtigi. Ma kuulan U2'te. Listen to me now, I need to let you know, You don't have to go alone and it's You when I look in the mirror and it's You when I don't pick up the phone. It's about You and Me...
Maal oli mõnus, aeg lendas, soovisin olla nii palju kordi mujal ehk linnas, aga unes sain trippida linna nendele üritustele ja näha inimesi keda soovisin. Sain hoida käest kinni, in real i wouldn't have that change, would I?
Kodus peaks tulema üks õige kevad vaheaeg! Sellised päevad, et ma soovin et need ei lõppeks iialgi, ma tean, kõik on minu teha ainult.
No comments:
Post a Comment