Ma nüüd lugesin ja naersin oma vanade postituste üle. Ma koguaeg nagu oleks hullult armunud, eriti wierd, tegelikult võibolla nendel hetkedel, uskusin et olen pigem, aga praegu kui ma mõtlen selle inimese peale siis tahaks Jaagu küll lasta ikka liftist välja. Aga, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin üelda, et varsti tuleb kevad ja päike ja sinine taevas, mida ma isegi ei mäleta enam. Ma ei mäleta sooja tuult põskedel ja muru lõhna, kurb. Sigur Ros - Hoppipolla on vist kõige sweedim ja kuidagi kurvem laul mis mul praegu pähe tuleb, seal on nii palju elu ja värskust ja igatsust ja .. uut, just nimelt uut. Ma tunnen ennast viimasel ajal nii uuena, nii palju paremana ja kui keegi kavatseb vastupidist väita siis pole mõtet, sest I believe. Ülicoole üritusi on vahepeal toimunud nagu nt mingi 21feb käma, ehk R/H/M sünna ja siis veel lugematult palju minu juures ja Avely juures hänge, mis on lihtsalt üüber, we kind of häävime nüüd täitsa oma seltskonda ja it feels awsome. Tegelikult tahtsin ma kirjutada laulusõnu, aga otsustasin ümber peale seda kui lugesin oma vanu poste. Ma ei taha jätkata samamoodi, jätkan ikka uut moodi! Teatris on ka eriti cool ja nüüd tuleb kevad ja kõik hakkab jälle toimima, jaaaa!!! Okey, tegelt ma ikka kirjutan need sõnad siia, sest need on siirad ja isegi siis kui ma tahaks kunagi pakki panna nende peale siis.. no siis pole midagi teha ...
I put on my blue nighties
go straight to bed
I caress the soft coversclose
my eyesand hide my head under the covers
A little elf stares at me
runs towards me but doesn't move
from his place -
himself a staring elf
I open my eyes
the crusts come off
I stretch myself and check
returned and everything is ok
still there is something missing
(like all the walls)
No comments:
Post a Comment