Day

Mul lendas täna sääsk silma. Imelik tunne oli, ma kardsin et ta muneb mulle silma ja siis hakkab silmast lendama väikseid sääski välja. Tegelt ta vist ei saanud silmale pihta, ma jõudsin enne kinni panna, aga pärast ikka kardsin, et mis siis kui tegelt ta seal sees nüüd elab ja ma ei tunne teda millegi pärast. Muidu mul pole üldse siuke tunne, et mina vananeksin. See on nii ebareaalne, et ma kunagi suren või olen ülimalt kortsus ja kõike seda. Hullult imelik, kõik olekski nagu nii loodud eternally nagu hetkel on. Ma üritan viimasel ajal aru saada, mis see siis tegelikult on õigesti ja mis valesti mu elus. Ma arvan, et ma olen tegelikult liiga vähe avatud uuele. Samas ma kohanen kiiresti, samas olen jälle püsimatu. Tänapäeval vist on parem omadus siiski kiiresti kohanemine kui püsivus, sest maailma ja kõik võimalused muutuvad nii kiirelt. Üldse käib mul mõtteid nii palju erinevaid peast läbi, et mis ja kuidas ja kes teha/olla. Ma arvan, et saatus on siiski olemas ja, et iga asi mis juhtub meiega, omab suurt tähendust tulevikus või kuidagi suunab ja juhatab sind, kui sa oled segaduses. Neid märke on tegelikult nii palju, aga ma ei tea kas neid jälgida või eirata. Sest tegelikult ilma märkideta on võimalik ka sõita, kasutades oma südant võibolla? Jälgida nn südamehääli siis oleks kõik hästi? Vahel ma mõtlen, et ei tohiks usaldada mitte kedagi peale enda, aga samas ikka küsin teiste arvamust ja usaldan neile mingeid otsuseid teha, mida ma peaksin ehk ise tegema. Olen nii palju endale tegelikult uuesti ja uuesti lubanud, et ma kuulan ainult ennast, sest siis pärast pole kedagi süüdistada ja nii. Ma üldse ei tunne, et see inimene oleksin tegelikult mina, keda kõik minuks peavad. Naljakas.