Viimasel ajal pole asjad üldse hästi läinud ja ma ei teagi, mis asi see nüüd täpsemalt mulle kätte otsustas maksta või siis ette maksta..ehk siis varsti tuleb midagi head, loota ju võib. Ühesõnaga töölt öeldi mulle laupäeval, et kui ma jõuludel ja aastavahetusel tööl ei ole, siis nad peavad uue inimese võtma. Ma tegelikult rääkisin neile juba oktoobri kuus ja siis oli ok, et ma lähen, aga tundub, et nad muutsid meelt. Mis seal ikka. Kurb oli natukene, aga tuleb uus ja parem koht. Kuidas nüüd öeldaksegi..kui sulgub uks, avaneb aken või siis 'their loss'? Nojah, võib ju ennast lohutada sellega. Mul oli pühapäeval suht halb tuju selle kõige pärast ja kõik tundus nii masendav, lisaks sadas terve päeva vihma ja üldse see oli üks nendest päevadest kui lihtsalt kõik asjad tunduvad nii mõttetud. Esmaspäeval oli juba kõik parem, kool teeb millegipärast alati kõik paremaks, ma ei tea, kas need on need inimesed või lihtsalt tulevad uued asjad peale ja kustutavad vanad halvad mõtted.
Ma tegelikult arvan, et kõik oligi liiga kaua 'hästi' olnud ja millalgi pidi tulema mingi muutus. Või tegelt..ma kunagi mõtlesin endamisi, et tahaks uut tööd ja äkki jälle 'the secret' toimis ja võttis mind kuulda ja korraldas maailma niimoodi, et ma enam seal ei töötaks. Tegelt igal halval asjal on mitu head külge ja see on lahe. Ma saan nüüd vaadata mingeid palju ägedamaid kohti, kus töötada, sest ma juba tean, kus mis ja mida vaadata. Ma ütlen, see endast välja kirjutamine aitab, sest see teeb kõik asjad palju selgemaks ja ma polegi lõpuks enam nii kurb kui enne võibolla.
Üks õhtu ma mõtlesin, et see ülikoolis käimine kuidagi paneb kõik nii paika. See nagu on mingi suur suunamärk, mis näitab suunda ja kuna see on nii kindel, siis ma hakkasin täiega kartma, et kas see ongi see mis tegelikult minust saab? Alati on koguaeg olnud see situatsioon, et nii-palju-aega-on-otsustada, aga nüüd järsku on kõik kuidagi ühel kindlal suunal ja see on hirmutav. Mis siis kui see ei tee mind õnnelikuks? Ma olen nii kindel, et ma pean elama oma elu täpselt nii nagu ma seda kõige õigemini ja paremini ette näen mu enda jaoks, aga ma ei tea.. vahepeal on jälle selline tunne, et ma kaotan selle kõige õigema suuna endajaoks ja kõik läheb oma teed..kuhugi täiesti vales suunas.
Nädalavahetusel tegelt oli häid külgi ka, näiteks see, et mu kaks väga kallist inimest Eestist olid mul külas ja see tekitas jälle hea tunde, et mul on ikka veel need inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin nii väga palju. Seda pere tunnet ei suuda vahel ikka miski muu ületada..ja sellepärast ma igatsengi nii väga koju ja maale, et kallistada ja näha häid inimesi enda ümber, süüa kõik koos ja tunda piinlikust selle üle, et keegi ühtegi luuletust ei oska lugeda. Ma loodan, et lumi tuleb jõuludeks maha ikka. Täna on juba kolmapäev ja ma lähen reede vara-hommikul koju, mis on tegelikult nii kohe-kohe. Lennukisõit tuleb üle elada ja siis on kõik chill!
Ja ongi käes see hetk, kus ma istun viimast korda rongile ja sõidan kooli see aasta! Polegi nagu usutav. See pool aastat on nii kiiresti läinud, et tundub naljakas seda isegi kirjutada. Aitäh kõigile, kes on jälginud mu blogi - lugenud, kommenteerinud ja innustanud mind seda kirjutama. Ilusaid jõule ja ägedat aastavahetust kõigile siis. Näeme järgmisel aastal ka ?!
Ja aitäh Coldplay, et sa kirjutasid nii ilusa laulu nagu 'Fix You', sest lights do guide you home...
No comments:
Post a Comment