Kell on 3:20. Ma loodan, et ma jõuan selle postituse kirjutada ära enne 3:33, sest seda kellaaega ma kardan jubedalt ning olen täiesti veendunud, et midagi ebaloomulikku toimub just siis. Kui nüüd enda vastu aus olla, siis ilmselt ma ei jõua seda postitust enne valimis kui 3:33 ehk siis hetkel, ma valmistun selleks kellaajaks isegi rohkem, kui selleks postituseks.
Okei, vaatamata sellele häirivale faktorile on palju asju rääkida. Täna hommikul läksid mu vanemad ära Londonist ja nad olid kõigest ainult nädalavahetuse, aga ikkagi oli väga tore jälle oma inimesi näha ja teada, et nad on ikka olemas! Tore oli käia toidupoes, et ma sain võtta asju, ilma mõtlemaks 10 korda kas mul on seda ikka vaja ja kas ma saan seda endale lubada. Samas oli ka suht harjumatu, kui mu ema ütles mulle, et pane oma mantel nüüd nagisse rippuma. Keegi pole mulle 3 kuud käske jaganud ja siis ma korra isegi natuke ehmatasin ja hakkasin naerma, sest see tundus nii naljakas, aga tore oli käsku täita isegi. Meil oli veel väga armas õhtusöök, mille mu vanemad valmistasid - eelroaks bruchettad pluss vein ja pearoaks kodune ja eestlaslik kapsa-hakkliha hautis, mis maitses nii hästi. Esimest korda oli meie suurtuba hubane ja seal oli mõnus olla. Mu vanemad tõid lõpuks mulle mu kõlarid ja cd-mängija ehk siis nüüd meil on muusika, küünlad ja punane valgus suurestoas, mis on perfect. Varsti ongi juba jõulud ja ma Eestis tagasi, ei kujutagi enam ette, aga nii lahe mõelda! Istuda vanavanematega laua-ääres, süüa mandariine, minna jalutama lumisesse väikelinna, käia kirikus ja mängida õega lumesõda.. jään ootama.
Ülikoolis pidime viimati kirjutama laulu 15 minutiga. See nägi välja nii, et iga grupp sai valida ühe ümbriku, kus oli 4 erinevat pilti ja nende piltide põhjal pidi kirjutama lüürika, aga kõike võis ka omamoodi tõlgendada. Lõpuks, kui meil oli umbes 3 minutit lõpuni jäänud ning me olime kõik täiesti pettunud oma loos, hakkas meie seltskonnast üks hästi sarkastiline poiss räppina kui halb meie lugu on ja ta räppis seda nii hästi, et me lihtsalt üritasime kirja panna, mida ta räppis ja lõpuks selle me ka esitasime ja põhimõtteliselt terve klass oli naerukrampides. Vähemalt midagigi.
Nüüdsest elab superstaari-Marit meie kodus, nii et fännide hordid seisavad iga hommik maja ees. Tegelikult pole asi üldse nii hull ja on tore, et M on siin meiega ja kõik on palju kodusem kui tema ka siin. Me just lõpetasime oma ööse juturääkimis-sessiooni ning meenutasime esimesi pidusid ja purjusolekuid, probleeme ja tülisid, inimesi, kes nüüdseks on ammu juba hukas ja just tänu oma nooruspõlevele. Aga noh, vähemalt meie oleme siin, kus me oleme ja kõik on sellega hästi. Ta elab meil kuni selle aasta lõpuni ja aasta algusest kolib korteri-Stina sisse ja suvel tulevad kõik muud eestimaa noored kuulsused ka meiega Londonisse elama, niiet plaan on võtta Camdenisse 8-toaline korter, kuhu me kõik kolime. Milleks ühikas kui saab sellist elu elada eksole, ja veel Londonis!
See nädal tõotab tulla üpris vaikne, aga samas tegus, sest pean alustama essee'ga ja kursusetöödega vaikselt, see tähendab - raamatute lugemisega. Tegelikult ma olen väga motivee
ritud neid asju õppima ja lugema, sest see asi tõeliselt huvitab mind ning ma isegi niisama tahaks teada, kui ma neid asju ei õpiks.
Varsti saab mu blogil 10 000 vaatajat täis, nimelt kohe peatselt. Selle auks ma peaks tegema mingi vägeva sissekande - kui kellelgi on ideid teemadel, mis seal kõige vägevamas sissekandes võiks olla, siis ootan neid huviga, sest mul pea täiesti tühi!
Käisime ükspäev O'ga Primrose Hill'il, kust näeb tervet linna ja istusime seal. Vihma sadas ja istusime pingil hiigelsuure vihmavarju all ja vaatasime linnatulesid läbi päikeseprillide(parem valgus). O tahtis, et ma paneks tema iPod'ile terve oma muusika playlisti ja siis ta ütles, et tänu sellele ta on viimasel ajal koguaeg kuidagi minu-maailmas, sest põhimõtteliselt on see ju soundtrack-to-my-life. Kuna me kuulasime samal ajal minu iPod'i seal mäel, siis ma lasin tal valida ühe laulu, mis on kõige-minu-maailmalikum. Ja ta valis selle laulu, mis üleval lingina. Fever Ray - Keep The Streets Empty For Me.
"Uncover our heads and reveal our souls
We were hungry before we were born."
/////////// hiljutisi pilte sellest kui A siin käis
2 comments:
kirjuta järgmises postitustes teiste kõige nende-maailmalikumad laulud!
Mariti mustade fännide hordid seal tänavanurgal olid küll hirmuäratavad, kuid ... nüüd saavad külalised neid ja oma riideid vähemalt nagisse riputada.
Post a Comment