Ma vaatasin oma deviantart'i kontot ja mõtlesin, et ma olin ikka kunagi üks kunstiline tüdo.. mingi hull fotograafia teema ja valgus ja loodus ja inimesed.. huvitav.. ja mu profiilil oli seal üks lause, mille ma olin juba unustanud "the way you are, the way you become". Ilmselt oli mul juba siis seda kirjutades mingid huvitavad mõtted peas, aga seda ma võin öelda, et sel ajal ma ei saanud kindlasti aru mis asi mina olen või kes kõik teised mu ümber on. Nüüd on asjad kuidagi selgemad, vähemalt ma ise arvan nii. Ma tean, et ma olen juba selles eas, kus kõik leiavad oma hinna, millega nad ennast maailmas maksma panevad ja nad leiavad selle inimese endas kuidas olla teistest erinev või kuidas tuua endas just need kõige paremad asjad esile. Ma ei taha öelda, et ma olen leidnud inimese endas, kelleks ma jääda tahaksin. Ma tahan öelda, et praegu on see hetk, kui ma hakkan tõsiselt võtma seda, sest iga hetk muudab edasist asjade käiku. Vaatasin just filmi Vicky Christina Barcelona.. ning seal oli mees, kes läks restoranis lampi naiste laua juurde ja ütles, et lähme, veedame nädalavahetuse koos, let's make love ja let's enjoy life. Mõlemad naised olid suhteliselt, et wttf, et see pole normaalne. Ning siis mul tekkis küsimus, kes see pani paika, et selline avameelsus ning lihtne elu nautimine pole normaalne. Üks naine filmi lõpus tunnistas, et ta LIHTSALT KARTIS. Tegelikult me kõik kardame olla õnnelikud, sest alati miski ütleb meile, et keegi ju ei tee nii või keegi ju ei tee naa. Sellel mehel oli kõik oma eluteooriad nii hästi ära põhjendatud, et lihtsalt suu lahti..
No comments:
Post a Comment