minu armas elu

Tulin just koju. Õhk oli külm ja karge ning taevas oli must-miljon tähte. Ma jäin oma tänaval seisma ning vaatasin taevasse, lehvitasin Orionile ning keerutasin ennast vaadates taevasse. Kõik hakkas ringi käima ning tähtedest said jutid, mis mu silme ees jooksid. Siis ma hakkasin mööda tänavat jooksma, sest külm oli. Siis jäin jälle seisma ja vaatasin tähti, lihtsalt vaatasin, pea kuklas ning endal nii suur naeratus näol. See oli kuidagi nii üllas ja puhas ja õnnelik hetk, mitte keegi ei saanud seda rikkuda ning see hetk oli lihtsalt minu oma. Selles hetkes polnud kübetki halba. See oli minu õnnehetk, minu MÄRTSIKUU õnnehetk.

Ma ei tea kus ma olen aasta pärast ja kellega, aga praegu olen ma täpselt siin, kus on kõik, minu elu on siin. Siin tänaval, siin majas, siin kodus. See olengi mina.