Väljas on kui must-valge, aga samas väga sharpend. Kontrasti on ka veits maha keeratud, aga brightnessi veits juurde. Ma lähen nüüd hoopis jooksma. Kui ma jään mingi uduvihma kätte, siis selles on ka mingi oma magic. Ma üleeile jooksin juba taha pangale. Kui päike loojus jõudsin ma täpselt sinna, aga mul oli täpselt hea rütm sees niiet ma ei jäänud sinna vaatama vaid jooksin sujuvalt mööda mereäärt tagasi.Ma tunnen viimaselajal nagu ma oleks rikutud. Mitte nagu füüsilises, vaid vaimses mõttes. Ma ei tea kes või mis või üldsegi miks, aga kui ma just hetk tagasi lugesin vanu postitusi, siis kõik oli kuidagi nii straight-forward ja ma lihtsalt ei mõelnudki kahekordselt nagu ma seda tänapäeval teen. Ma lihtsalt konkreetselt mõtlen LIIGA PALJU. Kindlasti see on millegi jaoks hea, aga kindlasti on see ka millegi jaoks halb ja pealegi pole mina seda ju nii otsustanud.. või tegelt olen? Kurjam-murjam, on aeg minna siiski vist. Ma nüüd luban endale, et ma ei mõtle nii palju, võtan asju nii nagu nad mu ees seisavad ning kui nad on kuskil kaugemal, ei hakka ma neid üldse kuidagi võtma. Olen rohkem vaba ning lasen ennast rohkem vabaks, sounds like a plan, aga mida rohkem aeg edasi läheb seda rohkem ma tunnen, et ma oleks kooslus kõigist nendest inimestest kellega ma koos viibinud olen. Kõik need tähtkujud, iseloomud, tahtmised, harjumused.. kõikide sõprade küljed on minus combines ja mind ennast on mingi 1.1% alles ja ma isegi ei tea kus kohas ta asub. Lost-my-self-time is officially on, aga see pole halb! Aeg on jälle otsima hakata!
No comments:
Post a Comment