wish i stayed longeeer?

Ma tean ja samas ei tea. Ma tunnen, aga samas ei tunne. Ma armastan, aga samas ei armasta, Ma usaldan, aga samas ei usalda. Ma vaatan, aga samas ei vaata. Ma kuulen, aga samas ei kuula. Ma üritan, aga samas ei ürita.
Kõigel on mingi imelik twisted-side, mis tuleb välja kõige ootamatul hetkel üldse. Kõigel. Ma olen nüüd endajaoks lahti mõtestanud oma kaks maailma. Üks on see maailm, kus ma olen hetkel. Kõik mu minevik ja mälestused, ilma ilustusteta, kõik puhtalt nii nagu see on olnud. See on tegelikult päris kohatult külm ja reaalne. Elada ei ole tegelikult midagi hullult ilus. Kõik muutub ilusaks tänu aksessuaaridele, mille ma riputame oma mälestuste ja üldse hetkede külge, mida me kogeme või arvame, et kogeme, aga tegelikult ise ka ei tea, mida me just tegime. Teine maailm ongi see ilus, kõik need unistused ja õhulossid, mille me oleme üles ehitanud parimate sõpradega või üksi kuskil maal, linnas, öös või jalutuskäigul olles. Kõik hetked, mis on olnud minu elus on üle mõeldud ilusamaks, kui need olid tegelikult ja kui aus olla siis muidugi ma mäletan parema meelega neid ilusatatud hetki, kui neid kohatuid vaikusi ja mõttetuid-uniseid-täiesti tühje päevi, millal ma lihtsalt sooviks haihtuda ning loota, et mind poleks üldse siin olemas olnudki.
Nendest kahest maailmast, tulebki kokku see ÜKS minu maailm, kus ma preagu olen ja elan. Õnneks nüüd ma oskan selle lahti võtta ja panna jälle kokku... kui tekib vajadus lahata. Ma olen õnnelik praegu, sest ma tean, mis mul on ja mida mul ei ole, ma tean, kus ma saan seda, mida ma vajan ja ma tean, mida ma peaks tegema, et mitte teisi kuidagi halvasti kohelda, ma tean... seda kõike... aga teadmine tihti ei pane tegema ..

"sometimes you put walls up not to keep people out, but to see who cares enough to break them down"