Be

Sügis on täiesti kätte jõudnud. Ilmal pole vigagi, sest mantliga on ikka mõnus käia, aga salli peab küll 3 korda ümber kaela panema. Meil on kõik kodus tõbised ja mul on tunne, et ma ka varsti, aga ma üritan seda iga hinna eest vältida - ingverit ja küüslauku!

Järgmine nädal on mul koolist vaba nädal - Guided Learning Week, ehk siis nädal, mille me kõik peame veetma kodus raamatuid lugemas. Kavatsen selle nädalaga kirjutada ära ka oma 3 esseed, mille tähtajad varsti hakkavad kukkuma. Eile tulingi koolist 8 raamatuga, viis pressisin kotti ja 3 hoidsin käes. Raamatukogus ma läksin muidugi puhta hulluks ära, sest iga raamat tundus nii põnev. Ma lihtsalt istusin seal riiulite vahel ja lappasin need 30 raamatut läbi, mis ma olin välja valinud. Kohutavalt palju põnevaid asju, alustades sellest, kuidas narkootikumid on pop-muusikat mõjutanud kuni lõpetades sellega, kuidas popmuusika lüürika on üles ehitatud ning mis on need reeglid. Igal lausel lüürikas on mingi kindel eesmärk. Iga rida vastab küsimusele umbes "kus sa oled".. järgmine rida "mida sa tunned". Kõik on täiesti raamis, nii naljakas. Ühesõnaga istusin seal maas ja lugesin neid raamatuid nagu hull. Nii raske oli sorteerida. Ma muide kavatsen väga palju õppida, sest siis ma kunagi tean, millest ma räägin. Ühesõnaga on veel nii palju õppida, teha ja näha. Ma ei kujuta ettegi lihtsalt! Tahaks kõigest kirjutada, mida meile on räägitud, mida ma olen teistelt kuulnud ja üldse, mis teooriaid ma olen välja mõelnud, aga neid on nii meeletult palju. Eile rääkisin kodus ka pikalt külalistele igasugustest muusikutest nagu Radiohead ja Adele.. sellised muusikud, keda me arvame, et on mega originaalsed, aga ma seletasin ära, miks ükski major record label'is olev artist, ei ole selline, sest ta ise tahab selline olla, vaid sellepärast, et see müüb. Radiohead'i kunstilisus ja sürrilisus on kõik part of the game ning Adele siirus ning naiselikkus, mis puudutab kõiki inimesi, on ka part of the game. Someone Like You ei ole Adele kirjutatud laul, kuigi tema nimi võib seista seal autorite juures. Sorry to break your dreams.

Mul on muide koolis suur eesmärk, ma kavatsen oma BA saada First Class Honour, ehk siis peab lõpetama tulemustega üle 70%, kuid enamus lõpetavad BA tavalise pass'iga, mis on 40%. Väga keeruline on see muidugi, aga esimese aasta hinded ei lähe arvesse, ainult teise ja kolmanda aasta, nii et praegu tuleb luua endale kindel vundament, millelt hakata üles ehitama kõike seda, mis on tegelikult väärt. Järgmine aasta peame võtma endale artisti ning siis hakkama temaga tegelema - turundama, promoma, looma imago, tegema demo'd etc. Selle kõige kõrval peame pidama päevikut "Reflective Journal" ehk siis kõik, kuidas miski läheb, mis nüüd saanud on, kuidas asjad arenevad ning see ongi üks väga suur osa järgmise aasta töödest ja see on meeletult põnev. Ma olen juba vaikselt artisti uuringuid alustanud ja kuna meil peab olema kõik UK põhine, siis ma ilmselt võtan mingid tüübid, kes mulle endale meeldivad ja on suht alguses oma asjadega. Mul on juba 2 valikut, kellega ma olen sellel teemal suhelnud. Esimene bänd pole nii hea, aga teine bänd, kellega ma ise pärast nende kontserti kontakteerusin, on super cool ja nad teevad järgmised 3 kuud plaati ka, niiet mul on aega oma master-plan'iga tööd teha. Pluss mu kursakaaslased juba töötavad igal pool, tegelevad promo ja kontserdite korraldamisega Camdenis ja tunnevad inimesi. Sellepärast on ka eelis, sest algsed tutvused on olemas ja meil on tegelikult üpris asjalikud kõik, sest kõik teavad, mis tahavad ning on väga konkreetsed ja sihikindlad selles osas. Ma arvan, et ehk hakkab see mullegi külge ning ma pole enam nii "häma". Ma usun, et hakkab!

Lisaks toimub Eesti saatkonnas veel mingi uus projekt, milles ma osalen - see on "Noored Londonis" või mingi selline saade pluss ajakiri, kus hakatakse näitama eestlastele, mis Londonis toimub ja mis on umbes popid kohad ja mida huvitavad inimesed teevad/räägivad. Meil on järgmine laupäev esimene pikk koosolek, kus ilmselt jagatakse ära, kes millega tegelema hakkab. Tutvustuses oli kirjas, et seal peab ennast tutvustama 30 sekundit. Ma nii jälestan selliseid asju. Inimesed hakkavad nii totraid asju rääkima endast, et mul on piinlik. Eks üritame siis olla tolerantsed ja toredad, nagu alati! Põnev igatahes, ehk ma annan teada, mis kuidas ja kunas juhtuma hakkab.

Aga kõige tähtsam on see, et kuu ja 4 päeva pärast istun mina Easyjet'i lennuki peal teel Tallinnasse. Täiesti uskumatu. Ärasaatmispeol tundus see pool aastat nagu igavik, samas see ongi nagu igavik olnud. Ma olen siin nii sisse elanud ja see on postiivne, ma tunnen kuidas ma olen inimesena kasvanud nii palju, rohkem kui kunagi varem lihtsalt ja nii lühikese perioodi vältel, täiesti uskumatu! Sõbrad, pere, küünlad, kuused, lumi, toit..

"I'll see you soon..."

J.